Head eesti kirjanduse päeva!

Mõnikord tundus Eerole pärast luuletuse lõpetamist, et ta on suutnud väljendada kogu oma elukontseptsiooni sellel päeval, öelnud viie reaga kõik, mis tal maailma kohta veel öelda on. Kuid hiljem leidis ta vaid tuttavaid tähti tuttaval paberil. Siis valdas teda masendus, et luule väljendusvahendid on nii piiratud. Ta kadestas neid kunste, mis on seotud kehaga, häälega, värviga. Kus tungitakse elu sisse, vaadatakse silma, karjutakse, muudetakse kuju, kaotakse ära, käiakse teises maailmas. Kus kunsti haardest ei pääse. Nagu teatris, kus pannakse rusikas nina alla ja lastakse valgust silma, nagu kinos, kust seansi ajal on piinlik lahkuda, nagu muusikas, mis mõjub vegetatiivsele närvisüsteemile juba üksnes oma lärmiga ja paneb seda rohkem sipelgaid mööda selga jooksma, mida enam on orkestrante või lauljaid. Aga luule vaikib. Suletuna raamatutesse, mida peab avama. Avama heatahtlikult. Kaasa looma. Siis hakkab rääkima, siis soojendab.

Kui on vaja mõnd mõttetera kultuuri või kirjanduse kohta, siis Mati Unt ikka aitab.

Eesti kirjanduse päev 2023.