Hobuse unenägu lemmikratsudest. Laurence Sterne’i „Tristram Shandy” (2/2).

Jätkan ülevaadet Laurence Sterne’i „Tristram Shandyst”. Esimene osa on leitav siin.

Raamatu kõik köited ei ole võrdselt tugevad. Kõige terviklikuma ja läbikomponeerituma mulje jätavad esimesed neli, sest neid seob ühine narratiiv: Tristrami sündimise ja ristimise lugu. Need leiavad ka enim tsiteerimist.

Kui siia kõrvale asetada võrdluseks viimane, üheksas köide, on vahe silmatorkav. Formaat on sama; eks järjed peavad ikka kordama sama mustrit, mis algselt edu tõi. Legendaarsed „kõrvalepõiked” pole aga enam filosoofiliselt lennukad, autor lihtsalt plätrab vajaliku hulga peatükke täis. Isegi raamistav süžeeliin (lugu onu Tobyst ja Wadmani lesest) on omavahel öeldes niru. Hakkaja leskproua paneb onu Tobyle silma peale; parema puudumisel kõlbab kosimiseks ka see introvertne ja lapsik sõjaveteran. Wadmani proual aga oleks hädasti vaja teada, kas mehel see asjandus ikka töötab nagu kord ja kohus — ega sõjahaavad seda rivist välja pole löönud?

Kuidas Sterne siis puändi lahendab? Ei lahendagi. Jätab ilmetult ripakile, ei mingit kulminatsiooni. (Ma praegu hakkasin mõtlema ---- aga äkki see on metafoor?)

Siit peaks olema selge, et autor ei põlga ära ka labasemat huumorit, vastupidi, kasutab mõnuga. Õnneks mõõdukuse piirides. Tillinaljadel on inglise kirjanduses kindel koht, arvestades, et selles vallas on teed näidanud juba Shakespeare. Noh, ja nõnda kukub ka Sterne’i tegelasel vahepeal tulikuum kastan lahtisest püksiaugust sisse. (Ma mainisin eelmises osas kahe rea pikkust mõttekriipsu, eks? See markeerib intsidendiga kaasnevat röögatust.)

Autor selgitab teisal, miks lolli nalja on ka vaja teha (1, XI, lk 38): „Tõsidus on kätteõpitud võte, leidmaks heakskiitu maailma silmis arukama ja targema inimesena, kui ollakse ära teeninud.”

Ja teisal (4, XXII, lk 302):

Kui [minu raamat] ongi kirjutatud millegi vastu, siis on see kirjutatud, andku teie kõrgeausused andeks, igavuse vastu [—].

Shakespeare’i tsiteerib ta ohtralt ja mitte tillinalju, vaid ikka viisakaid kohti. Suur lugemus on silmnähtav ja Sterne navigeerib lääne kirjandusloos ja filosoofia ajaloos elegantse sundimatusega. Cambridge’i magistrikraad on läinud asja ette. Sealjuures — ma enne märkisin, et Sterne’is on mässumeelsust — lihtne teadmiste demonstreerimine ei rahulda teda, need peavad olema kirja pandud pisut üleoleva hooletusega. Niisiis Sterne vahepeal moonutab tsitaate teadlikult, vahepeal tsiteerib valesti, kirjutab otse entsüklopeediast lohakalt maha (nagu koolipoiss, ausõna!) ja kui üht või teist asja täpselt ei mäleta, siis nii ütlebki. „Tristram Shandy” dokumentaalsus on läbinisti näiline ja Sterne lõhub seda illusiooni meelega.

Kersti Unt on tõlkes keeranud sellele ühe vindi veel peale. Inglased teadupärast mugandavad klassikalisi (antiikaegseid ja kristlikusse kaanonisse kuuluvaid) nimesid omakeelseks, samas kui eesti lugeja tunneb neid ladinapärasena. Tõlkes on hooletu elegantsiga kasutusel kord ühed, kord teised. Seda esineb koguni ühe lause piires: „püha Franciscus, püha Dominicus, püha Bennet, püha Basil, püha Birgitta”. Et nimed on märkustes lahti seletatud, siis vigu kahtlustada pole põhjust; see pidi olema teadlik valik.

