Saulius Tomas Kondrotas. Päikeseloojangute kollektsionäär ja teisi jutte.

Raamat koos plekk-karbiga, mis viitab nii leedukeelse väljaande kujundusele kui kogumiku nimiloole.

Saulius Tomas Kondrotas. Päikeseloojangute kollektsionäär ja teisi jutte (Kolekcionierius). 2020. Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak, toimetanud Katrin Kern. Salv, 2023. 311 lk.

Tiiu Sandrakult ja kirjastuselt Salv on meieni jõudnud tõeline maiuspala: leedu kirjaniku Saulius Tomas Kondrotase kogutud novellid, kokku 26 jutustust aastatest 1977–2004, mis annavad lugejale ülevaate tervest kirjaniku loometeest.

Kondrotase looming ei ole kuigi mahukas ja jääb suures osas seitsmekümnendatesse ja kaheksakümnendatesse aastatesse. Oma põlvkonna autorite hulgas aga loetakse teda üheks silmapaistvamaks. Kirjanikudebüüdi tegi ta 1977. a. novellikoguga „Piirideta maailm” („Pasaulis be ribų”) ja tema tuntuim teos on romaan „Mao pilk” („Žalčio žvilgsnis”, 1979). 1986. aastal põgenes ta Läände, töötas raadios Vaba Euroopa ning on sestsaadik elanud peamiselt Ühendriikides.

Esmamulje

Kaks tõsiasja saavad lugejale üpris kiiresti selgeks. Esiteks, Kondrotas on tõesti üks omamoodi frukt; ja teiseks, Leedu on piisavalt teistsugune kultuuriruum, kui seal niisugust kirjandust luuakse. Ei kujuta ette, et need lood võiks sündida eesti autori sulest ja ei oska siia ka eesti kirjandusest midagi võrreldavat kõrvale asetada.

Kuigi ei saa välistada, et Kondrotas on ka leedu kirjanduse kontekstis unikaalne nähtus.

Kondrotase maailmadest kumab läbi ääretu Leedu suurvürstiriik ja tema tekstides on iidsete lugulaulude mõõde. Kõik on üleelusuurune. Süžeede ajaline ulatus võib olla mitukümmend aastat või lausa mitu põlvkonda. Jutustuste tegelasi viivad liikvele suured jõud: nad näevad vanade ettekuulutuste täitumist, püüavad mõista maailma olemust või saavutavad surematuse. Juhtuvad imed, mis raputavad inimesi ja panevad nad muutma oma patust meelt; või haarab neid hirm ettemääratuse ees, nii suur, et muudab inimese sisalikuks. Kui keegi on õnnetu, siis ikka saatuslikult ja terveks eluks.

„Sa lihtsalt oled harjunud ootama, isegi teadmata, mida. Inimese elu on seatud nagu neli aastaaega. Rõõm vastab suvele. Aga ülejäänud kolm aastaaega on külmad, lörtsised, märjad ja sünged. Niisama palju on ka meis süngeid tundeid,” vastas Varšas ja ma mõistsin, et ta midagi rohkem ei tea ega saa mind aidata. (Lk 65)

Efekti võimendab asjaolu, et Kondrotas võimalusel väldib novellide tegevustiku ajalist määratlemist; kui ei oleks mõnd harva viidet tehnikale (nt. sõidetakse autoga), siis võiks tegevus toimuda ükskõik millal, vahest ei oskaks sajanditki määratleda. Lugeja leiab end ajatus maailmas, kus talle üleliigseid orientiire ei anta, esiplaanil on lugu ise.

Kui sellele väljaandele midagi ette heita, siis iga novelli juures oleks võinud olla algse ilmumise aasta. Kui aastaarvud puudusid originaalväljaandes, oleks need saanud eesti väljaandes omaalgatuslikult lisada. Jutustuste puhul, mis on sisult teineteisega seotud — „Cornelius Jedermanni mured” ja „Teine versioon”, samasuguse paarina ka „Kuidas minu vaarisa naases õigluse teele” ja „Hallid kivid, valged juured” — tekib lugejal küsimus, kas need lood ongi komponeeritud tervikliku tsüklina või on autor samade motiivide juurde erinevatel aegadel pöördunud.

