Hobuse unenägu lemmikratsudest. Laurence Sterne’i „Tristram Shandy” (1/2).

Kaanepilt

Laurence Sterne. Tristram Shandy elu ja arvamused (The Life and Opinions of Tristram Shandy, Gentleman). 1759–1767. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Kersti Unt, toimetanud Kai Nurmik, klassikaliste keelte konsultant Janika Päll, kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2022. 749 lk.


Seekord kujunes niimoodi, et „Tristram Shandy” kokkuvõtte postitan kahes osas. Allpool tutvustan teoste sisu ja vormi ning kuidas seda teiste poolt on käsitletud; järgmises osas lisan mõned tähelepanekud enda poolt.


Saamislugu ja esimesed reaktsioonid

Kui reverend Sterne, laiemale avalikkusele tundmatu kirikuõpetaja Yorkshire’i krahvkonnast avaldas 1759. a. detsembris esimesed kaks köidet „Tristram Shandyst” (Yorkis, oma kulu ja kirjadega), sai sellest kohe sensatsioon. Üks 18. sajandi tuntumaid inglise kirjanikke, kiriromaani populariseerija Samuel Richardson nimetas Sterne’i üllitist „kohutavaks”.1 Poliitik ja filosoof Edmund Burke hindas hiljem teost kõrgelt, ent kirjeldas kaht esimest köidet kui „lõpmatut pettumuste jada” ja kurtis nende üksluisuse üle.2 Äsja oli juurdunud komme ajakirjades kirjandusarvustusi avaldada ning teenäitajaks selles vallas oli žurnaal „The Monthly Review”.3 See väljaanne põrutas 1760. a. juuninumbris: „Ropp ja põlastusväärne petukaup”.4

Romaani aga loeti ahnelt ja seda saatis enneolematu müügiedu. Järgmised köited anti välja juba Londonis ja Sterne võis endale lubada tellimustöid oma aja kõige kuulsamatelt kunstnikelt: Joshua Reynolds maalis Sterne’i portree ja William Hogarth graveeris illustratsioonid järgmisele väljaandele. Londonit tabas tõeline Tristram Shandy hullus: müügil oli mitmesugust romaaniteemalist nänni, peategelase nimi anti võidusõiduhobusele ja terve armee suleseppasid ujutas raamatupoed üle Tristram Shandyt matkivate või parodeerivate romaanidega5.

Romaan ilmus lõpuks viies osas. Esimesele kahele köitele järgnesid paarikaupa järgmised, igal aastal üks väljaanne. Viimane, üheksas köide ilmus üksikuna 1767. a, kui autor oli juba raskesti haige, ning õige pea pärast seda ta suri.

„Tristram Shandy” tollast ja praegugi jätkuvat populaarsust õigustab võrdlemisi ebaharilik sisu ja unikaalne vorm. Enne nende eripärade juurde asumist oleks aga mõistlik, kui selgitaksin pisut, mis selles romaanis siis täpsemalt juhtub.

Süžee keerdkäigud

Minategelane Tristram selgitab lugejale oma õnnetut saatust ja kirjeldab lugejale kõiki äpardusi, mis teda kunagi tabanud on — alustades eostamishetkest, kui ema asjassepuutumatu märkus isa tähelepanu kõrvale juhib. Sünnitamise käigus muljub arst tangidega lapikuks Tristrami nina; teenija keerab kihva ristimise, nii et isa kavandatud kolmeväelise Trismegistuse asemel ristitakse poiss kurvameelseks Tristramiks. Viieaastasena saab Tristram kogemata ümber lõigatud, kui tema ihuliige jääb tõstandakna vahele.

Neid seiku jutustades katkestab aga minategelane end vahetpidamata ning hüppab eelnenud ja järgnenud sündmuste juurde, kirjeldab perekonnaliikmeid ja nende tegemisi, räägib vahele rohkem või vähem asjasse puutuvaid lugusid — nii et tema sünd leiab aset alles neljanda köite keskel.

Autor kinnitab läbi peategelase suu, et need kõrvalepõiked on loo mõistmise seisukohast hädavajalikud. Põhimõtteliselt on tal õigus — aga siinkohal tasuks lugejal juurelda, mis see „lugu” üldse on. Kindlasti ei saa „Tristram Shandyt” lugeda kui eluloolist romaani, sest sellisena on see tõesti väga episoodiline ja lubamatult visandlik. Minategelast me tundma ei õpi ja seda rõõmu pole autoril ilmselgelt plaanis ka lugejale pakkuda, nii et väljendada nördimust teemast kõrvale kaldumiste pärast oleks õigupoolest kohatu. Lugeja saab aga teatava pildi Tristrami isast Walter Shandyst, tema onust Tobyst ja viimase teenrist, kapral Trimist — olgu see romaan pigem siis näiteks Shandyde perekonnaportree.

