Sõda, sipelgad ja igatsus. García Márquez „Sada aastat üksildust”.

Kaanepilt

García Márquezi romaan „Sada aastat üksildust” tegi autori maailmakuulsaks ja tõi talle 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Romaani sündmustiku keskmes on Buendíade suguvõsa ja Macondo küla, väljamõeldud paik kusagil Kolumbia džunglis; nende mõlema käekäiku jälgib kirjanik läbi kuue sugupõlve ja ühe aastasaja. (Ma pean usaldama pealkirja; aeg romaanis kulgeb omasoodu, sündmusi dateeritud ei ole.)

Macondo küla on on García Márquezil otsekui mikrokosmos, milles peegeldub terve Kolumbia: sõjad, parteid ja kindralid, katoliku kirik ja müstiline indiaani kultuuripärand, metsik stiihiline loodus ja inimeste loov tahe. Buendíade suguvõsal on aga küljes traagiline märk; mõnele neist saab saatuslikuks vihkamine, mõnele impulsiivsus või liigne enesearmastus. Võimetust mustritest välja murda märgivad ühed ja samad nimed, mida suguvõsas lastele pannakse ning mis põlvest põlve korduvad, ja tume tõmme sugulasabielude ja verepilastuse poole.

Macondo küla esineb García Márquezil juba neliteist aastat varem ilmunud lühiromaanis „Kõdulehed”, mis äsja Ruth Sepa eestinduses ilmus. Eks sedavõrd mastaapne materjal ajabki autori loomingus juuri ja võsusid laiemalt; et jõuda läbitöötatud, üldistusjõulise narratiivini, kulub aega ning on tarvis samade motiivide juurde uuesti tagasi pöörduda.

Keeruline, kuid põnev

Kui „Saja aasta” lugemine kipub raskelt minema, siis üks põhjus on kindlasti tegelastes ja nende nimedes:

Buendíade sugupuu

(Põlvkonniti korduvad nimed olla Ladina-Ameerika suguvõsades levinud tava. Autor õnneks peab piinliku täpsusega kinni kindlatest nimekujudest ja lihtsustab sellega asja; José Arcadio Buendía, José Arcadio ja Arcadio on kõik erinevad inimesed, niisamuti kui kolonel Aureliano Buendía, Aureliano José ja Aureliano.)

Samas aga kogesin sarnast tunnet nagu mõni aeg tagasi Virginia Woolfi lugedes: jah, esiotsa on raske, aga teos haarab lugeja endasse, tekitab mõtteid, sunnib analüüsima; esmane frustratsioon lahtub ja hiljem on lugemiselamust hea meenutada.

Pärast pisukest järelemõtlemist kirjeldaksin „Sadat aastat üksildust” läbi kolme märksõna:

Dekadents

„Sada aastat üksildust” on dekadentsi poetiseeriv romaan. Mitte prantsuse 19. sajandi dekadentide vaimus, muidugimõista, aga neilt teatavaid meeleolusid laenates. Ladina-Ameerika on noor, vihane ja elujõudu täis maailmajagu ja vajab ka oma eripärast dekadentsi. Prantsuse dekadendid ei pidanud loodust millekski, nähes selles vaid kunsti ebatäiuslikku ja väärtusetut koopiat. García Márquezi dekadentsi (ehk siis maagilise dekadentsi, hihii) üks kujunditest, vastupidi, võiks aga just olla pidurdamatult peale tungiv, kõike hävitav loodus: läbimatuks võsaks muutuvad aiad; umbrohi, mis purustab tsemendi; kõike kattev sammal; tolm, kuumus, sipelgad, termiidid, sisalikud ja koid; tillukesed kollased lilled, mis puhkevad õide klaasi unustatud valehammastel. Lk 269:

Nüüd, pärast vihma, lagunesid poeriiulitel kaubad koost, ukse juurde väljapandud esemed olid kaetud samblaviirgudega, letid termiitidest õõnestatud, seinad niiskusest ussitanud, kuid kolmanda põlvkonna araablased istusid samas paigas ning samas asendis nagu nende isad ja vanaisad, vaikivad, ükskõiksed, ajast ja õnnetusest puutumata [—].

Kui loodus õilmitseb, siis inimestega on teine lugu. Nagu pealkirigi viitab, on Buendíadele iseloomulik kalduda üksildusse; sulguda endasse, leida lohutust vanadest raamatutest ja käsikirjadest või nokitseda mitte kellelegi vajaliku käsitöö kallal, olla ümbritsetud närtsimisest ja mässida end unustuse võrku. Perekonna majas on tihtipeale tunda surma kohalolu; siin liiguvad ringi vaimud, kehastades eelkäijate rahutuid hingi ja elusolevate Buendíade südametunnistusi. Perekonna matroon Úrsula on lõpuks nii vana, et talle lihtsalt ei pöörata enam tähelepanu; lapsed peavadki teda juba surnuks ja tassivad tema kuivetut keha mööda tube, kasutades seda mänguasjana. Unustusse langeb ka Rebeca, kes oma majas üksinda elades meenutab krimpsutõmbununa lõpuks rohkem viirastust kui inimest. Oma südame armastusele sulgenud ja vihkamisega täitnud Amaranta veedab viimased eluaastad omaenda surirüüd kududes.

