Virginie Despentes. Vernon Subutex.

Virginie Despentes. Vernon Subutex. 2015–2017. Prantsuse keelest tõlkinud Maria Esko, toimetanud Leena Tomasberg, kujundanud Eiko Ojala. Varrak, 2019–2021, 335 + 334 + 341 lk.

On päris mõistlik, et „Vernon Subutex” ilmus nii originaalis kui eestikeelses tõlkes kolmeosalisena. Despentes’i romaan ei ole klassikalises mõttes triloogia: kõik kolm raamatut jutustavad üht ja sama lugu, mis sujuvalt jätkub. Tuhandeleheküljeline tellis oleks aga kindla peale nii mõnegi huvilise ära ehmatanud, pealegi on igal osal ka omad rõhuasetused ja pisut erinev õhustik.

Peategelane Vernon Subutex on endine kuulus plaadipoodnik, keda tunti terves Pariisis; tema kauplus läks aga hingusele, voogedastuse võidukäik viis selle pankrotti. Esimeses raamatus tõstetakse töötu Vernon üürivõla tõttu tänavale. Öömaja leidmiseks peab Vernon välja selgitama, kui palju on veel väärt tema tutvused ja kas vanade sõprade ringile saab loota. Loomupärasest rahutusest tingituna, soovimata kellelegi liialt tüliks olla ja erinevate arusaamatuste tõttu liigub peategelane ühe juurest teise juurde. Suund allakäigutrepil on tajutav; lugeja vast ei üllatu eriti, leides legendaarse melomaani esimese osa lõpus kodutuna pargipingil magamas.

„Vernon Subutex 1” mõjub ennekõike tegelaste tutvustusena. Neid on Despentes’il palju ja igaüht on vaja lugejale avada. Vernon on mõistagi siduvaks elemendiks kõigi nende eriilmeliste karakterite vahel, aga esiplaanil on issanda loomaaed ise.

Teises köites hakkab kõigil nagu kokkulepitult süda valutama — kuhu Subutex kadunud on? — ja ühise jõupingutusega leitakse mees üles. Buttes-Chaumont’ pargis Pariisi kirdeosas istutakse sestpeale iga päev koos, Vernon on napisõnaline, aga nähtavasti õnnelik ja mängib pargikohvikus plaate, kui tal palutakse. Teine raamat näib olevat romaani tuum ning siin kooruvad välja need ideed, mis näivad autorile kõige südamelähedasemad olevat. Siin on lootusrikkust.

Kolmandas osas omandavad Vernoni peod kultusliku staatuse; tema fänkond liigub mööda maad ringi, otsib igaks hüpikpeoks uue mahajäetud asukoha ja kõike korraldatakse range konspiratsiooni vaimus; osalised ise nimetavad neid üritusi „konvergentsideks”. Sealjuures on kolmas osa õhustikult süngem, kõike varjutab vägivalla ja kättemaksu — nii isikliku kui ühiskondliku — jäine hingus. Tegelaskond on endine, aga kõik kuulutab ette traagilise lõpplahenduse saabumist. Pariiski pole pärast terrorirünnakuid enam sama.

Kas pealkiri „Vernon Subutex” on üldse õigustatud? Vernon ise on pigem kahvatu ja üheplaaniline tegelane — rohkem abstraktse idee kehastus kui luust ja lihast inimene —, eriti teises ja kolmandas osas, kus ta ei mängi süžee põhikonfliktides mingit rolli. Autor jutustab tema imelisest muusikamaitsest, kuid kordab seda nii palju, et see hakkab üksluiseks muutuma; samas märkab lugeja, et konvergentside publikule avaldavad mõju ennekõike varalahkunud rokkari Alex Bleachi „alfalained” ja alles seejärel Vernoni muusika.

Aga huvitavaid karaktereid jagub Despentes’il niigi. „Vernon Subutexi” suurim väärtus on see mikrouniversum, ühiskonna minimudel, mille autor paneb kokku eripalgelistest ja erineva taustaga tegelastest; koondpildina ütlevad nad üsna palju nii 2010-ndate kui ka Prantsuse ühiskonna kohta.

