Prousti tõlgete piiritu maailm

„Swanni armastus” ja „Swanni poolel”, kaks väljaannet teineteise kõrval

See oli mõni aeg tagasi, kui silmitsesin raamatupoes Marcel Prousti romaani „Õitsvate neidude varjus” ning juurdlesin, kas osta või mitte. Sealsamas aga meenus: üks teine Prousti tõlge, „Swanni armastus”, on mu koduses raamaturiiulis juba olemas. Samahästi võiksin ju sellest alustada?

1973. aastal Varamu-sarjas ilmunud „Swanni armastus” Leili-Maria Kase tõlkes oli esimene mahukam Prousti-eestindus üldse ning jäigi nõukogude perioodil ainukeseks. Uuemal ajal on Prousti tõlkimine aktiviseerunud. Romaanitsüklit „Kadunud aega otsimas” eesti keeles tervikuna lugeda ei saa ilmselt veel mõnda aega, aga Tiina Ainola (Indrikson), Tõnu Õnnepalu ja Anti Saar on teinud silmapaistvat tööd, nõnda et õige mitu osa sellest on meile juba kättesaadavad.

Muuhulgas on eesti lugejal ka harvaesinev luksus lugeda ja võrrelda kaht erinevat varianti „Swanni armastusest”. Sest õigupoolest pole tegu omaette tervikteosega, vaid keskmise osaga romaanist „Swanni poolel”. Parema puudumisel pidi ka selle katkendi ilmumine olema seitsmekümnendatel frankofiilide jaoks suursündmus; nüüd aga õnneks on poolelijäänud töö lõpule viidud, Tiina Ainola on „Swanni poolel” uuesti tõlkinud ja seekord tervikuna välja andnud.

Sirbis 03.09.2021 on Proustist — ja ka nendest kahest tõlkest — kirjutanud nii Jan Kaus kui Kaia Sisask. Jan Kaus rõhutab ühe lause varal, kuivõrd erinevaid valikuid on kumbki tõlkija teinud, ei kommenteeri aga seda võrdlust lähemalt, leides näited olevat „piisavalt kõnekad”. Kaia Sisask räägib peidetud mustritest Prousti keeles ning sellest, kuidas tema „tekst ei anna ennast kunagi päriselt kätte”. Tema hinnangul lähtuvad Kask ja Ainola üsna sarnasest tõlkimistraditsioonist ning ei näe põhjust kahte tõlget vastandada, olgugi uus veidi nüansirikkam ja voolavam.


Ma ütleks siiski nii: aeg on vahepeal edasi liikunud. Mõned Leili-Maria Kase laused võivad tunduda tunduda kohmakad, kohati tahaks sõnavaras muudatusi teha. Sealjuures ma ei pea ennast eriliseks keelesnoobiks ja mõistagi ma teadvustasin endale, et teksti üldine struktuur, kõik need leheküljepikkused laused pärinevad Proustilt endalt.

Mida edasi, seda rohkem tundsin end janunemas hea kaasaegse tõlke järele — ning ühel hetkel olin kõpsti raamatupoes tagasi ja ladusin nüüd juba korvi mitte ainult „Õitsvate neidude varjus”, vaid ka „Swanni poolel”, et viimasega samast kohast jätkata.

Vaatame koos paari näite varal, mille poolest need tõlked erinevad ja mis nende võrdluses silma hakkab.

Originaal

— Ah ! si madame Verdurin commence à peloter les bronzes, nous n’entendrons pas de musique ce soir, dit le peintre.

Taisez-vous, vous êtes un vilain. Au fond, dit-elle en se tournant vers Swann, on nous défend à nous autres femmes des choses moins voluptueuses que cela. Mais il n’y a pas une chair comparable à cela ! Quand M. Verdurin me faisait l’honneur d’être jaloux de moi — allons, sois poli au moins, ne dis pas que tu ne l’as jamais été…

Kask 1973, lk 24

«Kui proua Verdurin pronksi käsile võtab, siis me täna õhtul muusikat ei kuulegi!» õhkas kunstnik.

«Vait! Te olete võimatu! Meile naistele on keelatud mõndagi, mis pole pooltki nii nauditav. Ükski ihu ei kannata võrdlust selle pronksiga. Kui härra Verdurin tegi mulle seda au, et oli minu peale armukade — ole vähemalt viisakas ja ära ütle, et sa pole seda kunagi olnud…»

Ainola 2020, lk 226

«Äh, kui proua Verdurin hakkab pronkskujukesi silitama, siis täna õhtul me muusikat ei kuule,» arvas kunstnik.

«Kuss, õelutseja! Mis seal salata,» jätkas ta Swanni poole pöördudes, «meile, naistele, keelatakse ka vähem ahvatlevaid naudinguid. Kuid selle pronksi vastu ei saa ükski ihu! Kui härra Verdurin austas mind oma armukadedusega — no kuule, ole vähemalt viisakas ja ära aja tagasi…»

Kask kasutab palju kõrvallauseid, ka seal, kus neid originaalis ei ole; Ainola on samadesse kohtadesse leidnud kompaktsema fraasi, kaotamata seejuures mõttes. Sel põhjusel jooksebki Ainola tõlge ladusamalt ja mulle tundub, et see on üks peamisi asjaolusid, mis üldmuljet kujundab.

Otsekõne on Ainolal mängulisem. Maitse asi, aga tundub loogiline, et Verdurinide vanad tuttavad võivad seda endale lubada. Pariisi salongietikett võib küll olla lihvitud ja ülirange, lubamata vähimatki vääratust, aga sellest hoolimata — või pigem just seetõttu! — eeldatatakse külalistelt oskust sundimatult vestelda.