Macondos vaheldub tegutsemisind resignatsiooniga. Kolonel Aureliano Buendía tõuseb kogu riigi mässuliste juhiks, ta alustab kolmkümmend kaks ülestõusu ja kaotab need kõik. Vaherahu sõlmimise eest autasustab valitsus teda teenetemärgiga, aga kolonel keeldub nii sellest kui omaenda juubelipidustustest, nikerdades elu lõpus oma toas kuldkalakesi. Kui neid enam keegi osta ei soovi, sulatab ta valminud ripatsid üles ja valmistab materjalist uued samasugused, nii nädalast nädalasse.

Macondos on alati tegutsenud bordell. On aegu, kui asutus on peen ja seda peetakse tarmuka pealehakkamisega; küla lõpuaastail aga ootab külastajaid ees „…kõige haledamate ja viletsamate tänavate rägastik, kus siin-seal veel põles punane latern ja kus tühjades, vanikuräbalatega ehitud tantsusaalides ikka veel istusid ja ootasid grammofonide juures kõhnad ja paksud eikellegi lesed, Prantsuse vaaremad ja Babüloonia moorid.” (lk 312)

Ikka ja jälle naasevad need meeleolud: pettumus, väsimus, soov unustada.

Unustus

Kõigi hulluste kõrval, mida Buendíad kärsitult ette võtavad, ei tule ühelegi neist ometi pähe kroonikat kirjutada. Sellest polekski mingit kasu, sest Buendíadele on ette nähtud saada unustatud. Ühelt poolt on see saatus; teisalt juhib García Márquez tähelepanu ka sellele, kuidas ajalugu vajadusel ümber kirjutatakse. Uus macondolaste põlvkond on veendunud, et kolonel Aureliano Buendía oli müütiline kuju, kelle valitsus mõtles välja liberaalide tapmise ettekäändel. Banaanikompaniid ja nende korraldatud veresauna, milles ainsana jäi ellu José Arcadio Teine, mitte ainult ei unustata; õpikutes lausa seisab, et mingit banaanikompaniid pole Macondos kunagi olnudki. „Inimeste loidus oli suur ning niisama suur oli unustuse aplus ja vähehaaval neelas see halastamatult kõik mälestused.” (lk 280)

Ettemääratus

„Sada aastat üksildust” on tihedalt täis ettemääratust. Ehk on selle fatalismi juured katoliikluses, või ehk hoopis põlisrahva uskumustes? Suguvõsa matroon Úrsula on märganud, et lastele pandud nimedes peitub ettekuulutus: „Sellal kui Aurelianod olid iseloomult kinnised, kuid terase mõistusega, olid José Arcadiod ägedad ja ettevõtlikud, aga mingi traagilise pitseriga märgitud.” (lk 152). Amaranta usub ette teadvat oma surmapäeva, nii et külarahvas tuleb lausa tema juurde posti tooma, et ta läkitused teispoolsusesse kaasa võtaks.

Need on aga pisiasjad, arvestades, et salapärane mustlane Melquíades on saja aasta sündmused juba ette kirja pannud! Temast jäävad maha müstilised salakirjas pärgamendid, mille dešifreerimise võtab oma südameasjaks eelviimane Aureliano. Ta näeb nende lahtikodeerimisega tulutult vaeva, otsekui juhiks jumalik käsi teda üha eksiteele; vanatestamentlik häving on juba Macondole laskumas, kui Aureliano silmad lõpuks avanevad ja ta loeb mustlase ettekuulutust Buendíadele, ebapuhaste kirede poolt rikutud verega suguvõsale.

Kumb oli enne, kas maagia või realism?

Lõpetuseks: García Márqueziga seoses on möödapääsmatult tarvis mainida imesid ja „maagilist realismi”. Miski selle määratluse juures aga häirib mind; selles peitub tarbetu vasturääkivus, kas pole? Oluline pole jutustuse elementide maagilisus või realistlikkus, oluline on vaid see, kui tarvilik on üks või teine motiiv süžee seisukohalt ja kas see mõjub romaanis loomulikuna või mitte.

Ilukirjanduse juures ongi just vahva see, et see on otsast otsani väljamõeldis. Või siis hoopis vägagi reaalne, kui mõelda niipidi, et kultuur seisnebki lugude jutustamines ja lood on kultuuri alustalaks. Tundub kuidagi loomuvastane väita, et Ilusa Remediose kroonimine pidustuste kuningannaks ja läbi saunakatuse kukkuvad kosilased on kuidagi reaalsemad kui Remediose taevasseminek. See, et aeg-ajalt juhtub midagi imekspandavat, on „Sajas aastas” täiesti loogiline, see on osaks üldisest õhustikust ja tegelaste meelelaadist. Ehk on hoopis sõna „realism” siin üleliigne?

Ilmumisandmed

Gabriel García Márquez. Sada aastat üksildust (Cien años de soledad). 1967. Hispaania keelest tõlkinud Aita Kurfeldt, toimetanud Evi Puskar, järelsõna Jüri Talvet, kaanekujundus Piia Strandberg. Eesti Raamat, 2017. (Tõlke esmailmumine 1975.) 350 lk.