Vanade müütide lummuses. Kaguya ja Salomé.

Vana bambuseraiduri lugu. (Taketori monogatari, 竹取物語.) IX–X saj. Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Alari Allik, toimetanud Triinu Tamm, kujundanud Maris Kaskmann. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 6. 55 lk.

Oscar Wilde. Salomé: ühevaatuseline tragöödia. 1894. Aubrey Beardsley illustratsioonid. Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Linnar Priimägi, toimetanud Tiina Randus, kujundanud Maris Kaskmann. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2023, nr 9–10. 77 lk.

Kardinaalselt erinev ajastu, teema, esteetika ja sõnum — esmapilgul ei tundu miski neid kaht teksti ühendavat. Aga mõlemad tõlkijad (Alari Allik ja Linnar Priimägi) on silmapaistvalt palju vaeva näinud vihiku järelsõnaga. See pole juhuslik kokkusattumus, see ongi märgilise tähendusega.

Mõned lood kestavad üle aegade. Rahvas on neid sajandite vältel arvukates vormides ümber jutustanud ja leidnud neis inspiratsiooni kunstiteoste loomiseks. Järelikult peavad sellised tekstid kandma paeluvat ja üldinimlikku sõnumit, et nende juurde ikka ja jälle tagasi pöördutakse. Niisugusest varasalvest pärinevadki nii „Salomé” kui ka „Vana bambuseraiduri lugu”.

Sealjuures võib tihti olla tegu üpris lakoonilise materjaliga. Nii ka seekord: „Loomingu Raamatukogu” sarjas on lugejateni jõudnud kaks lühikest, aga see-eest väga vana juttu.

Lugu nelivürst Heroodesest ja tema võõrastütrest Saloomest pärineb piiblist, Matteuse evangeeliumist ja on seal kõigest 12 salmi pikk. Oscar Wilde on oma „Salomé” ristinud ühevaatuseliseks tragöödiaks — aga tasub tähele panna, et näidend on mitte ainult ühes vaatuses, vaid ka ühes pildis, üheainsa tegevuspaigaga.

„Vana bambuseraiduri lugu” dateeritakse üldiselt 9. – 10. sajandisse. Tõlkija Alari Allik on põhiteksti kõrvale lisanud ka ühe alternatiivse ümberjutustuse, mis ei võta enda alla kolme lehekülgegi. Aga ka mahukamas variandis on tegu tänapäeva lugeja jaoks võrdlemisi sirgjoonelise jutustusega.

Pealtnäha silmapaistmatus algmaterjalis on aga peidus nii mõndagi, sellest ka järelsõnade põhjalikkus. „Vana bambuseraiduri loos” peegelduvad nii konfutsianistlikud kui budistlikud väärtused ja tõekspidamised; huvi võib pakkuda ka originaalne idee taevase ja maapealse riigi vahelisest suhtest.

Kui lähtuda postmodernistlikust käsitlusest, torkab silma, et „Vana bambuseraiduri lugu” seab rõhutatult peategelaseks Teise — Kaguya on naine ja lisaks veel ka mittemaine olend. Läbi selle kommenteerib jutustus patriarhaalset seisuslikku kultuuri ja patriarhaalsuse avaldumisvorme; kaasaegsest vaatenurgast on võimalik „Bambuseraidurit” pidada lausa protofeministlikuks tekstiks.

(Teatav iroonia on aga pealkirjas: ehkki peategelaseks on selgelt kuuprintsess Kaguya, on ajalooliselt kinnistunud tava, et jutustust kutsutakse bambuseraiduri kui majapidamise pea ja printsessi eestkostja järgi.)

„Salomé” on Priimägi käsitluses lugu rüvetumisest. Mõlemad peategelased on sunnitud reetma end ja oma tõekspidamisi; see juhtub tahtmatult ja seda pole võimalik vältida. Priimägi seletab lahti Salomé motiivid ja põhjuse, miks nõuab Heroodiase tütar Johanaani pead; kui näidendit ennast lugedes ei tule see alltekst kohe esile, siis koos nende kommentaaridega avaneb lugu kogu oma traagilisuses.

(Ja täpsuse huvides märgin: kui eespool mainisin „Salomé” järelsõna põhjalikkust, siis päris palju lehekülgi pühendab Linnar Priimägi estetismile ja dekadentsile — ehk ülevaatele Wilde’i elukäsitlusest. Kuid lugu ennast analüüsib ta samuti üksikasjalikult.)

Kirjutasin pealkirjaks küll „Kaguya ja Salomé”, aga kahe loo naiskangelaste vahel paralleele tõmmata tegelikult ei saa. Nende sotsiaalsed positsioonid (ja seega ka nende väljavaated) on kardinaalselt erinevad, lausa vastandlikud. Taevaolend Kaguya võib isegi keisri kukele saata, samas kui Salomé kui tapetud kuninga tütre positsioon õukonnas on õige habras. Ilmselt mõistab ta hästi oma kitsikust: peale Heroodese sängi tal muid eneseteostusvõimalusi ei ole ega tulegi.

Last but not least,

omake ni,

üks ühisosa on neil kahel tekstil veel: mõlemas on peategelaseks tegelikult hoopis Kuu.

Vaata ka:

• Loterii
• Lauri Laanisto arutleb, kas „Vana bambuseraiduri lugu” on kanooniline või kaanonivaba.