Stefan Żeromski. Õhus on kevadet.

Kaanepilt

1918. aasta november. Saksa ja Austria-Ungari keisririigid on esimeses maailmasõjas kokku varisenud ning Venemaal valitseb revolutsioonikaos. Poolakad kasutavad võimalust ja teevad teoks ammuse püüdluse: taastavad iseseisva Poola riigi. On lausa ime, et ka vahetult järgnenud Poola-Nõukogude sõjast väljub riik marssal Piłsudski juhtimisel võidukana. Elu on raske ja palju tööd seisab ees, kuid võimalus helge tulevik reaalsuseks muuta on lõpuks poolakate endi kätes. Sellele viitab ka romaani pealkiri. Lk 261:

See on ju meie varakevad, kui õhus on pisut kevadet. Me astume üle külmunud vagude ja vaatame kaugeid põlde. Me võtame kätte adrakured, oma kohmetutesse kätesse kõpla ja reha. Nüüd tuleb teha tööd haisva sõnnikuga, harida söötis maad.

Ent riik on sisevastuoludest lõhestatud. Sõjast laastatud maal lokkab vaesus ning käärivad revolutsioonilised ideed. Demograafiline olukord on keeruline, sest võiduka sõja järel Poolaga liidetud idaterritooriumid on Poola rahvaarvu täiendanud miljonite ukrainlaste, valgevenelaste ja juutidega. Nõnda on kõige põletavamaks küsimuseks: kuidas edasi? Kuidas parandada rahva elujärge?

Selle probleemiga „Õhus on kevadet” tegelebki, ja ega lihtsat ja õiget vastust ju tollal polnud — seda tõdeb ka Żeromski, läbi peategelase Cesary Baryka. Autor laseb peategelasel elu erinevatest vaatenurkadest näha. Muretu lapsepõlv poola emigrandiperes Bakuus saab otsa, kui Cesary isa mobiliseeritakse sõja puhkedes tsaariarmeesse. Cesary hakkab jõlkuma revolutsionääride koosolekutel, usku uude maailmakorda ei vähenda seegi, et bolševikud tema ema surnuks kurnavad. Koos sõjast naasnud isaga võtab Cesary ette vaevalise tee tagasi Poolasse; isa enam kodumaad ei näe, pojale jäävad aga meelde rõõmupisarates ja piiriposti suudlevad mehed ja naised, olgugi et teisel pool piiri on samasugune vaesus ja pori — ei mingit müütilist õnnemaad, mida isa oli kirjeldanud.

Armees sõbruneb peategelane aadlik Hipolit Wielosławskiga, kes kutsub ta oma mõisa mõneks ajaks elama. Turvalises eraldatuses ümbritsevast näljast ja viletsusest naudib Cesary traditsioonilist šlahta elustiili, kuni sassis armulood ta mõisast minema sunnivad.

Tagasi Varssavis, leiab Baryka end oma mõtetega lõplikult ummikus olevat. Kord tunduvad poola rahvuslased talle eluvõõraste idealistidena, siis aga näib, et samavõrd naiivsed on kommunistid, kes piirid ja rahvused üldse kaotada tahaks ja ülemaailmsest proletariaadist unistavad. Cesary võõrastab Varssavi juudigeto räpasust ja seal valitsevat minnalaskmist — teisel hetkel aga laseb ta end kommunistide koosolekult välja kihutada, sest hakkab seal vaidlema, et töörahva diktatuur poleks küll kuidagi efektiivne viis inimesi vaesusest ja haigustest päästa.

Uus verivärske riigivõim kehtestab end jõuga ja põhjustab uusi kannatusi. Samas aga püüavad teised arutult hävitada seda vähestki kättevõidetut ning hauvad kättemaksu Poola Vabariigile, ja sellistel hetkedel ärkab Cesarys patrioot. Riik vajaks hädasti maareformi — aga ka mõisnikud on „omad”, mitte võõra rahva esindajad, nad on talupoegadega külg külje kõrval nagu võrdsed vabadussõjas võidelnud. (Mõelgem siinkohal, kuivõrd palju moraalselt lihtsam oli maaküsimust Eestis lahendada!) Mida teha?

Nõnda kirjeldab see 1924. a ilmunud romaan äärmiselt huvitavalt tollaseid olusid ja annab kaasakiskuva ülevaate muredest, mis noorukese riigi ees seisid. Mingit osa neist võib mõttes üle kanda ka meie kodustesse oludesse, ja eks ole 1920-ndate viletsust ja siin-seal ilmnenud revolutsiooni-ihalust meiegi kirjanduses kajastatud. Kõik jällegi tõlgitav ei ole: suurel paljurahvuselisel riigil on omad probleemid. Ja lõpuks annab Żeromski lugemine õrnalt aimu, kuidas juhtus nii, et 1930-ndad aastad kujunesid autoritarismi kümnendiks.

Romaani keskmist osa elust Nawłoci mõisas võib võtta mitmeti; kasutan seda võimalusena viidata teistele „Õhus on kevadet” kajastustele. Jan Kaus on veendunud (Sirp, 10.02.2023), et Stefan Żeromski soovib tõmmata paralleele armastuse ja revolutsiooni vahel: mõlemad võivad olla irratsionaalsed, antisotsiaalsed, hävingut kandvad. Erik Aru leiab (Postimees, 25.11.2022), et Nawłocit kujutatakse ideaalina, mis oleks võinud osaks saada ka Cesaryle, kui tal oleks olnud rohkem alalhoidlikkust.

Ilmumisandmed

Stefan Żeromski. Õhus on kevadet (Przedwiośnie). 1924. Poola keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Hendrik Lindepuu, toimetanud Leelo Laurits, kujundanud Mari Kaljuste. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2022. 319 lk.