„Eilse maailma” jälgedes I: Siegfried von Vegesack

Siegfried von Vegesack. Jaschka ja Janne. 1965. Saksa keelest tõlkinud Silva Lilleorg, toimetanud Lauri Eesmaa, kujundanud Maris Kaskmann, saatesõna autor Liina Lukas. Kultuurileht, Loomingu raamatukogu, 2023, nr 26. 59 lk.

Pessoa ütleb: „Ma ei nuta taga oma kadunud lapsepõlve; nutan seepärast, et kõik ja ühes sellega ka minu lapsepõlv, kord kaob.” ¹ See iseloomustab hästi nostalgia universaalsust, jäävust; nagu valguse kiirus, nii on ka nostalgia taustsüsteemist sõltumatu, sest aja pöördumatuses peitub üldinimlik traagika. Ja samas on nostalgia igaühe jaoks seotud kindla aja ja kohaga ning sellisena põhimõtteliselt täiesti tõlkimatu. Kas oskame mõista nostalgiat ajastute vastu, mida me pole ise kogenud?

Austria kirjaniku Stefan Zweigi (1881–1942) mälestusteraamat „Eilne maailm” on kaasahaarav kirjeldus ilmasõja-eelsest Austria-Ungari keisririigist: maailmast, mis läks kaotsi sõjakeerises ja totalitarismi saapatalla all. Õhinaga kirjeldab Zweig sõjaeelse Viini kohvikutes valitsenud intellektuaalset õhustikku, viinlaste kultuurijanu ja euroopaliku humanismi vaimu. 1942. aastal, olles abikaasaga emigreerunud natside eest Inglismaale ja sealt edasi Brasiiliasse, Rio de Janeirosse, võttis Zweig endalt elu. Nähes lahti rulluvat enneolematult verist sõda, juba teist ühe inimpõlve vältel, kaotas Zweig lõplikult lootuse, et vaimsus ja inimlikkus võiks veel Euroopasse naasta.

Juhuse tahtel on hiljuti ilmunud kaks tõlketeost, mis räägivad sellesama eilse maailma kadumisest, kumbki oma vaatenurgast. Esimene neist on baltisaksa kirjaniku Siegfried von Vegesacki (1888–1974) lühiromaan „Jaschka ja Janne” Loomingu Raamatukogus. Loos rändab autor tagasi oma tudengipõlve, 20. sajandi alguse Tartusse ja jutustab loo isepäisest tudengist Jaschkast ja tema armuloost eesti soost õmblejanna Jannega.

Von Vegesacki „kadunud maailm” on Dorpat, tema nooruspõlve linn; see on maakaardilt jäljetult kadunud, seda ei eksisteeri enam. See, mida meie nüüd nimetame Tartuks, see on hoopis üks teine paik teisest ajastust. Autor piiritleb neid kaht ka geograafiliselt: Tartu on eestlaste Emajõe-tagune asula, mis linnastuva maarahva arvelt kasvab, jõudu kogub, peale tungib, ajaloolist Dorpatit neelab. Pange tähele, kuidas kirjeldab autor saksa vanalinna kõrvale kerkinud Vanemuise teatrimaja, eestlaste tärkava rahvustunde sümbolit, meie seltsitegevuse au ja uhkust: „hiiglaslik kobakas juugendstiilis ehitis, mis kõrgus vaenulikult uinunud väikelinna kohal”. Ma ei näe selles kriitikat, aga see on ju väga huvitav vaatenurk.

Zweigi kadunud maailma keskseks märksõnaks on turvatunne. Stabiilsus ja ettemääratus võimaldavad jätkuda väljakujunenud mugaval elukorraldusel ja tõotavad igikestvat progressi. Von Vegesack sekundeerib: „Kuid kõik see leidis aset maailmas, mille tavad olid ammugi teada ja kus kehtisid kõigutamatud traditsioonid.” (lk 13). Täna vaatame erapooletuma pilguga tagasi ja näeme, et Zweigi ja von Vegesacki kirjeldatu oli kitsa privilegeeritud ringi elukogemus. Saksa tudengite arv Tartus võis tol ajal jääda kolmesaja kanti (lk 13) — ime siis, et „vaevalt oli kuskil mujal nii üksmeelset, nii ülemeelikut tudengielu.”

