Tanya Tagaq. Lõhkine hammas.

Raamatu kaanekujunduses domineerivad helesinised ristkülikud ja samas toonis ühevärviliselt trükitud autori foto. Pildi taustaks on graafiline leht inuiti motiiviga: traditsioonilist rõivastust, karusnahkseid pükse ja kapuutsiga parkasid kandev inuiti perekond on kuskile teel. Neil on kaasas kaks kelku, mida veavad inimesed ja koerad üheskoos; ühel kelgul on koorma otsas sülelaps.

Tanya Tagaq. Lõhkine hammas (Split Tooth). 2018. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull, toimetanud Katrin Kern, kujundanud Maris Kaskmann. Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 36–38. 131 lk.

Esmamulje „Lõhkisest hambast” on petlik: ah, üks tüüpiline lugu, keeruline lapsepõlv depressiivses väikelinnas. Aga romaan hakkab vaikselt ja järeleandmatult kerima, kogub hoogu ja kujundlikkust, suubub avarusse ning maalib põneva pildi, millesse on põimitud inuiti müüte ja maailmakäsitlust.

Ma mäletan, et kui Loomingu Raamatukogu avaldas Tsitsi Dangarembga „Ärevad olud”, siis kostis ülevaadetest ohkimist, et vaat milline eksootiline hääl meie tõlkekirjanduses: traditsiooniline šona külaühiskond ja peategelaseks pealegi veel tüdruk. Sellega võrreldes lööb eksootikameetri osuti Tagaqi romaanis küll skaala lõppu välja. Piisab, kui mõelda, kus see kauge ja kummaline rahvakild elab ja milliseid äärmuslikke olusid trotsib.

Romaan, mis seob luulet ja proosat

Loomingu detsembrinumbris tähistati Maarja Kangro juubelit. Joosep Susi viitab seal oma varasemale artiklile, kus ta on öelnud: Maarja Kangro on ainus eesti literaat, kelle luulet ja proosat saab lugeda sisuliselt ühtemoodi. Sama tunne tekib „Lõhkist hammast” lugedes. Romaan on tavapäratu vormiga, selles vahelduvad proosa- ja luulepeatükid, aga ka proosa mõjub täpselt nagu luule: see on sugestiivne, loitsiv, kujunditest tulvil. „Tervitame tulevikku, igatseme küpsust, ja ometi on meil juured sügaval kuu südames.”

Tahaks veel stiilinäiteid tuua, aga see polegi nii lihtne. Teksti meloodia avaldub terviklõikudes, eraldiseisvana kaotavad laused oma mõju — see on päris kõhe. Tsitaadirebimisraamat see igatahes ei ole. Kuid ikka ja jälle korduvad tekstis Tagaqi maailma neli algelementi, otsekui mantrana: maa, jää, veri ja hing. Jää praguneb. Kopsus jää.

Ajaloo haavad

Ükski lugu inuittidest ei saa mööda 20. sajandi suurest ülekohtust: rahva sunniviisilisest ümberasustamisest kaugele põhja, millega Kanada valitsus püüdis end külma sõja haripunktis poliitiliselt kindlustada.

Tagaq otsekui räägiks sellest ülekohtust, ja samas ei räägi ka. Nii raamatu pühendus kui moto teevad üheselt selgeks, et oma rahva saatus ja kannatused on tal meelel, see valu ajendab kirjutama. Teisest küljest, Tagaqi peategelane minevikul lähemalt ei peatu: see ei ole tema lugu, tal on enda oma rääkida. Kuskil taustal on täiskasvanud, kes pidutsevad ja ohjeldamatult joovad; traumad on neist teinud kadunud põlvkonna, kellel pole enam sidet oma esivanematega. Minategelane jätab nad selja taha ja otsib omaenda teed.

Heidan pilgu elutuppa ja näen kümmet inimest, kes parajasti peletavad eemale oma kaitsevaime. See vist eesmärk ongi, alati. Kammida ennast piisavalt segi, et pudeneks kest sellelt, kes sa oled, ning ruumi jääks sellele, kes sa olla ei taha. Lae all on kurivaimud, kes ainult ootavad, millal saaks joobnud kehad üle võtta. (Lk 76)

Tõlgendusvõimalused

Romaani lõppu ei tahaks detailselt ära rääkida, aga see on traagiline. Kas ka kurb? Kummalisel kombel ei mõju nii. Mida edasi, seda rohkem põimub sündmustikku mütoloogiline ja üleloomulik tasand, teiselt poolt rõhutab autor peategelase arengut: ta teab, mis teda ees ootab ja ta on selleks valmis. Jääb võimalus, et kõik on fantaasia, üks eksootiline muinasjutt, sündinud ettemääratusest, ja see laseb lugejal tekstist distantseeruda, loob turvalise õhuvahe.