Ja mis värk nende lemmikratsudega (hobby-horse) siis on? See on Sterne’i metafoor igasuguse hobi või kire kohta ning see mõiste ilmselgelt meeldib talle väga, sest ta kasutab seda igal võimalusel. Romaani alguses arvasin, kartes halvimat, et tegu on nunnu väljendiga armukeste pidamise kohta; hiljem aga selgub, et Sterne mõtleb seda ikkagi laiemalt ja ka onu Toby maketiehitus mahub selle alla.

Kõige põnevam on „Tristram Shandy” juures paradoks, et see on täis vastuolusid — kuid need loovad samas ometi töötava terviku. Lasen autoril endal ühe näite varal selgitada, mida ma täpselt selle all mõtlen (1, XXII, lk 80):

Sest selles pikas kõrvalekaldumises, kuhu ma nüüd olen kogemata sattunud, peitub, nagu teisteski mu kõrvalekaldumistes (välja arvatud üks), meisterlik oskus kalduda kõrvale, oskus, millest, nagu ma kardan, lugeja on siiani mööda vaadanud, -- seda mitte sellepärast, et ta ei suuda läbinägelik olla, – vaid sellepärast, et see on kõrvalekaldeline meistrioskus, mida tavaliselt ei osata oodata, ei loodeta [—]

Või, kuna ladina keeles kõlab iga mõte elegantsemalt ning on kunagi juba sõnastatud mõne klassiku poolt (see ei ole minu tähelepanek, see on Jaan Krossilt laenatud), siis täiendan seda mõtet 7.–8. köite motoga Plinius Nooremalt, mis on tõlgitud nii: „Sest see ei ole kõrvalekalle, vaid teos ise.”

„Tristram Shandys” mahuvad filosoofiliste arutelude vahele lollid naljad ja efektitsemine. Jutt läheb tihti suvaliselt lappama ja võetakse mõne aja pärast jälle täpse mõttega kokku. Joonealune märkus võib olla nii asjakohane allikaviide kui ka sulaselge pudrutav nonsenss. Autor jutustab lugejale ühe pealtnäha mõttetu loo, lihtsalt selleks, et selle varal illustreerida klassikalist draamateose ülesehitust kreeklaste järgi.

(Mingis mõttes iseloomustab see Laurence Sterne’i kui üht esmaklassilist inglise snoobi, kas pole? Ma ei mõtle seda halvas mõttes. Te ju teate küll seda stereotüüpi, ehk kirjandusest või linateostest, ehk isegi päriselust: laitmatud maneerid, kogu aeg pisut kirtsus nina, kuiva huumoriga vürtsitatud eruditsioon, sisimas teadmine oma vaimsest ja sünnipärasest üleolekust ümbritseva suhtes ning veendumus, et seda pole viisakas liigselt afišeerida — aga natuke ikka võib?)

Vastuolud on näiteks ka Walter Shandy tegelaskujus: ta on kindlate vaadetega ja põhimõttekindel (Tristrami ema üldiselt ei vaevu temaga aruteludesse laskuma, teades, et Walter nagunii otsustab oma äranägemise järgi), samas aga täiesti saamatu oma plaanide elluviimises ja pole kunagi seal, kus teda vaja oleks. Autor ehk Tristram võrdleb ühes peatükis isa koguni eesliga kahe heinakuhja vahel (lk 323), seda kõnekäändu küll otseselt mainimata.

„Tristram Shandyst” filigraanselt läbitöötatud karaktereid samas ei tasu otsida. Sterne’i romaan on pigem filosoofiline kui psühholoogiline, ehk et autor orienteerub ideedes ja kategooriates märksa sujuvamalt kui inimhinge keerdkäikudes. Psühholoogilises plaanis on see üsna tähelepandamatu (et mitte öelda nõrgapoolne) romaan. Tüüpiline sterne’ilik puänt on näiteks arvamusavaldus, et Tristrami isa ja ema ei peaks lörriläinud ristimise pärast sugugi meelehärmi tundma — kuna teatud mõttes ei saa neid üldse pidada lapse sugulasteks. Ja seda puänti ehitab ta üles asjassepuutuvate juriidiliste pretsedentide abil, neli peatükki järjest.

