Daniel Vaarik. Vapilõvi.

Daniel Vaarik. Vapilõvi. Toimetaja Hille Saluäär, illustratsioon Karl Ludenhof, fotograaf Mattias Tammet, lisaintervjuude läbiviija Karmen Laur. Levila, 2022. 168 lk.

Raamatu lugemine läheb kiiresti. Daniel Vaarik jutustab ladusalt, kaasahaaravalt ja sümpaatiat üles näidates. Vastust küsimusele „mida president teeb?” asub Vaarik otsima pisut teisest nurgast: mida president õigupoolest üldse saab omatahtsi teha? Nii presidendiameti täitmine isikupärase sisuga kui ka sekkumine ühiskondlikult olulistesse teemadesse kulutavad poliitilist kapitali — seda aga ei ole lõputult. Mida aasta edasi, seda hoolikamalt tuleb konflikte valida.

Tähelepanu jagub ka kantselei töötajatele ning presidenti visiitidel saatvale meeskonnale. Kaljulaidile aastate viisi töövarju mängides veedab Daniel Vaarik nende seltsis suure osa ajast ning seetõttu saab lugeja kulissidetagusest elust detailirohke ja huvitava ülevaate. Kes on Levila lugusid varemgi jälginud, neile tuleb reportaaži üldine alltoon ilmselt tuttav ette: „vaadake, kui palju keerulisi küsimusi on pealispinna all ning kui pühendunud ja tublit tööd teevad need inimesed, kellest te võib-olla kuulnudki pole”.

Vaarik püüab avada Kaljulaidi inimesena (ja kutsub teda ka läbivalt „Kerstiks”), näitab teda sõprade keskel aega veetmas, puudutab tema nõrkusigi. Siit koorub välja üks raamatu põhitelgesid: presidendi võitlus soolise võrdõiguslikkuse eest ja tõdemus, et maailm on ikka veel meeste järgi ja meeste jaoks kujundatud. Ikka peab tipptegijast naine hüppama läbi rõngaste ja tajuma takistusi ja ebamugavusmomente, mida meeste jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Ikka veel hinnatakse naist teistel alustel kui sama võimekat ja sama positsiooniga meest. Mees võib olla „kindlakäeline liider”; naist aga kirjeldataks samas olukorras kui „järsu iseloomuga ja jäärapäist”. Mees viib ellu ulatuslikke muutusi; naise puhul leitakse, et ta krahmab endale au teiste tehtud töö eest.

Mind aga närib kahtlus, et Vaarik teeb tahtmatult ikkagi sama vea, mida ta hoolega vältida on püüdnud. Kas seegi pole stamp, et naispresidendist kirjutades peab näitama tema inimlikku külge? Et ikka peab lipsama sisse mõni olukirjeldus, kus Vabariigi President on ärritunud, löödud, solvunud, nutab? Kas me ootame sedasorti mahlaseid detaile ka siis, kui luubi all on meespoliitik? Või võib sel juhul jätta tunded kõrvale, rääkida tööst ja seisukohtadest ning keegi ei paneks tähelegi, et midagi on puudu?

Ei ole võrdne kohtlemine lihtne, üldse ei ole. Samas on hea teada, et naine on alati ennekõike Inimene ja teda tuleb vaadelda sellest lähtuva tervikuna. Võib-olla peaksime niisuguse käsitluse üldiseks standardiks võtma?

Kui midagi raamatu juures häirib, siis on see esikaanele kirjutatud määratlus „dokumentaalromaan”. Küsimus pole ainult „Vapilõvi” dokumentaalsuses (ja seda on teisedki arvustajad kommenteerinud), vaid et Daniel Vaarik on raamatu kirjutanud varjamatult Levila artiklite stiilis, järgides Levila artiklisarjade formaati ja meeleolu, plaaniga avaldada see kõigepealt Levila veebis. Mul ei ole midagi Levila artiklite vastu, olen neid huviga lugenud. Aga kas nii käibki, et kui veebist välja printida ja kaaned ümber lüüa, siis on kohe pidulikult „dokumentaalromaan”?

Isegi küljendus on rõhutatult veebilik: laiad lõiguvahed, taandrea puudumine, “inglise” jutumärgid.

• Blogi „Loterii” üks autoritest leiab, et „naistelt nõutakse rohkem ja pärast Kaljulaidu nõutakse naistelt poliitikas veel eriti”.
• Tarmo Vahter Ekspressis leiab, et Daniel Vaarikule usaldatud pretsedenditu ligipääs presidendile ei õigustanud ennast.
• Olari Koppel ERR-is tunnustab, et presidendi aus ja neutraalne kujutamine luust ja lihast inimesena on suur asi.
• Andrus Karnau Postimehes näeb Kaljulaidi traagikat selles, et tal oli kange tahtmine juhtida, suunata, ees kõndida — aga ühiskond ei olnud selleks valmis, et teda kuulata.