Antonin Artaud. Esseid ja kirju.

Julmusekirjandust juba lugesime, nüüd järgnegu julmuseteater!

Prantsuse luuletaja, lavastaja ja esseisti Antonin Artaud’ (1896–1948) nägemuses peaks julmus, metafüüsilises mõttes, olema teatri keskne idee ja püüdlus. See tähendab karmust, kindlameelsust, lõpuni minemist; olgu kontseptsioon milline tahes, lavastus peab selle realiseerima totaalselt, kõik peab olema allutatud kandva idee jäigale juhtimisele. Julmus peitub ka selles, et elu ongi üks hirmuäratavate paratamatuste jada. Me pole mitte millegi eest kaitstud — kõike võib juhtuda. Seda peab teater meile igal etendusel meelde tuletama ja sellise eelhäälestusega peab ka vaataja teatrisse tulema, olema valmis kogema raputusi ja stiihiat.

Samuti peab teater lahti laskma sõnakesksusest ja leidma oma ainuomase väljendusviisi, mis kasutaks ära kõiki lavalisi võimalusi.

Väljaandele on saatesõna kirjutanud Jerzy Grotowski, teine maailmakuulus teatrikorüfee. Mõistagi räägib ta põhiprobleemist: Artaud’ ideed ei olnud teostatavad, ta ei sõnastanud ühtegi konkreetset meetodit. Ei ole olemas „Artaud’ tehnikat”, mida näitlejad õppida saaks. Temast on jäänud vaid värvikad nägemused: visioon, kuidas teater vaatajale peaks mõjuma. Ta unistas teatrist, mis ületaks loogilise mõistuse ja psühholoogia piire — otsis teatrimaagiat, võiks öelda.

Tagantjärele, distantsilt me aga näeme, et tema mõju Euroopa teatrile on vaieldamatu. Et ta oma ideede praktilisel teostamisel läbi kukkus, ei ole ajaloolises perspektiivis isegi oluline. Lk 14:

Kõigest hoolimata oli Artaud prohvet. Tema tekstid moodustavad äärmiselt iseäraliku ning keerulise põimingu ennustustest, täiesti teostamatutest ettepanekutest, sugestiivsetest nägemustest ja metafooridest, millele ajapikku näib tekkivat oma tõepõhi alla, sest see kõik peab kord juhtuma. Keegi ei tea, kuidas, aga see on paratamatu. Ükskord see ikkagi juhtub.

Eks hästi turvaline on lugeda sajandivanust avangardi. Aeg on ammuilma välja selgitanud, mis oli väärt ja mis mitte; radikaalsed ideed on praktikas järele proovitud, ümber lükatud, tõlgendatud ja edasi arendatud. Süsteem on lõplik, pakendatud — muudkui tarbi!

Väga huvitav ja tore on niimoodi, ma üldse ei kurda. Tekibki tunne, et oled mitmekülgne kultuuritarbija, kui kuulad Alban Bergi või John Cage’i, naudid kunsti oma ema ja isa nooruspõlvest või eksled nõukogude perioodi uuenduslikumas kirjanduses. Kõik eelnimetatu meeldib mulle väga, täitsa siiralt.

Teine asi on käia päriselt ajaga kaasas, suhestuda tõeliselt värske kultuuriga, ja püüda aru saada selle suunast ja jõujoontest. Ma ei pea silmas, et kaasaegne kultuur oleks kuidagi intellektuaalselt kättesaamatum või suurt sisseelamist nõudev. Lihtsalt oluline on erinevusest aru saada.

Oleks vale Artaud’le ette heita, et ta hõljub unistustes, kujutab ette teostatamatuid asju, jääb hätta sõnastamisel, milline see julmuseteater siis ikkagi välja peaks nägema. Tõeliselt mõjuv uuenduslik idee ei saagi kohe konkretiseeruda, see peab esmalt inspireerima. Just seal, kus Artaud muutub konkreetseks, hakkab kirjeldama, millistest elementidest lavastus peaks koosnema, seal torkavad tema visiooni nõrgad kohad hästi silma, tahaks pettunult küsida: „Ja see ongi kõik?”

Aga abstraktsed ideed panevad mõtte jooksma. Näiteks teater kui motiveerimatus: teatrit pole otseselt kellelegi vaja, see ei tõuku praktilistest impulssidest. Aga seda suurem on selle mõjujõud. Ajendab inimest „äärmuslikele ja kasutuile tegudele”.