Teose mõneti järjejutulik ilmumisvorm võimaldas autoril nii lugejatega dialoogi astuda kui ka kriitikuid hurjutada. Kui keegi üldse kavatseb „Tristram Shandyt” lugedes millegi pärast nördida, siis teadke, et autoril on teile vastused valmis (4, XXXII, lk 327): „Mulle ei loe eriti, kelle nõudlik seedimine sellest rikki läheb. [—] Seejuures loodan ma, et teie kõrgeausused ja kõrgeaulisused ei solvu — ja kui solvute, siis võite kindlad olla, et järgmisel aastal, mu armsad aadlimehed, annan ma teile midagi, mille peale tõeliselt solvuda.”

Onu Toby viibutus jalutuskepiga.

Mängud vormistusega

Süžeega võrdselt tähelepanuväärne on ka raamatu vormistuslik külg, mida hilisemad väljaanded ja tõlked on originaalitruult jäljendanud. Sterne’i tekst on tihedalt täis mõttekriipse; need rõhutavad teksti katkendlikkust ja jutustavat laadi, markeerides otsekui kohti, kus jutustaja teeb pause. Mõttekriipsud varieeruvad pikkuses ja stiilis, pikim neist on venitatud peaaegu kahe rea pikkuseks.

Raamatus on kaks leina märgiks mustaks värvitud lehekülge; tühi lehekülg, millele autor palub lugejal joonistada pildi Wadmani lesest, võttes vaimusilmas eeskujuks omaenda armukese; värviline marmorimustriline lehekülg (mis originaalis oli käsitsi valmistatud ja köitesse juurde liimitud), kümme „väljarebitud” lehekülge (mis andsid Sterne’ile võimaluse muuhulgas lollitada leheküljenumbritega. Huvitav, millegipärast ei ole digitaalne küljendus nii paindlik, et seda nalja kaasaegsetes väljaannes korrata saaks) ja looklevad ja siksakitavad horisontaaljooned, millega autor väidetavalt illustreerib iga peatüki faabula kulgu ja selle käigus aset leidnud kõrvalepõikeid. Kõigist nendest nüanssidest on ülevaade näiteks Briti raamatukogu lehel.

Järelehüüe pastor Yorickule ja must lehekülg.

„Postmodernne” Tristram Shandy?

On tavaks rääkida „Tristram Shandy” „postmodernsusest”, ehk siis märkida, kuidas selle autoripositsioon ja narratiiv on üllatavalt sarnased 20. sajandi kirjandusele.

Selline käsitlus, mõistagi, on juba põhimõtteliselt ekslik, sest iga kirjandusvool võrsub oma ajast ja eelnenud vooludest. Postmodernism on lahutamatu muudest 20. sajandi arengutest ja kuna 18. sajandi Inglismaad need kuidagi ei mõjutanud, siis ei ole „Tristram Shandys” ka postmodernismi, punkt.

Ent siiski. Postmodernistlik prisma võib sellegipoolest olla kasulik tööriist; selle abil saame romaani dekonstrueerida enda jaoks tuttavas taustsüsteemis ja tuttavate terminitega. Seepärast teen nii: annan väikese ülevaate „Tristram Shandy” postmodernistlikest tahkudest ja vaatlen seejärel, millised 18. sajandi arengud Sterne’i tegelikult inspireerisid ja teose eripärasid võiksid selgitada.

Täiesti ettekavatsematult juhtusid mu öökapile samaaegselt kaks raamatut: „Tristram Shandy” ja Janek Kraavi „Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur”. Milline suurepärane kokkusattumus! Luban endale niisiis vabaduse võtta üks ja visata analüüsida selle abil teist. Kraavi räägib metafiktsionaalsusest, mille näiteks on järgmised väljendusvahendid:

  1. Narratiivi sekkuv jutustaja. Tristram Shandy mõtiskleb, millest ta kirjutama peaks, ja selgitab lugejale lahkesti, mis teda veel ees on ootamas. ”Kas pole ma lubanud maailmale näiteks peatükki sõlmedest, kaht peatükki naisterahva õigest ja valest otsast? peatükki vuntsidest? — peatükki ninadest? — ei, see on mul juba tehtud;” (4, IX, lk 283)

    Autor ehk jutustaja ei tee saladust ka kirjastajaga sõlmitud lepingust, mille kohaselt peab ta igal aastal kirjutama kaks köidet. Tristram arutleb, et kui ta on ühe aastaga suutnud anda ülevaate oma elu ühest päevast, ja 364 päeva kirjeldamine seisab veel ees, siis jätkub tööpõldu veel vähemalt kõigiks eesseisvaiks elupäevadeks — ning nendib, et „sellest mu elust kasvab välja üks päris kena elu; nõnda elan ma siis kaks elu korraga.” (4, XIII, lk 288)

  2. Lugeja lülitamine loominguprotsessi. Ühes peatükis poetab Sterne kavalalt teksti sisse märkuse Tristrami ema usuliste vaadete kohta — ja sõitleb seejärel lugejaga, et ta on lugenud pealiskaudselt ja märkuse kahe silma vahele jätnud.