Võib-olla ei ole asi nii ühene. Laurence Sterne’il oli ikkagi seljataga pikk staaž hingekarjasena ning kui pastor pole lähim tollane vaste psühholoogile, siis ma ei tea, mis üldse oleks. Seepärast on raske uskuda, et Sterne ei taha või ei oska inimesi portreteerida. Üks teooria tekkis mul veel, kuigi see ei seisa kuigi kindlatel jalgadel: „Tristram Shandy” on kõrgklassi ja aadli pihta suunatud satiir.

Tristrami isal ja onu Tobyl on positiivseid iseloomuomadusi minimaalselt; mõlemad on tüütud ja enesekesksed, ei ole võimelised vestluspartneri jutust kaht järjestikust lausetki ära kuulama ning samas on praktilistes asjades täiesti kasutud. Isa majapidamine on pilla-palla, onu Toby on jäägitult pühendunud oma liivakastimängudele, ja mõlema arvates on täiesti okei, et kui majja on sünnitajale kutsutud arst, siis kõigepealt võib temaga mõned tunnid piipu popsutada, filosofeerida tühjast-tähjast, teha väikese uinaku ja siis võib lasta doktoril ka uurida, kuidas eidel nurgavoodis läheb.

Niisuguse käsitluse vastu räägib asjaolu, et romaanis puudub kõrvutamise-vastandamise moment, mis seda kriitikat esile tõstaks. On küll teenijaskond ja onu Toby teener Trim, aga ei saa öelda, et Sterne nende iseloomuomadusi kuigi põhjalikult kajastaks.

Hieronymuse programmist on saanud Eesti tõlkekirjanduse maastikul selge ja silmapaistev kvaliteedimärk: lugeja võib kindel olla, et ta leiab hoolikalt tõlgitud ja korralikult toimetatud teose. Kersti Undi tõlge ja Kai Nurmiku toimetajatöö ei ole selles osas erand. Kujutan ette, missugust hobuse kannatust pidi nõudma hüplik lausestus või kasvõi kirjavahemärkide viimine originaaliga vastavusse. 18. sajandi inglise keel pole enam mingi Shakespeare, aga arhailist sõnavara ja muutunud tähendusi on hädavajalik tunda siingi. Aeg-ajalt originaalteksti piiludes märkasin ridamisi sõnu, mille paralleeltähendust ma poleks küll teadnud (maggot jpt). Laitmatu näib olevat ka Kersti Undi stiilide ja registrite tunnetus.

Üllatuslikult on komistuskiviks saanud muusikaterminoloogia, nt intervallide nimetused. Viimased on inglise keeles petlikult lihtsad (third, fifth jne) ja ahvatlevad tõlkijaid kasutama esimest pähetulevat vastet, nii et „kolmandatest” ja „kolmandikest” ei pääse me paraku siingi (lk 309 jm). Out of tune võib olla mööda, mustalt, ebatäpselt mängitud või mittehäälestuv noot — aga mitte „viltune”. Samas pean märkima: seda onomatopoeetilist peatükki, kus peategelane viiulit häälestab (4, XV), ma muus osas nautisin väga.

Leheküljel 319, paistab, on segi läinud Suffolki hertsog ja kuningas Edward VI (kelle valitsusajal hertsogi pärilusvaidlus aset leidis). Need kõik on aga pisiasjad ja üldiselt on tõlget lausa rõõm lugeda.

Mulle meeldib jätta viimane sõna autorile endale. 6, XVII, lk 425:

Nõnda et nende kahe keskteena kirjutan ma mingil hooletul viisil viisakat, mõttetut ja heasüdamlikku Shandy-raamatut, mis teeb teie südamele head. —
— Ja teie peale ka — tingimusel, et te sellest aru saate.