Tõnu Õnnepalu on kirjutanud umbes samamoodi linnast kui nähtusest. Linn on ju kultuur ja kultuur on linn:

Linn on masin, mis kütusena tarbib vajalikku, muundades selle mittevajalikuks, aga ta on ka võlumasin, mis just selle mittevajaliku kõige vajalikumaks teeb. Vaimu masin.

„Arvestades seda kulumisastet, milleni meie tundlikkus on jõudnud …” (lk 73) — see koht on justkui loodud tänasele lugejale agaralt kaasa noogutamiseks ja nentimiseks: ei ole midagi uut siin päikese all. Aga tähelepanu tõmmata Artaud oskab. „Teater kui katk” — milline intrigeeriv pealkiri! See võiks ilmuda Delfis ja kõik klõpsiksid sellel, haistes verd.

Eks teater muidugi peab kujutama julmust, kui see on elu vältimatu koostisosa. Artaud selgitab: iga tõeline vabadus on must. Kõik suured müüdid on täis tapatalguid ja verevalamist. Seksuaalne vabadus on samuti süsimust, kasvades välja tumedatest ihadest, millega tõtt vaatamiseks meil endilgi söakust ei jätku. Lk 31:

Kui tõeline teater on nagu katk, siis mitte sellepärast, et ta on nakkav, vaid et nagu katk, nii on ka teater ilmutus, väljaütlemine, teatud latentse julmuse väljatung hingesügavusest, kus asuvad nii indiviidi kui ka rahva vaimu kõik perverssed võimalused.

Siis pole imestada, et Artaud tunneb ebaloomulikult innukat huvi intsesti vastu: seda temaatikat käsitleb nii inglise XVII sajandi näitekirjaniku John Fordi tükk „Tis Pity She’s a Whore”, mida Artaud katkuessees kiidab, kui ka „Les Cenci”, mille ta ise Pariisis välja tõi.

Aga samas usub Artaud teatri puhastavasse mõjusse: nii katk kui teater on selleks, et paisest mäda välja lasta. Nagu katk, nii on ka teater kriis ning see saab lõppeda kas surma või tervenemisega.

Grotowski selle väitega nõus ei ole; ta väidab, et teater ei kaota maailmast ära kurjust. See, kui laval mängitakse Soodomat ja Komorrat, ei maanda kellegi patuseid impulsse.

Kogu aeg käivad otsingud nagunii. Iga lavastaja tegeleb sellega, iga näitleja individuaalselt tegeleb sellega. Iga lavastus on mingite otsingute lõpp-punkt. Vahel leitakse midagi uut, vahel taasavastatakse vana. Teater pole patendiamet; ei tundu usutav, et teatrimõte saaks areneda sirgjooneliselt, iseennast kordamata.

Paned teleka mängima. Tutvustatakse Ingmar Jõela lavastust „Giselle”. Anne Türnpu kiidab, et on olnud põnev protsess, verbatim-tehnika ja nii edasi, kokkuvõttes on lavastusele leitud üsna unikaalne keel. (Oli küll päris mõjuv — käisin vaatamas.) Eks nii see käibki.

Pärast Mati Undi ja Mihkel Muti lugemist on teatriuuenduslikke tekste keeruline siiralt võtta. Loen näiteks (lk 85):

Dekoratsioone ei ole. Nende ülesannet täidavad piisavalt hieroglüüfilised tegelaskujud, rituaalsed kostüümid, kümne meetri kõrgused mannekeenid, mis kujutavad kuningas Leari tormi käes lehvivat habet, inimesesuurused muusikariistad, tundmatu kuju ja otstarbega esemed.

Ja samal ajal üks kuratlik hääleke sosistab kuklas, õelalt itsitades: „…ning Jermakoff laseb värvilisi aure!”

Moraal on selles, et naljal ja groteskil võib olla hirmus mõjujõud. Kui assotsiatsioon on juba tekkinud, siis sellest nii lihtsalt enam lahti ei saa.

Kui teile meeldib klassikaline muusika, siis kirjutage Youtube’i otsingusse märksõnad „organist fail”. Ma võin kinnitada, et Händeli „Messias” ei kõla pärast seda enam iial endiselt.

Tasub tähele panna Ott Ojamaa mõttekäiku saatesõnas, et Artaud oli ju teadupärast sürrealist. Mis siis, kui need manifestid olid omamoodi kunstiteos, performance? Võitlus teksti ülemvõimu vastu tekstidega.

Teatrist varasemalt: Panso, Genet, Mutt ja Unt.