Marguerite Yourcenar. Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik.
Marguerite Yourcenar. Silmapaistmatu inimene. Ilus hommik. (Un homme obscur. Une belle matinée.) 1981. Prantsuse keelest tõlkinud Merike Riives, toimetanud Terje Kuusik, kujundanud Maris Kaskmann. Kultuurileht, Loomingu raamatukogu kuldsari, 2023. (Tõlke esmailmumine 2005.) 133 lk.
„Silmapaistmatu inimene” on armas sentimentaalne lühiromaan, mille sündmused leiavad aset 17. sajandil. Londonis töötaval hollandi puusepal sünnib poeg, kellele pannakse nimeks Nathanael; kutt kasvab suureks, elukäik viib teda mitmetesse maadesse, ta otsib armastust, leiab ja siis jälle kaotab selle (ja nii mitmel korral), kuni tuberkuloos ta lõpuks hauda viib. Yourcenar portreteerib teda kui hea inimese etaloni, kes iial ei tee kurja, võtab elu ilma eelarvamusteta ja saab kõigiga hästi läbi.
Kui püüda seda esteetikat ühe sõnaga kirjeldada, siis see võiks olla neoromantism. Natuke aimdub siin Victor Hugo’d, midagi „Mees, kes naerab” taolist või umbes nii. Arusaadavalt peab loos figureerima habras tütarlaps, keda peategelane armastab ja kes noorelt sureb. Lk 20:
See oli aeg, mil suvekuumuses küpsenud metsad värvusid punaseks, lillakaks, kuldkollaseks. Nathanael mõtles, et kuningannade matused, mille puhul Londonis kirikuid kangastega kaeti, polnud kaugeltki nii ilusad kui Foy’l.
Yourcenari põhieesmärk ei ole siiski ajaloolist stiili jäljendada, vaid ta seab esikohale eetika ja elufilosoofia ja laseb peategelasel teha tähelepanekuid ümbritseva maailma kohta. Nathanael on otsekui looduslaps — puhas rikkumata hing, autsaider — kes elukogemusi, kõrget päritolu ja süstemaatilist haridust omamata vaatab kõike üldinimlikest printsiipidest ja terve mõistuse loogikast lähtuvalt.
Nathanaeli teadlikkus tundub aga kahtlaselt moodne ja kõrgel järjel olevat, otsekui oleks ta oma ajastusse otse kahekümnendast sajandist hüpanud. Autor laseb tal imeks panna (ja seeläbi kommenteerib) ka selliseid kombeid ja tavasid, mida tolles ajas loomulikuks peeti; nõnda on tulemus omamoodi anakronistlik. Näiteks imestab Nathanael, miks kuulajad ei oska kontserdi ajal vaikselt olla. Ta võõristab ja peab võltsiks klassitsistlikku kunsti, kus klassikaliste müütide motiive on kujutatud standardses, idealiseeritud väljenduskeeles, ja naisfiguurid näitavad külluses paljast ihu, mis päriselus ei tuleks kõne allagi. Nathanael ei kohku tagasi ka homoseksuaalse kogemuse ees; pigem on tal hale meel nende kõhetute noormeeste pärast, kes peavad liikuma otsekui varjud hämaruses. Oma lapsest, kelle emaks on juuditüdruk Saarai ja kes jääb juutide kogukonna kasvatada, mõtleb Nathanael nii (lk 40): ”Kahtlemata läheb ta rabide kooli, kus talle õpetatav tarkus pole õigem ega vääram sellest, mida õpetab pastor oma jutlustes.”
Rõõm on märkida, et kõrgelt arenenud tervishoiualaseid teadmisi näitavad üles ka härra van Herzog ja maja teenijarahvas, kui Nathanael sagedasti köhima hakkab ja nad temaga ettevaatuse mõttes distantsi hoiavad.
Kokkuvõttes on „Silmapaistmatu inimene” (ja selle jätkuks kirjutatud novell „Ilus hommik”, mida ma ei hakanud eraldi vaatlema) ilus, ehkki omamoodi kummaline looke, mille ilmumisaasta justnagu ei tahaks hästi haakuda stiili ja esteetikaga. Aga ma mõistan, et Yourcenaril oli tarvis see lugu paberile panna. Nagu ta ise saatesõnas kirjutab, kandis ta seda materjali endaga alateadlikult kaasas pea pool sajandit; esimest korda kasutas ta neid motiive juba 1935. aastal ilmunud novellis „Rembrandti järgi”, pöördus inspiratsiooni ajel selle materjali juurde hiljemgi tagasi, kuni lõpuks 1981. aastal, pärast tunnustust pälvinud suurteoste avaldamist ja Prantsuse Akadeemia liikmeks saamist, avaldas uuesti käesoleval kujul ja uue pealkirja all.
Selles jutustuses peitub üleskutse: lase kartmatult paista oma südameheadusel. Leia oma sisemusest üles see siiras hing, mis vaatab maailma ilma viha ja ilma illusioonideta, usub inimeste võrdsusse ja iga elusolendi eluõigusesse.
Ja kui see ka naiivsena mõjub, siis seda ette heita ei tundu siin mitte kohane.
Lk 93:
Kõigest saadi valesti aru, kui mõeldi nii vähe sellele, kuivõrd paindlik ja leidlik on inimolend, nii sarnane taimega, mis otsib päikesevalgust ja vett ning toitub nii hästi-halvasti kui saab sellest pinnasest, kuhu tuul on ta külvanud, mõtiskles ta. Pigem tava kui loomus näis tema arvates rõhutavat erinevusi, mida me täheldame seisuste, harjumuste ja lapsepõlvest peale omandatud teadmiste vahel, nagu ka erinevusi mitmete viiside vahel, kuidas inimesed palvetavad selle poole, keda nad nimetavad Jumalaks. Isegi erinevad eluead, sood ja koguni liigid paistsid talle seisvat üksteisele lähemal, kui osati arvata: laps ja vanake, mees ja naine, loom ning rääkiv ja kätega tööd tegev kahejalgne, kõik nad kandsid eksisteerimise õnne ja õnnetuse ühesugust koormat.
Indrek Koff (Ekspress, 16.05.2006) kiidab „Silmapaistmatust inimesest” hoovavat täiuslikku rahu. Elisa-Johanna Liiv leiab, et ainult suurmeister suudab neid mõtteid niivõrd kaunisse keelde valada.