  3. Dokumentaalsus, „realismi” efekt. Intertekstuaalsus. Romaani peatükkidesse ja nende vahele on põimitud muuhulgas Shandyde abieluleping, järelepärimine Sorbonne’i ülikooli õpetlastele (ja õpetatud härrade vastus), keskaegne vormel kirikuvande alla panemiseks (mille juures Sterne imetleb, kui põhjalikult tollal vanduda osati), väljamõeldud kirjaniku ladinakeelne (!) jutustus ja selle tõlge inglise keelde ja kõikvõimalikke muid pudinaid.

  4. Tüpograafiline mäng, kujundusliku külje toonitamine. Millest eespool sai juba räägitud.

Jätame nüüd aga postmodernismi ja asetame „Tristram Shandy” õigesse ajaloolisse konteksti. Ilmselgelt ei olnud Sterne’i käsutuses ajamasinat; tema enda ajas peavad leiduma need arengud ja allhoovused, millega põhjendada stiililisi ja temaatilisi valikuid — ja meil tuleks need üles leida. Selle töö on õnneks ära teinud Jens Martin Gurr 6, ja tema mõtestab „Tristram Shandy” lahti järgnevalt:

  • Teadusliku mõtlemise kriitika. Valgustusajastu tõstis aukohale teaduse, loogika ja süstemaatilise mõtlemise; esile kerkis ettekujutus inimesest kui looduse kroonist, kes töökuse ja ratsionaalsusega saavutab kõik. See on aga üsna ühekülgne maailmavaade ja kindlasti pidi esinema ka kahtlevaid või oponeerivaid vaatenurki; Gurri arvates esindab seda ideed romaanis Walter Shandy, kelle käes teadus moondub elukaugeks või lausa destruktiivseks jõuks.

  • Heasoovlikkuse ja sallivuse piirid. „Tristram Shandy” näikse polemiseerivat valgustusaegse seisukohaga, et inimene on olemuselt hea. Selle märgiks ei ole ainult vaidlemine kujuteldavate lugejate ja kriitikutega, nende kahtlustamine ja ähvardamine (mis kindlasti lähtus ka reaalselt ilmunud vastukajast; Sterne oli ilmselgelt teadlik oma „meediakanali” võimalustest ja kasutas neid täie raha eest), vaid ka mõned romaani põimitud jutustused, mis toovad esile inimese halvemad küljed.

  • Vastuväited aja lineaarsusele. 17. - 18. sajand võisid luua mulje katkematust progressist: Newtoni seadused, tööstusrevolutsioon, Linné süstemaatika ja ideed sellest, kuidas madalamatest eluvormidest arenevad kõrgemad. Gurr väidab, et „Tristram Shandy” meelega segane ja moonutatud ajatelg on kantud soovist kritiseerida seda üldvaldavat optimismi.

Nii võttes tundub Laurence Sterne üks võrdlemisi mässumeelne kuju olevat, kas pole?

Kui sedasi, siis otsus, kuidas Sterne’i iseloomustada, jääb lugeja teha. Põhimõtteliselt on kaks täiesti erinevat tõlgendusvõimalust, märgib Gurr. Me võime näha temas konservatiivi, kelle satiir oli suunatud moodsa maailma pihta — või oma ajast ees mõtlejana, kes näeb saabumas valgustusajastu kriisi.

Marmoreeritud lehekülg.


  1. Sarah Moorhouse. Reading Tristram Shandy in an Age of Distraction. Lit Hub, 30.01.2023. ↩︎
  2. Jessica Matuozzi. Schoolhouse Follies: „Tristram Shandy” and the Male Reader’s Tutelage. ELH, vol. 80 no. 2. 2013. ↩︎
  3. John Mullan. The rise of the novel. Briti raamatukogu, 21.06.2018. ↩︎
  4. The Monthly Review, juuni 1760, lk 548. ↩︎
  5. Thomas Graham. The best comic novel ever written? BBC Culture, 17.06.2019. ↩︎
  6. Jens Martin Gurr. Postmodernism in the eighteenth century? Enlightenment intellectual contexts and the roots of 21st century concerns in Tristram Shandy. Revue de la Société d’études anglo-américaines des XVIIe et XVIIIe siècles. 2006, 63, lk 19-40. ↩︎