Ingeborg Bachmann. Kolmekümnes aasta.

Ingeborg Bachmann. Kolmekümnes aasta (Das dreißigste Jahr). 1961. Saksa keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Liisi Rünkla, toimetaja Lauri Eesmaa, kujundaja Maris Kaskmann. Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 11–13. 133 lk.

Tont võtaks neid saksa ja austria kirjanikke! Susi söögu nende tähtsusest pakatavaid mammutlauseid, mille eesmärgiks näib olevat süžee, autori kommentaarid ja tegelase mõtted võimalikult paksuks ja ühtlaseks moosiks keeta. Koera hänna alla võiks käia need imelikud kinnismõtete küüsis vaevlevad karakterid, kellel on kogu aeg paha olla ja kes ei suuda õlut juua või rongigi oodata, ilma et autor ei leiaks sellest midagi eksistentsiaalset.

Seitsmest novellist nende kaante vahel julgelt pooled olid sellised, mille puhul ma ei saanud päris täpselt aru, millest autor üldse räägib. Kenasti läbikomponeeritud küll, selge, et intelligentne inimene kirjutab — aga kuhugi see jutt välja ei jõua. Kahes jutustuses („Kõik”, „Üks Wildermuth”) jõudis autori idee mulle isegi enam-vähem pärale, aga see mattus sõnavahu ja tarbetute seoste alla ja lugemisnaudingut pakkus vähe.

Aga üks novellidest — „Samm Gomorra poole” — valmistas üllatuse ja seda tahan kiita. Idee toimis ja fookus oli paigas; lool oli algus, keskpaik ja lõpp. Kulgeb see lugu lühidalt nõnda: pidu on lõppenud, peoperenaine Charlotte saadab ära lahkuvaid külalisi. Vaid üks neiu näib otsivat ettekäänet, et jääda; ta teeb ettepaneku lokaali minna, püüab tõmmata Charlotte’i tähelepanu, korterisse tagasi jõudes avaldab peategelasele armastust.

Huvitav on just peategelase reaktsioon sündmuste arengule. Charlotte püüab korrastada oma mõtteid, ta näeb vaimusilmas seda võimalikku suhet nö. mehelikust vaatepunktist. Tema on see, kellele neiu end pakub, tema osaks oleks pakkuda kindlustunnet ja olla tasakaalukas, rajada kodu, anda tüdrukule edasi oma arusaamist maailmast. Vastutasuks saaks ta piiritu pühendumise. Ta võiks nüüdsest olla defineerija, mitte defineeritav. Ühtäkki näeb ta ka oma abielu Franziga uues ja hoopis selgemas valguses.

Nii et näed siis, täitsa tühja see lugemine ei läinud. Ja selle üle on mul hea meel. Päris huvitav, et see aasta on kuidagi sujuvalt feministliku diskursuse lainel kulgenud, teadlikult ette ma seda küll ei planeerinud.

Karola Karlson Sirbis (19.05.2023) näeb jutukogu suurima väärtusena vaatepunktide paljusust, mis ergutab lugeja meeli ja sunnib teda nende vahel valima. Tundub, et temagi arvates on jutustus „Samm Gomorra poole” selle kogumiku tuumtekst.