Ainola on teinud ka palju tööd selle nimel, et sõnavara oleks sisuliselt loogiline ja et lugejale pilt kergesti silme ette tekiks: vrd tooli pronks ja pronkskujukesed toolil.

Proust laseb tõlkijal rinda pista ka sõnamängudega ja fraseologismidega. Teisest küljest — eks ole see igas tõlkes nii?

Originaal

— Elle n’a pas dû être mal, Mme Verdurin, et puis c’est une femme avec qui on peut causer, pour moi tout est là. Évidemment elle commence à avoir un peu de bouteille. Mais Mme de Crécy, voilà une petite femme qui a l’air intelligente, ah ! saperlipopette, on voit tout de suite qu’elle a l’œil américain, celle-là ! Nous parlons de Mme de Crécy, dit-il à M. Verdurin qui s’approchait, la pipe à la bouche. Je me figure que comme corps de femme…

J’aimerais mieux l’avoir dans mon lit que le tonnerre, dit précipitamment Cottard qui depuis quelques instants attendait en vain que Forcheville reprît haleine pour placer cette vieille plaisanterie dont il craignait que ne revînt pas l’à-propos si la conversation changeait de cours [—].

Kask 1973, lk 78

«Proua Verdurin on kindlasti olnud päris kenakene, pealegi on ta naine, kellega saab juttu ajada, ja minule on see kõige tähtsam. Muidugi ei ole ta enam esimeses nooruses. Aga proua de Crécy — see alles paistab terane daam olevat, pagana pihta, kohe on näha, et tal pea lõikab! Me räägime proua de Crécyst,» ütles ta hr. Verdurinile, kes, piip suus, nende juurde astus, «see naine on…»

«Ekstraklass!» kuulutas Cottard kähku, sest juba paar hetke oli ta asjata Forcheville’i hingamispausi oodanud, et paika panna see moesõna, kartes, et tal ei tule selleks enam sobivat võimalust, kui jutt mujale kaldub [—].

Ainola 2020, lk 285

«See Verdurini-proua näib omal ajal olevat olnud päris kena ja lisaks on selle naisega, millest rääkida, minu jaoks on kõik paigas. Aga muidugi hakkab ta natuke liisuma. Proua de Crécy seevastu — vaat see paistab olevat terane daam, ah sa sunnik, kohe näha, et kullipilguga! Me räägime proua de Crécyst,» teatas ta härra Verdurinile, kes lähenes neile, piip suus. «Ma kujutan ette, et tema ilu…»

«Pill tuleb plika ilu peale,» torkas kähku Cottard, kes, poetamaks seda kulunud nalja, oli juba mõnda aega asjata oodanud, et Forcheville hinge tõmbaks, kartes, et sobiv hetk võib vestluse suuna muutudes sootuks mööda minna [—].

Cottardi vaimukus nagunii hästi tõlgitav ei ole („Naine, kes on voodis parem kui kõuemürin” või midagi sellist?), mistõttu on tõlkes kindlasti vaja minna asendamise teed. Kask on seega otsustanud mitte üle toota. Vieille plaisanterie oleks otsetõlkes küll ‚vana nali, teravmeelsus’, mis on vajanud kohendamist „moesõnaks”, et otsad kokku vedada. Seevastu Ainola „pill tuleb plika ilu peale” on tase 🤣.

Üks pärl on siin veel. Idioom avoir de bouteille tuleb Vana-Rooma kombest tähtpäevadeks veini kinkida. Kingitud pudelid, kus osa veini veel sees, hoiti alles, mistõttu vanemaks jäädes neid üha kogunes… Seda arvestades on Ainola tõlge „hakkab liisuma” lihtsalt… mmuah!

L’œil américain on vist tõesti pigem „kullipilk” kui lihtsalt vahe mõistus.

Et ei jääks muljet, et „Swanni armastus” ainult dialoogidest koosneb, siis valisin lõpetuseks ühe jutustava lõigu.

Originaal
Les intérêts de notre vie sont si multiples qu’il n’est pas rare que dans une même circonstance les jalons d’un bonheur qui n’existe pas encore soient posés à côté de l’aggravation d’un chagrin dont nous souffrons.
Kask 1973, lk 194
Meie soovid ja tahtmised on nii mitmetahulised, et juhtumid, kus veel mitte eksisteeriva õnne esimesed tähised meid piinava mure süvenemistunnustega kõrvuti seisavad, ei ole sugugi haruldased.
Ainola 2020, lk 414–415
Meie elu on tulvil nii arvukaid huvisid, et pole sugugi haruldane, et ükssama juhtum istutab meisse veel mitte olemasoleva õnne alged ning süvendab samas meid piinavat südamevalu.

Need mõlemad laused on tegelikult head ja ei saa öelda, et üks oleks kuidagi originaalitruum kui teine. Ainola on aga jõudnud kaalumise tulemusel variandini, kus pikk kõrvallause ei lõhu kandvat mõtet ära.

Ilmumisandmed

Marcel Proust. Swanni armastus. Prantsuse keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Leili-Maria Kask, kujundanud Heino Kersna. Eesti Raamat, 1973. 204 lk.

Marcel Proust. Swanni poolel (Du côté de chez Swann). 1913. Prantsuse keelest tõlkinud Tiina Ainola, toimetanud Kail Öhren ja Katrin Kern, kujundanud Kail Öhren. Atlantis, 2020. 463 lk.