Seega, see vana maailma kaotsimineku traagika on ühtlasi lugu demokratiseerumisest; mis kunagi oli valitute privileeg, muutub kättesaadavaks kõigile. Ja loomulikult, see „lahjendab” kõike; eales ei toimu Tartus enam nii joviaalseid balle, eales enam ei peeta Viini kohvikutes nii intellektuaalseid vestlusi kirjandusest ja teatrist, ja sellest osa saanutel on täielik õigus nostalgitseda. Aga tõeline humanist on vast nõus, et võitnud oleme rohkem kui kaotanud.

Mõlemad autorid tunnistavad ka tollase elukorralduse pahupooli — ennekõike armuküsimustes valitsevat topeltmoraali. Zweig kritiseerib selle absurdsust: tütarlapsed ei tohi seksist õieti midagi teada ja abielueelsed ja -välised suhted on tabu, samas aga aktsepteeritakse ja isegi tunnustatakse noormeeste vajadust „sarvi maha joosta” ja selle nõudluse rahuldamiseks tekkinud industri on vallutanud pooled Viini tänavad.

Ka Tartus voorivad kahehobusetõllad üle Kivisilla, peaasi, et värvitekkel oleks taskusse lükatud ja tõllal anonüümsuse tagamiseks katus peal. Teisel pool jõge asuvad „hämarad lokaalid, vulgaarsed kõrtsid, kahtlased saunad”; kõrgseltskonna käsitluses laieneb aga halb kuulsus nõnda tervele eestlaste linnaosale ja iga eesti naine on järelikult halva kuulsusega naine. Ametlikult seltsielult nõutakse ranget platoonilisust ning ülimaks kireavalduseks on saanisõidu ajal teki varjus kaaslase kinnastatud käe pigistamine. Lk 13: „Ükskõik kui lõbus või ülemeelik ka oldi, alati püsiti sündsuse ja heade kommete äärmiselt rangete vormide raamides. Kõige pisemgi eksimine nende kirjutamata reeglite vastu tõi endaga kaasa ettenägematuid tagajärgi.”

Liina Lukas märgib järelsõnas, et baltisaksa kirjandustraditsioonile on omane käsitleda seisustevahelisi armastuslugusid romantilises võtmes, „kus seisuste vahet tasakaalustavad armastajate õilsad inimlikud omadused”. Lisan omalt poolt, et „Jaschkas” on esindatud ka õilsa pärismaalase motiiv, eelkõige Janne üsna idealiseeritud, kuid tagaplaanile jääva karakteri näol.

Von Vegesack ei mõista aegade muutumist hukka, küll aga nõuavad muutused baltisaksa kogukonnalt kohanemist, ja kohanemise positiivseks eeskujuks on peategelane Jaschka ise. Tema eestlaslikud iseloomujooned — sirgjoonelisus, jonnakus, teatav tahumatus — on tema hüppelauaks uude ajastusse, ja jutustuse põhipinget kannab just Jaschka vastandamine teistele saksa üliõpilastele ja vanamoodsale korporatsioonikombestikule, mitte niivõrd Jaschka-Janne telg. Värviteklist saab ajastu muretu elu sümbol ning Jaschka mõistab, et tekli taskusse peitmise akt ütleb nii mõndagi vanade traditsioonide väärtuse ja vanade sümbolite pühaduse kohta.

Tartu pole muidugi mingi Viin, mastaabid on teised — aga püüdlused samad. Zweig võis end üleni ümbritseda Viini mondäänse kultuurieluga. Aga ütleb ka Vegesack, et „tung ja lust teatriga tegeleda oli meie, tudengite seas suur” ja püsiva saksa teatri puudumist Tartus kompenseerivad tudengid omaenda „rebaseteatriga”.

Liina Lukas kirjeldab lugu kokkuvõttes kui „rõõmsameelset”. Sellega võib soovi korral vaielda, see rõõmsameelsus on kindlasti mõrkjamaiguline. Aga oluline on näha, mida jutustuses ei ole — pole kibestumist, pole püüdu vastandada sõjaeelset Tartut moodsale ajale, pole isegi mitte maailmasõdu. Sellisena on see kahtlemata ilus helge lugu.