Teine vaieldamatu pärl on raamatu mahlane, ehe, otsekohene ja väljendusrikas keel, mille Maria Esko on silmapaistvalt hästi eestindanud. Despentes’i karakterid ja erinevate stiiliregistrite mänglev kasutus aitavad lugeja üle ka kohati ülemäära hargnevatest süžeeliinidest. Tõlke valmimisest, õigemini sellest, mida nõudis tõlkesse sisseelamine, on Maria Esko lähemalt rääkinud „Tõlkija hääles” 2022: „Mõnel juhul [oli vaja] minna poolsalajasele underground-peole, paugutada hommikuni, jõuda kuidagi jeesuse, bolti ja päikeseprillide abiga koju ning siis punase pastakaga oma tõlke väljatrükki rünnata.”

Despentes’i Pariis on kirev ja paheline: lokkavad küünilisus, misogüünia ja ohjeldamatud juhusuhted ning kõik on kergelt kokaiinitolmune. Neonatsid põlgavad hipstereid (bobo’sid) ja vastupidi.

Despentes ei ilusta ühtki oma tegelast mõõdutundetult, kuid keegi ei ole ka läbinisti negatiivne. Igal tegelasel on oma teatud määral loogiline sisemaailm: lugeja ei saa heaks kiita kõiki nende tegemisi, aga Despentes annab võimaluse neid vähemasti mõista, andes neile sõna. Kui keegi neist õigustab naisepeksu (Patrice) või võõraviha (Xavier), siis nii on — see on ka elu. Alex Bleach räägib oma videos, kuidas ta oli muusikatööstuse masinavärgi ikkes; samas tunnistab ise, et ta käitus meelega nii ettearvamatult kui võimalik ning jättis ära kontserte ja salvestusi. Ta ei püüdnudki olla truu; ta tegi oma elukaaslasest kokaiinisõltlase ja jättis ta siis jälle üksi koju, et tuuril teiste naistega ameleda.

I, lk 244:

Ühel päeval oli ta rühmas sõna võtnud: kui ma vägivallast loobun, siis mis mulle alles jääb? Mina ei ole mingi kuradi hambaarst — seda ütles ta sellepärast, et rühmas oli üks proteesija, tõeline tõbras, kes teeskles õrnakest ja suuri süümepiinu, kuigi oli valusalt selge, et tegu on šaakaliga. Mul ei ole ühiskondlikku staatust. Mul ei ole erialaseid väljavaateid. Kui ma vägivallast loobun, siis millal ma ennast peremehena peaksin tundma? Päriselt ka, kes peaks mingit taltsast prolet austama?

Kõik need täiesti erineva taustaga inimesed otsivad midagi. Lähedustunnet? Ühist võnkumist? Autor ei näi ise ka lõpuni kindel olevat, miks inimestel, kellel pole tegelikult midagi ühist, on ühtäkki koos hea olla. Igal juhul on raamatus esindatud kõik ühiskonnakihid, börsihaidest kodututeni.

II, lk 117–118:

Raha esimene kõrvalmõju on hirm. See aine on nii puhas, su hirm selle puudumise ees muutub kontrollimatuks. Mis siis, kui homme enam ei saakski Benzi esindusse sisse astuda, et endale heast peast midagi ilusat osta – täielik surm. Raha sosistab kõrva, ilma minuta pole sa keegi, ja sa hakkad seda veel rohkem tahtma, sest hirm järab seest, ja mida rohkem sul seda on, seda kaugemale jäävad teineteisest praegune sina ja tulevane sina, kui sa tubli ei ole: prükkar.

On piisavalt palju meeskirjanikke, kes naiskaraktereid kujutada ei oska või kelle teostes nimetamisväärseid naistegelasi pole. Despentes orienteerub võrdse loomulikkusega nii meeste kui naiste peades ja manab loomutruu pildi nii noortest kui vanadest. Veelgi enam, esindatud on ka kogu seksuaalsete sättumuste galerii: lesbid, transnaine, transmees.

I, lk 46:

Naised arenevad vanusega edasi. Nad püüavad endaga toimuvat lahti mõtestada. Mehed jäävad kangelaslikult samasugusteks ja käivad siis korraga alla. Mida vanemaks nad saavad, seda enam seostuvad armastus ja seks neil lapsepõlvega. Nad tahaks tüdrukuliku välimusega naistele lapsikut juttu ajada, teha lollusi nagu koolihoovis. Mitte keegi ei viitsi vanamehe himudest kuulda, liiga piinlik on.

