Anthony Burgess. Kellavärgiga apelsin.

Anthony Burgess. Kellavärgiga apelsin (A Clockwork Orange). 1962. Inglise keelest tõlkinud Udo Uibo, kujundanud Anu Ristmets, sarja kujundanud Merike Tamm. Hea Lugu, 2021. (Tõlke esmailmumine 2001.) 220 lk.

Burgess, sa kaval rebane! „Kellavärgiga apelsin” võib alguses jätta mulje, et see kopeerib „1984” olustikku: trööstitu proletaarne linnakeskkond veidrate pseudo­nõukogude elementidega (töölise-ja-kolhoositari pannood? venekeelne släng? piimabaar?!)

Teismeline peategelane Alex, paadunud kaak ja vägivallatseja allutatakse psühholoogilisele ümberkasvatusprogrammile, mis murrab ta vaimu ja teeb talle võimatuks ühelegi elusolendile liiga teha — see motiiv oleks nagu otse Orwellilt võetud. No ja lokkava kuritegevusega tahab autor kindlasti viidata allasurutud ühiskondlikele ängidele, mida kutsub esile elu totalitarismis, on ju.

Tegelikult aga on see ekslik mulje; Burgessi romaan kulgeb teist rada mööda.

Ma pole kindel, kas „Kellavärgiga apelsini” saab üldse õigeks düstoopiaks nimetada? Burgessi huvitab indiviid, tema vabadus ja tema valikud; ta ei keskendu ühiskondliku korra kirjeldamisele ega küsi, miks see paralleelmaailma-London on selliseks kujunenud. Kuritegevus ja narkomaania mõjuvad pigem kõrvaliste detailidena, vähetähtsatena, autor ei analüüsi neid kuigi põhjalikult; need on kui lavakujundus, mille taustal räägitakse Alexi lugu.

Üks peamisi küsimusi on küsimus headusest. Vangla kaplan, kes Alexisse sümpaatiaga suhtub ja keda ravikuur väga murelikuks teeb, selgitab: headus tuleb seestpoolt. Headus on asi, mida peab valima. Kui inimene ei saa valida, lakkab ta inimene olemast (lk 95). Vabaduse eest seisab kindlalt ka kirjanik F. Alexander; hoolimata sellest, et noorukite jõuk peksab ta kodus läbi ja vägistamise tagajärjel sureb tema naine, hoolimata traagilisest kaotusest seisab ta siiski valikuvabaduse eest.

Ja Alex? Alexi enda jaoks on asi selge: tal on võimalus valida ja ta on valinud kurjuse. Kui see poleks variant, siis mis vabadusest te üldse räägite? Lk 47:

Aga see, vennad, et nad närivad oma varbaküüsi, kui nad kurjuse põhjuse üle juurdlevad, see teeb minust tõesti naerva maltševiku. Headuse põhjuse üle nad pead ei murra, milleks siis see teine äri? Ljuud on hea sellepärast, et talle meeldib hea olla, ja mina ei takista tal heameelt tundmast, ning samuti on lood selle teise äriga. Ja mina olen tööl selles teises äris. Kurjus kuulub mina juurde, selle ainsa, sinu või minu üksildase mina juurde, selle mina on loonud Bosse ehk Jumal ja see on tema suur uhkus ja raadost.

Autor visandab konflikti alguses nii, justkui selles küsimuses seisaks ühel pool riigivõim ning teisel pool opositsionäärid, vabamõtlejad ja Alex. Seejärel teeb ta aga väga huvitava pöörde.

Opositsioon ei hooli Alexist; neil on teda vaja maskotiks, et kujundada rahva arvamust. Nemadki on valmis temaga manipuleerima, teda isegi piinama, kui see vaid poliitilistele eesmärkidele kaasa aitab. Kui siis valitsus Alexi terveks ravib, et opositsionäärid ei saaks teda valimiskampaanias ära kasutada, ja kui minister haigevoodi ääres Alexile poetab, et „te ju aitate meid edaspidigi, eks ole”, siis on asi selge: võim on alati ühesugune, ja miski ei erista autoritaarse režiimi toetajaid nendest, kes püüavad režiimi kukutada. „Kõigi himu käib võimu järele.” (lk 203)

Nii et kui „Kellavärgiga apelsinis” üldse mingi poliitiline seisukohavõtt on, siis ennekõike anarhistlik.

Lõpplahendus on iseenesest ju lihtne: inimene kasvab nooruserumalustest välja. Alex jätab vägivalla ja kuriteod vabatahtlikult selja taha, distantseerub oma senisest elust; ta hakkab tegema plaane täiskasvanueluks. Kuigi jah, ma näen, et lugejad jagunevad selgelt kahte leeri: kelle jaoks jääb kõlama see viimane mõte, kelle jaoks varjutab ülemäärane vägivald kõik muu.

Autor tõstatab romaanis ühe teema veel — see on hästi huvitav, teeb nõutuks, ma ei oska selle osas seisukohta võtta — kunsti ja muusika mõju inimesele. Heatahtlik tõlgendus oleks, et kultuur ei ole olemuselt negatiivne, küll aga võimendav: see võib võimendada nii head kui halba, mis kelleski varjul on. Ja kuna Alex ise tunnistab, et „Muusika andis mulle alati justkui teravust juurde” (lk 49), siis seepärast loputataksegi teda muusikaga mõlemalt poolt, täie raha eest.

Aga kui nii, siis miks ütleb doktor Brodsky: „Ka kõige armsamas ja taevalikumas tegevuses on mingil määral vägivalda — näiteks armuaktis, näiteks muusikas”? (lk 128) Mis tumedast allhoovusest käib jutt, kuidas mõista seda muusika olemuslikku vägivaldsust?

See oleks teatud määral loogiline, kui ta mõtleb kitsamalt vägivalda autoriteedi vastu. Äkki peab arst silmas, et kunst teeb inimese vabaks, annab talle mõttelennu, laseb tiibu sirutada, laseb inimesel tunda ennast sellena, kes ta on — ja seda ei saa Alexile lubada, seepärast on vaja, et muusika tekitaks temas samasuguse vastikustunde nagu vägivalla nägemine. Täna mängid saksofoni, homme asutad partei — umbes niimoodi. Kui nii, siis ma ikkagi leidsin selle nüansi üles, mis võimaldab „Kellavärgiga apelsini” düstoopiana vaadelda.

Aga päris rahul ma selle tõlgendusega ei ole. Äkki on teisi mõtteid?

Sõber Raamat leiab, et „Kellavärgiga apelsinis” võiks olla rohkem hoiatust ja vähem vägivalla idealiseerimist. Mariann Vendelin soovitab kõigepealt filmi ära vaadata. Eva-Elise Oll on öelnud nõnda: „Vaba tahte küsimus on minus alati tekitanud kimbatust, abitust, nõutust, tundub, et ka Burgessis, tundub tegelikult, et kõigis inimestes.” Manjana näeb romaani populaarsuse põhjust selles, et see pakub kõigile midagi.