Ted Gioia: kuidas ma end lugemise kaudu harisin

Sattusin blogipostitusele, kus Ameerika muusikaloolane ja džässikriitik Ted Gioia (65) kirjutab oma elukestvast “lugemise väljakutsest”.

Autor mõistis enda sõnul juba keskkooliajal, et hariduse põhiliseks alustalaks on suur lugemus; sellest ajast peale on ta võtnud iga päev aega lugemiseks ja töötanud süstemaatiliselt ja kõhklematult läbi ka kõige paksemaid maailmakirjanduse tähtteoseid.

Kui ma lõpetasin ülikoolis ärinduse eriala ja leidsin esimese töökoha Boston Consulting Group’is, lugesin ma hommikuti enne tööleminemist Sartre’i “Olemist ja eimiskit”. Oma läbitungimatuses oli see raamat lausa poeetiline, aga täpselt see, mida vajasin — ma tahtsin lugeda midagi, mis võimaldaks igapäevamured välja lülitada, ja miski ei tee seda paremini kui 800 lehekülge prantsuse eksistentsialismi.

Loomulikult on tegu erakordselt andeka ja intelligentse inimesega, ja ta rõhutab eessõnas, et kindlasti ei kutsu ta kedagi üles enda eeskuju järgima (sest milline hull loeb valjusti terve piibli või James Joyce’i “Finnegans Wake’i” läbi?!).

Aga mulle tohutult meeldis selle artikli kirg ja sisemine põlemine ning idee kirjandusest kui tarkuse lättest — millel on elukäigu kujundamisel nii suur tähtsus, et see väärib omaette “pikka plaani”.

Lisaks tahtsin ma välja arendada mõtestatud elufilosoofia. Janunesin teismeeas selle järele suure kärsitusega ja janunen tänagi. Ma olen alati tahtnud käituda õiglaselt, lähtudes õigetest väärtustest ja püüelda väärt sihtide poole. Ma olen tahtnud maailma sügavamalt ja nüansirikkamalt tunnetada — ja mitte ainult tänast maailma, vaid ka teisi ajastuid ja paiku, nii nagu neid on kogenud oma aja parimad ja andekaimad inimesed.