Kaarel B. Väljamäe. Haugub, hammustab, tapab! Hingad, hingad, ei hinga…

Luulekogu esikaas on lakooniliselt üleni valge, illustratsioonita, kandes ainult autori nime ja kogumiku pealkirja. Raamat on asetatud tumesinisele jämedakoelisele kangale, seda valgutab küljelt terav, kontrastne valgus. Kaadrist välja jäävad esemed heidavad raamatukaanele pikki varje, luues sünge ja äreva meeleolu.

Kaarel B. Väljamäe. Haugub, hammustab, tapab! Hingad, hingad, ei hinga… Joonistused Saara A. Väljamäe, kujundanud Kätlin Tischler-Süld. Kriipsukarla, 2023. 112 lk.

Edasi mööda
verd, varje ja tumedakarvalist und.

Ehkki Kaarel B. Väljamäe uusimat luulekogu võib lettidelt leida juba suvest saati, toimus selle esitlus alles hiljuti, novembri lõpus. Autor ise märkis, et „Haugub…” pole teab mis suveraamat ning sobibki tumedamasse aega paremini. Tõsi ta on — teemadering on sünge, käsitlus avameelne ja ilustamata. Väljamäe räägib depressiooni põdemisest, vaatleb ennast sellega võitlemas, püüab end näha ka kõrvalt, läbi oma pereliikmete silmade. Arutleb koguni erinevate enesetapuviiside üle.

Teisalt on see luulekogu tagasivaade pandeemia-ajale: meenutus sellest, kuidas maad võttis hirm ja nõutus, kuidas ahnelt jälgiti koroonasurmade statistikat, kuidas ühtäkki nii tavalised rõõmud jäid kättesaamatusse kaugusse.

Meil ei ole koleda ja tundmatu vastase puhul
palju vahendeid. Hirm on kõige kättesaadavam. (lk 70)

Need kaks põhiliini on markeeritud ka luulekogu topeltpealkirjas. Luuletustes astuvad dialoogi isiklik ja ühiskondlik kriis. Võitlus, milles inimene on üksi ning milles ka lähedased ei saa suuremat aidata — ja raskused, mida elatakse läbi terve rahvaga üheskoos. Mõnes luuletuses saavad need kokku:

Depressiooniga on nagu
kevadise karantiiniga.
Lukku on lihtne minna,
avamine on märksa raskem. (lk 80)

Natuke teise nurga alt võib öelda, et see kogumik räägib surma erinevatest tajumisviisidest: on surmad, mida elame väga isiklikult läbi, ja on need, millest loeme lehest. Isiklikku kokkupuudet surmaga on siin üksjagu: Väljamäe meenutab vabasurma läinud sõpra ja pihib, milliste tunnetega tuleb sellise kaotuse järel toime tulla. Lisaks, pastoritööga kaasneb ka kohustus matuseid läbi viia. Ühiskondliku mõõtme annab jällegi see neetud koroona: inimesed surevad, aga me ei saa neist teada muud peale soo ja vanuse. Miks mitte püüda neid numbreid inimlikustada ja kujutada ette elulugusid statistika taga?

Iga päev tutvustatakse, et
uude koroonaviirusesse on nakatunud
nii ja nii palju.

Ta pole ju enam uus.
Päris vastik tunne — olla kollektiivi
kõige töökam tegija, kuid kuulda
igapäevaselt: uus, uus, uus.
Pingutad mitme eest, aga mitte kuidagi ei võeta
omaks. (lk 79)

Eelnevast võib jääda mulje, et see on üks süsimust ja lohutu luulekogu, mida ei tahaks hea meelega lehitsedagi. Asi pole aga sugugi nii hull. Väljamäe on publiku vastu siiski heatahtlik ja hoolitsev — armastab oma ligimest, on ju nii. Kunagi ei saada ta lugejat minema ilma lootusekiireta. Pea igas luuletuses on sees väike vimka või (enese)iroonia — või midagi jaburat, mis naerma ajab ja pühaliksünge meeleolu lahendab.

Teinekord jällegi on luuletus üles ehitatud vastupidises suunas: autor alustab rõõmsast, helgest motiivist ja jõuab läbi üldistuse välja igavikuliste küsimuste või surma juurde. „Paadunud melanhoolik”, nagu Väljamäe ennast iseloomustab. Aga sellisel puhul on ju lugeja enda asi, kumb ots luuletusest tema jaoks kõlama jääb.

Keskseks märksõnaks näib olevat inimlikkus. Siit leiab näpunäiteid, kuidas kirstus inimlikult lamada või kuidas tuleks kirjanikku inimlikult leinata. Ja ma ei pea tingimata silmas inimlikkust „kõikevõitva südameheaduse” mõttes; inimene on ju üks paras segapundar, tal on omad tumedamad tahud, ta laseb tihti emotsioonidel ja tungidel võimust võtta. Me ei ole alati oma lähedaste suhtes õiglased ja mõistvad, me ei ole oma sõprade jaoks piisavalt olemas. Ja kui rasketel aegadel oskame kokku hoida küll, siis „headel aegadel ei püsi suu kinni • ja miski kisub teisest eemale” (lk 84).

Mulle tundub, et Väljamäe saab sellest inimeseksolemise matsust päris hästi aru.

Kui sinus on kaks erinevat inimest koos — luuletaja ja pastor — siis ongi ehk huvitavam. Seltsis segasem. Saab teineteisega nõu pidada. Luuletajal on, keda kõrvalt jälgida, ja saab endale lubada mõtteavaldusi, mida pastor ei saa.

Sellest rääkides, kuidas on seekord lood Jumalaga? Esiplaanil, luulekogu põhiteemade hulgas ta kindlasti ei ole, aga siin-seal esineb. Või kumab vihjamisi läbi. Eks jah, „enamasti huvitab meid • rohkem statistika” (lk 77). Kahel korral on viidatud mäejutlusele. „Ma ei tea, Jeesus, • kas sa ikka mõtlesid oma • jutluste näited põhjani läbi.” (lk 67) Kui usud, siis analüüsid.

Kujundaja Kätlin Tischler-Süld on sügavatest teemadest inspireerituna hoogu sattunud ja küljenduses diipi pannud. Üldiselt mõjub „Rahuruumi” edasiarendusena, mis on tore, loob silla järjestikuste luulekogude vahele. Ja noh, mängulisemat tekstipaigutust ja kirjaladu ei saa kunagi pahaks panna, kui see taotluslik on. Aga mõned elemendid ilmselgelt ei tööta, nagu näiteks negatiivis emojid või tekst, mis jääb osaliselt raamatuselja sisse peitu. Poole raamatu pealt muutub kirjatüüp — miks, pole lõpuni selge. Esikaant vaadates võiks see ju peegeldada kogumiku topeltpealkirja, duubelplaadilikku olemust, nagu autor ise märkis, kuid… luuletused ei ole ju järjestatud sellest lähtuvalt, vaid mõlemad peateemad läbivad paralleelselt tervet kogumikku.

Varasemalt: Rahuruum.