„Eilse maailma” jälgedes II: Friedrich Torberg
Friedrich Torberg. Tante Jolesch ehk õhtumaa allakäik anekdootides (Die Tante Jolesch oder Der Untergang des Abendlandes in Anekdoten). 1975. Saksa keelest tõlkinud Eve Sooneste, toimetanud Külli Habicht, sarja kujundanud Jüri Jegorov, disainer Villu Koskaru. Tänapäev, 2023. 312 lk.
Lubasin eelmises artiklis veel „Eilset maailma” ja seda peate ka saama. Seekord aga liigume Tartust tagasi endise Austria-Ungari keisririigi territooriumile, kahe maailmasõja vahelisse Viini ja Prahasse, kus elas ja tegutses Friedrich Torberg (kodanikunimi Friedrich Kantor, 1908–1979), juudi juurtega austria kirjanik ja ajakirjanik. Torberg sündis Viinis, kuid töötas pikalt ka Prahas, „Prager Tagblatti” toimetuses ja tundis end koduselt mõlemas linnas.
Nagu Zweigi „Eilne maailm”, nii on ka „Tante Jolesch” ennekõike mälestusteraamat. Torberg meenutab heldimusega tolleaegset tutvusringkonda — värvikaid kultuuri- ja teatritegelasi, literaate ja ajakirjanikke — ja kohvimajades veedetud vanu häid aegu. Ehkki lood on valdavalt naljakad, tunnistab autor avameelselt, et see on nukrameelne raamat, sündinud kaotuskibedusest. Suures osas juutidest koosnenud vaimueliit langes juba kolmekümnendatel natsirepressioonide ohvriks, mitmed surid vangis, ellujäänud pillutas sõda laiali üle maailma. Eriti ränk oli eksiilisattumine kirjanikele, näitlejatele, lavastajatele, „kelle amet oli enam või vähem identne nende emakeelega”.
Raamatu pealkiri on mõistagi inspireeritud Spenglerist. Autor tunnistab, et teda köitis allakäik kui mõiste (”Alati oli aeg liimist lahti ja tüüris allakäigu poole”); erinevalt Spenglerist ei võta ta eesmärgiks luua oma ajastu pinnalt laiemat kultuuriteooriat, pigem pühendab raamatu „armsatele veidrikele ja omapäratsejatele”, kes olid uues tehnokraatlikus maailmas määratud välja surema.
Anekdoodid ja jutustamist väärt lood sünnivad sel hetkel, kui kultuuriheeros lipsu lõdvemaks laseb, kaardilauda istub ja ühe tuisutopsi sisse viskab — või üldisemalt oma inimlikul palel paista laseb. Seda efekti kasutab väga edukalt ka Florian Illies romaanides „1913: sajandi suvi” ja „Armastus vihkamise aegu” (esimest olen lugenud, teist mitte). Natuke hoolikalt doseeritud pila muudab lugude kangelased lugejale armsamaks, toob nad emotsionaalselt lähemale. Liigsel familiaarsusel on ka omad riskid ja Torbergi „Tante Joleschis” võivad mõned kohviku- ja kaardilauajutud ehk banaalsedki tunduda. Üleüldse — mida te hilise ööni seal kohvikus aelete ja tühjast-tähjast lämisete. Äkki läheks vahepeal koju pere juurde ka või miskit.
Jah, ma tunnen autorile kaasa ja mõistan tema igatsust — aga see kõik on ühtaegu ka pisut võõritav.
Äkki see vastabki eelmises artiklis püstitatud küsimusele, et kas nostalgia on universaalne või tõlkimatu? Võib ju olla, et möödunud sajandi alguse Tartu on mulle alateadlikult rohkem „sisse kodeeritud” kui sõdadevahelised Viin ja Praha, ning see on põhjus, miks Torbergi nostalgia kaugemaks jääb?
SakslasedAusterlased armastavad muidugi ka palju sõnu kasutada, nagu olen varemgi märkinud. Kui anekdoodi puänt seisneb ühes humoorikas repliigis, aga selle eellugu võtab enda alla mitmeid lehekülgi, siis läheb tempo logisema. Peatükk „Kõrvalepõige sõnakese „mis” mitmetähenduslikkuse teemal” vääriks lausa Tristram Shandy nimelist auhinda.
Omajagu on ka keelekeskseid nalju, mida saksakeelsest kultuuriruumist väljapoole tõlkida on keeruline. Tõsi küll, Eve Sooneste annab joonealuste märkustega endast parima, kuid teadmine, kes rääkis Praha aktsendiga või kelle võluvaks veidruseks oli mõni iseloomulik tüüpväljend või grammatikaviga, ei too neid karaktereid lugejale lähemale.
On veel üks võimalus, mis mind Torbergi juures häirida võis (ja kui nii, siis on asi sootuks hull!): võib-olla olen ka muutunud selliseks moodsaks lugejaks, kes nina kirtsus ootab, et kogu kirjanduspärand oleks kaasaegse teadlikkusega kooskõlla viidud. Ehk et kui Torberg kirjutab, et nii änksa oli kolida perega terveks suveks Bad Ischlisse, promeneerida koos keisriga ja nautida muid kuurordivõlusid, millest praeguse aja rabelevad turistid ei tea midagi, ja ta ei ruttagi seda tollast lustielu iganenuks ja eluvõõraks nimetama, siis järelikult tuleks autorile naiivsust ja ebateadlikkust ette heita.
Mul on tunne, et ma olen selle teose suhtes kriitilisem kui tarvis ning et see emotsioon ei ole põhjendatud. Tegelikult on „Tante Jolesch” hea, värvikas ja nostalgiat täis raamat ning sobib suurepäraselt lugemiseks Zweigi mälestuste kõrvale. Just seda perioodi, kui Zweigist on saanud Euroopa kuulsaim kirjanik ja tema tähelepanu hõivab töö rahvaste vendluse ja kontinendi rahu nimel, täiendab Torberg teravmeelsete killukestega elust enesest.
Ja Illiesi lugege muidugi ka. Ma tean, et kõigile Illies ei meeldi — liiga palju nimesid! — kuid ega neid Torbergilgi vähe pole. Lihtsalt kuna see raamat on tinglikult võttes anekdoodikogumik, siis midagi ei juhtu, kui unustada nimed sealsamas ära ja võtta Torbergi sõpru kui lihtsalt näitlejaid, lavastajaid, kirjanikke, esseiste, ajalehetoimetajaid, joviaalseid naistemehi ja kaardimängijaid.