„Vernon Subutexis” on omajagu pettumusi ja lootuste purunemist. Sylvie üritab hoolega varjata, et ta töötu abirahadest elab. Marie-Ange on pettunud Xavieris, kes istub kodus, kirjutab halbu stsenaariume ja koduste töödega ei aita; Xavier aga omakorda aina patrab sellest, kuidas ta kõiki teistsuguseid ja võõramaalasi vihkab. Émilie tunneb sisimas, et tema elu on õigupoolest üpris armetu ning on enesehaletsusest kodu üle kuhjanud värviliste nipsasjadega.

Despentes’i huvitab, kuidas keegi nende tagasilöökidega toime tuleb või millega keegi kompenseerib. Kõlama jääb sõnum, et naised kannatavad ebaõnnestumiste pärast vähem; nad on ajalooliselt harjunud kammitsetuse, vabadusekaotuse, suletusega. Mehel, kel on kõik eeldused olemas, lööb aga täiesti jalad alt ära tõdemus, et temast ei ole midagi saanud.

Despentes’ile meeldivad sellised karakterid, kelle veendumused ei lähe kokku nende taustaga, kes paigutuvad kuskile kahe maailma piiripeale. Sellised on näiteks Antoine Dopalet — rikka isa poeg, kes semmib tänavakultuuriga — või Sélim kui ateistist alžeerlane. Viimane illustreerib immigrantidele esitatavaid vastukäivaid nõudmisi: ühed käsivad integreeruda, teised jälle võrdsustavad üleolevas suuremeelsuses araablase vaese ja harimatu inimesega ja ootavad, et muulased oma kultuuripärandile truud oleksid.

Sélim ei ihka kättemaksu, hoolimata sellest, et naine minema läks ja lapse talle kasvatada jättis. Vastupidi, talle näib, nagu talt lausa nõutaks, et ta oma lapse ema oleks juukseidpidi koju lohistanud ja talle aru pähe pannud. Küll aga — ja see on see, kuidas radikaliseerub sisserändajate teine põlvkond — ihkab ema nimel kätte maksta tütar Aïcha.

Eesti lugejale peaks silma hakkama, et Prantsuse poliitiliste vaadete maastikul, erinevalt meie omast, on võrdselt esindatud nii vasak- kui paremleer ja omad äärmused ja äärmuslased on mõlemal. Prantsusmaal on sotsialismil ikkagi pikk ja edukas ajalugu olnud ja see ei seostu automaatselt nõukogude taagaga nagu meil. Samas möönavad tegelased, et vasakpoolsus on muutunud, tõelist proletariaati enam pole. Õige proletaarlane on see, kes ei taha saada peenemaks kui ta on, rahuldub lihtsa elu ja kärakaga, ja mida vähem kokkupuuteid ametiasutustega, seda parem. Neonats Noël selgitab: need, kes meile vasakpoolsusest jutlustavad, elavad tegelikult oma vanemate kallites korterites. Parempoolsed on ausamad: kõik on nagunii pask ja inimestel on vaja kedagi, kes valitseks ja korda hoiaks, et nad üksteist maha ei lööks.

Kas „Vernon Subutex” oleks saanud olla lühem ja tihedam? Kindlasti. Ammuunustatud tegelase tagasitoomine romaani lõpus mõjus seebiooperlikult odavalt. Viimane peatükk oleks võinud ehk lausa olemata olla; see kaldus üldisest stiilist välja ja ei andnud lõpplahendusele oluliselt kaalu juurde.

Aga hoolimata nendest väikestest küsitavustest on see siiski üks erakordselt võluv teos — samal moel, nagu Pariis on üks erakordselt võluv linn.

Lõpetuseks mõttetera, mis käib ehk natuke ka siinse arvustuse kohta. II, lk 266:

Mis talle meeldis, oli see, et mõlemad vastused jäid lühikeseks. Internetis on nii, et kui kolme reaga öeldud ei saa, siis järelikult toodad üle.