Teffi. Mälestusi Leninist ja Rasputinist.

Kaanepilt

Teffi. Mälestusi Leninist ja Rasputinist. (Tõlgitud väljaandest „ Так жили”.) Vene keelest tõlkinud Ilona Martson, toimetanud Katrin Kern, kujundanud Maris Kaskmann. Kultuurileht, 2023. Loomingu raamatukogu, nr. 29. 60 lk.

Ilona Martsoni tõlgitud vihikuke tasub lugemist, kasvõi juba sel lihtsal põhjusel, et sellega saab kiiresti ühele poole: vaevalt jõuad kätte võtta, kui otsas ta ongi. Teffi (Vene humorist ja näitekirjanik, 1872–1952, kodanikunimega Nadežda Lohvitskaja) meenutab oma kohtumisi kahe Vene ajaloo poolmüütilise kujuga: Lenini ja Rasputiniga.

Mälestused Leninist on hea klassikaline vene satiir: hoogne, kontraste otsiv, natuke absurdimaiguline. Revolutsioonilise asja ajamine käib kaootiliselt ja kobamisi ning üks naisrevolutsionäär, „täielik musirull!” kannab muhvis granaate laiali.

On neid, kes otsivad muutuste tuules isiklikku kasu või närvikõdi, suur osa rahvast aga ilmselt ei saa täpselt arugi, mis toimumas on. Aga olla vasakpoolne, see tähendab ajaga kaasas käia, nii võtab Teffi valitseva meeleolu kokku. „Tudengid möllasid, töölised streikisid, isegi vanad kindralid torisesid sandi asjakorralduse üle ja väljendasid ennast tsaari isiku suhtes kurjasti.” (lk 5)

Materjal on pikalt settida saanud — kirja pandud emigratsioonis, palju aastaid hiljem — ja ütleb ajastu kohta enamatki. Autor viskab küll nalja, aga visandab samas üsna täpse joonistuse jõududest, mis Venemaa varsti pea peale pööravad. Leninist kirjutab ta nii (lk 26–27):

Sõpru ja lemmikuid tal muidugi polnud. Inimest ei näinud ta mitte kelleski. [—] Igaüks oli hea seni, kuni temast tõusis kasu parteile. Aga kui kasu polnud — käigu kuradile. Aga kui teeb kahju või on lihtsalt ebamugav, siis sihukesele võib ka otsa peale teha. Ja seda kõike väga rahulikult, heatahtlikult, mõistlikult. Ta nähtavasti käsitles ka ennast mitte inimese, vaid oma idee teenrina. Need kirglikud maniakid on väga hirmsad.

Kirjeldus kohtumisest Rasputiniga on kiretum, reportaažilikum. See on tõenäoliselt taotluslik müüdimurdmine, sest on ju autori sooviks kiskuda maha Rasputinit ümbritsev aukartus ja lumm, seega pole mõtet liiga kirjanduslik-poeetiliseks minna. Söakat „uurivat ajakirjanikku” saadab edu, lugeja võib nautida esikaanelugu, kus intelligents ja kaine mõistus võidavad müstika ja põlevate silmade tagant koorub välja harimatu maamees, kes enam-vähem üheainsa stampvõtte varal naisi hullutab.

Peeter Kormašov Eesti Ekspressis ütleb, et „kurjus tegutseb vaikselt, märkamatult ja argiselt”. Lauri Laanisto hinnangul on kõige tähendusrikkam, et Lenini jaoks ei eksisteerinud ilu mõistet, ilu ei tähendanud tema jaoks midagi. Sverre Lasn võtab teose kokku nii: „Humoristid ei armasta lohisevat stiili, hea nali ei kannata ülemäärast lobisemist.”