Samas on võimalik ka naturalistlik tõlgendusviis. Võib olla, et trauma on päriselt olemas ning sunnib peategelast end irrutama reaalsusest; võib olla, et ta on üksi jäänud ja põlu alla sattunud, ning võimetu sellega toime tulema. Kui ta niisama pillab jutu seas, et „pärast enesetapukatset saadeti mind internaadist koju”, ei ava seda lähemalt, ega pöördu teema juurde hiljem tagasi, siis paratamatult mõtleb lugeja: mida veel me temast ei tea?

Inuitid kui loodusrahvas

Muigasin hiljuti irooniliselt, kui lugesin vannitoas šampoonipudelilt reklaamlauset: „Me usume looduse tingimusteta headusesse.” Me vist ei ole enam suurem asi loodusrahvas, mida muud see tähendada saab. Loodusrahva suhe loodusega pole ninnu-nännu puukallistamine; maa võimu tuleb tunnetada ja aru saada, et loodusel on inimesest ükskõik. Nagu Tagaqilgi: virmalisi tuleb karta, neile tuleb laulu näol ohvriandi pakkuda. Kui virmalistesse lugupidamatult suhtuda, lõikavad nad pea otsast.

Jah, loomulikult tuleb leida võimalusi, et loodusega ühes rütmis hingata — nii, nagu peategelane laseb lemmingutel oma juustes sibada. Aga tuleb ka tajuda elu ringkäiku, neelata selleks kasvõi kala elusast peast alla. „Empaatia pole looduse jaoks” (lk 46). Enamasti pole mingit valikut, vaja on tegutseda.

Ekspeditsiooni käesoleva hooaja lavastus „Reis metsa lõppu” saab sellest kontseptsioonist aru.

Stseen etendusest „Reis metsa lõppu”. Katariina Tamm.
Hetk etendusest „Reis metsa lõppu”. Katariina Tamm. Foto Ekspeditsiooni kodulehelt, autor Herkko Labi.

Kokkuvõttes on „Lõhkine hammas” paeluv lugu — või peaks ütlema poeem? — iseenda usaldamisest, iseenda tugevuse leidmisest, iseolemisest. Hasso Krull tundub olema just õige inimene sellist teksti tõlkima.

Paari sõnaga päisepildist

Päisepildi taustaks olev graafiline leht pole juhuslik, vaid on Tagaqi sünnikodu ja romaani tegevuspaigaga üpris lähedalt seotud, õigupoolest lausa naaberküla looming.

Põhjarahvaste geograafia on vähe teine kui see, millega meie oleme harjunud; „naaberküla” asub 500 kilomeetri kaugusel. Suurbritannia-suurusel, tundraga kaetud ja suurema osa aastast jäätunud Victoria saarel õigupoolest ainult kaks asulat ongi: romaanist tuttav Cambridge Bay ja Ulukhaktok, mis on endale käsitöö ja graafikaga nime teinud.

Lehe aluseks oleva joonistuse autor on Helen Kalvak (1901–1984), tunnustatud inuiti kunstnik. Tema isa oli nõid ja ravitseja, kes andis oma oskusi ka tütrele edasi; oma joonistamisandega on Kalvak aidanud säilitada inuiti kultuuripärandit. Hiljem on mitmetest Kalvaki joonistustest nooremate kolleegide käe all graafilised lehed sündinud.

Element graafiliselt lehelt: kelk sülelapse ja kelgukoeraga

Muud kajastust

Kahele arvustajale saab alati kindel olla, kui jutt käib Loomingu Raamatukogust. Lauri Laanisto teab omast kogemusest öelda, et “arktika õied ongi need kõige ilusamad üldse”. Kolm@loterii hoiatab, et seda raamatut ta nõrganärvilistele ei soovitaks.

Mhm, seksuaalset ärakasutamist on siin omajagu. Seksuaalset vabadust ka, üsna detailselt. Ma ei tundnud tarvidust kummalgi teemal pikemalt peatuda, sest romaanis oli muidki huvitavaid kihte piisavalt. Eks see on see arvustuste paratamatu subjektiivsus: mõni tahk, mida ma ehk puudutama ei vaevugi, oleks teisele lugejale mulje kujundamisel määrava tähtsusega.

Mõlemad tõmbavad aga tugevaid paralleele Dominique Fortier’ „Paberlinnadega”.