Lugejad võivad puudust tunda ka saatesõnast, arvestades Kondrotase vähest esindatust eesti keeles.

Mitmekülgne autor

Lugude ampluaa on üllatavalt lai. „Talvine sõjaretk”, näiteks, on ulmesse kalduv fantaasiasööst: New Yorgi ja New Jersey osariigid lähevad teineteise vastu sõtta, relvadeks muusikariistad ja ahvipärdikud. Leidub müütilist-müstilist ainest; lugeja kohtub personifitseeritud loodusega, näiteks jõgi-naise Dubysa näol.

Kondrotas ei tee loo tuumani jõudmist alati lihtsaks. Mõnes novellis on allegooria nii paks, et lugejale jääbki mõistatuseks, kas autor ironiseerib või mitte. Raamatu lõpuosas kanduvad lood juba otsesõnu absurdi.

Novellis „Teine versioon” aga avaldub eredalt Kondrotas kui filosoof: see on mõtisklus õnne olemusest ja õnnemasina võimalikkusest. Mida teeks diktaator õnnemasinaga? Kas Kristus oli õnnemasin? Kas õnnemasin saab õnne juurde luua, või toimiks see koorelahutaja põhimõttel, eraldades õnne õnnetusest?

„Teie õde võib mõista,” sõnas ta. „Õnnetu olemine on tema loomulik, võib öelda, et kaasasündinud seisund. Aga teie tahtsite ära võtta seda, mis moodustas tema elu, tema isiksuse olemuse. See on sama, nagu ühel päeval keegi mõtleks välja, et ühe käe või ühe jalaga elamine on parem kui kahega, ja prooviks inimestel kasutud jäsemed ära lõigata. Mõistagi kutsuks see protesti esile. Selge, et teie õde kaitses ennast.” (lk 135)

Samavõrd erinevad on viisid, kuidas autor jutustusi lõpetab. „Vana maja” on igati ootuspärase struktuuriga, lugejale antakse selgitus ja otsad sõlmitakse kokku. Teinekord viskab autor lugejale mõistatamiseks veel viimase märgi („Päike jõudis uusima kalendri järgi Tuleajastusse.”) või loobub kokkuvõttest täiesti („Vaat nii.”), otsekui sellega öeldes, et maailma ratsionaalselt kokku võtta ongi tulutu üritus.

Jutustus „Kaoliin” mõjub piretraualikult: terve lugu on kätketud ühteainsasse motiivi ja selle motiivi sõnadesse valamisega autor ka lõpetab („Sest too mees nägi asju ikka ainult niisugustena, nagu need olid talle paistnud kõige esimesel korral.”). Nii mõnigi lugu lõpeb väikese jutustajapositsiooni nihkega, otsekui vanahiina mõistuloos, kus sündmustele järgneb jutustaja kommentaar või manitsus.

Kokkuvõtteks

Räägitakse, et lühiproosat on riskantne välja anda: rahvas ei kipu eriti ostma, eelistatakse ikka romaane. Seega tasub olla tänulik, et meie raamaturiiulid on väärt autoriga rikastunud. Kondrotasega tasub kindlasti tutvuda ning mitte ainult eksootika pärast (kui tihti meil ikka leedu kirjandust avaldatakse), vaid ka selleks, et lasta end kanda autori omanäolisel fantaasial.

Lisainfot

Jūratė Čerškutė. A Collection That Has Changed the Notion of Literature. Vilnius Review, 17.11.2020.

Lääne-Virumaa keskraamatukogu kollektiiv leiab, et ükskõik, kas nimetada neid lugusid muinasjuttudeks, seiklusjuttudeks või draamaks, kaasahaaravad on need igatahes; Kondrotase kui “raske kirjaniku” kuulsus on aga õigustatud.

Sehkendaja kirjeldab, mis tunded teda valdasid: „Sa haarad hästi ritta pandud sõnu, kirjeldusi, su ajus hakkab miski tööle [—], just see tekitabki hea tunde ja on põhjus, miks ma loen.”

Raamat keset jõulutulesid