❤️ Häid postitusi teistelt

Proovin midagi uut: jagan seekord postitusi teistelt blogijatelt.

Sotsiaalmeedias oleks lihtne: panen ❤️ ja liigun edasi. Kvantühik tunnustust ja tagasisidet antud. Aga teate… mulle see blogivärk täitsa meeldib. Formaat, mis pakub piisavalt vabadust. Kirjutada võib parasjagu nii pikalt või nii lühidalt kui õige tundub. Kui tuleb tuju, väljendan ennast dialoogivormis, saan linkida ja viidata nii palju kui kulub.

Kõik kirjutatu on avalik, ei nõua kontot ega sisselogimist. Kas kellelgi on huvi seda leida, see on iseküsimus. Sõltub sellest, kui kvaliteetselt ja huvitavalt kirjutada. Aga mingi usk mul ikkagi on, et vahest õnnestub luua midagi püsivamat staatuseuuendusest, mis tapeedirullil ühe korra ilmub ja siis serva taha kaob.

Eks ma muidugi postitan paralleelselt Facebookis ja Instagramis ka; näen, et paljud teised teevad sama. See on väga mõistlik, viia kirjutatu lugejateni just seal, kus neile meeldib seda lugeda. Aga ma jälgin huviga ka teisi raamatublogisid. Olen neid siiamaani kokku lugenud viiekümne ringis — kui piirduda sellistega, mis hetkel aktiivsed ja mis peamiselt või täielikult raamatutele pühenduvad.¹

Niisiis, tõstan esile mõned postitused käesolevast aastast, mis mulle erinevatel põhjustel on silma jäänud — mis on mõtte ja südamega kirjutatud ja kus on olnud tabavaid leide.

• Tilda ja tarakanid. John Steinbecki „Pärl”. „Kirjanik pani perekonna maksma, sisuliselt võttis neilt kõik, puhtalt selle eest, et neil vedas ja loo moraal on siis umbes, et ära isegi proovi.”

• Liis @ Harrastuskriitikud. „Postimehe romaanisarja eri „Oota kevadeni, Bandini” ja „Kaks nädalat septembris”. „Tänapäeva hektilises maailmas võivad nende pealtnäha mõttetud probleemid kas kainestavalt mõjuda, aidata enda reaalsus perspektiivi panna või ärritada.”

• seentaimed @ loterii. Vadim Mihhailin „Бобер, выдыхай!”. „Kunagi bakaõppes tegin ühes seminaris ettekande, kus väitsin, et võimu ja vaimu vastanduse kõrval on vähemasti sama tähtis võimu ja sõimu oma.”

• Andres Laiapea räägib „Tristram Shandyst”, aga mitte niivõrd romaanist, vaid pigem sellest, kuidas tema teed selle teosega on varem ristunud.

• Sehkendamine. Ana Blandiana „Minevikuplaanid”. „Huvitav ongi lugeda, kuidas tegelikust traumaatilisest sündmusest saab muinasjutt. Mälu või mäletamine, mis meid hukatusse saadab või vastupidi, päästab.”

• Mae Lender ja Rabih Alameddine’i „Ülearune naine”. „Raamatut sulgedes: ma tahaksin peategelase autori käest ära päästa.”

• Lauri Laanisto ja Aleksei Salnikovi „Petrovid gripi küüsis”. „Mõnes mõttes see harmoneerub hästi kusagil Venemaa avarustes oleva eluga, mis küllap on samamoodi akuutselt ja kaootiliselt pingeline. Kuid tekstina jäi nii veidi lahjaks — tundus, et raamatul võinuks olla selline vähe reljeefsem toimetaja, kes oleks tekstil kruvisid veidi rohkem kinni keeranud, nii et tegelastel saanuks need samamoodi edasi lahti jääda.”

• Oliver Ämarik kirjutab harva, aga kui kirjutab, siis tasub lugeda. Ray Bradbury „Võilillevein”. „Romaan asetab lugeja ette terve müriaadi igavikulisi küsimusi, mis on küll veidi kulunud, kuid mis tähendab üksnes seda, et neile on palju mõeldud – järelikult oluline.”

• Marca ja Jonathan Littelli „Eumeniidid”. „Meil on uudishimu, me tahame teada ja sellepärast läheme silmad pärani lahti vastu igasugustele õudustele.”

See valik on vääääga subjektiivne ja veelgi enam juhuslik. Kindlasti on mul midagi head kahe silma vahele jäänud ja autoritel endil võib olla hoopis teine arvamus, milliste arvustustega nad enim rahule jäänud. Ja tõenäoliselt mõjutas valikut ka see, milliseid raamatud ma ise meelsasti loeksin — kuigi ma püüdsin teadlikult sellest mitte primaarset kriteeriumi teha.

Uute lugemiste ja kirjutamisteni!