Piret Raud. Nimepanija.

Piret Raud. Nimepanija. Kujundanud Dan Mikkin, disainer Villu Koskaru, toimetanud Jane Lepasaar. Tänapäev, 2022. 158 lk.

Tore omamoodi knihvidega novellikogu. Piret Raua lemmikvõtteks on leida novellile keskne kujund ja ehitada puänt üles sellele, et kujundlik saab tegelikkuseks. Lugejale pillatakse mingi piltlik fraas või mõttetera, midagi ülekantud tähenduses; ja siis ühtäkki see ei olegi enam piltlik, vaid vägagi reaalne, sõna-sõnalt ellu äratatud. „Nimepanijas” kohtab lugeja põletavat süütunnet; meest, kes käitub seana; pruuni tigedat massi, kes paneb sulle tule otsa, kui midagi ei meeldi. Mõjub väga allegooriliselt.

Siis aga satub vahele mõni novell, kus kujund on olemas, selgesti välja arendatud — aga autor ei sõnasta teesi, ei vihja allegoorilisele tagamõttele. Need tekstid tekitasid minus ärevust. Kus on konks, miks ma seda üles ei leia, mis on mul kahe silma vahele jäänud? Mida autor selle kartuliga tahtis öelda ning mida sümboliseerib kriimustus kohvikuaknal?

Või õigemini, kui kartulile visatakse peale kolm peotäit mulda, siis lugeja saab aru küll, millega seda võrreldakse; painama jääb küsimus, miks? Raud oskab fantastilist ja igapäevast sujuvalt ühendada ja kiiksuga elemente nii iseenesestmõistetavaks jutustada, et tahtmatult tekib mõte, et siin peab kindlasti rohkem kui üks tähenduskiht olema.

Rääkisin muret abikaasale ka. Võta vabalt, arvas tema. Ilmselt ei ole Piret Raud soovinudki kõiki novelle sama valemi järgi üles ehitada, ja ehk on fantastiline ja üleloomulik mõnes loos sisse toodud lihtsalt krutski pärast.

Piret Raua kohta on varemgi öeldud „maagiline realism”. Võib-olla on seda žanrimääratlust tarvitatud liiga palju ja teinekord ka seal, kus see otseselt õigustatud ei ole; Raua puhul passib see aga hästi just seetõttu, et fantastilised või üleloomulikud elemendid on lugu läbiva kujundi ja mõtte teenistuses. Novelli selgroo moodustab mõni üsna argine seik, inimesed ja nende tavapärased mured — ja sellele vastandub mingi jaburus, iroonia, nihestatus.

Lõpulugu „Katarsis” ammutab materjali koroona-ajast ja teeb seda meeldivalt elegantselt — kunstiliselt väärindades, ütleme nii. Kuni kestab katarsis, on kõik võimalik. Iseenesest ilus mõte, millega lõpetada.

• Karola Karlson Sirbis („Puändipalang, mille tulekeel neelab kõik”, 16.12.2022) leiab, et Raua karakterid on haprad ning „kui nad juba jutu alguses oma valikuid ei kahetse, teevad nad seda garanteeritult loo lõpuks”.
• Ott Kilusk Loomingus („Reaalsus – hüsteerias loodud illusioon”, detsember 2022) kommenteerib, et Raua novelle „iseloomustab võõristava teise pidev ja teravalt tuntav kohalolu”.
• Autor ise tõdeb, et „Elu on viimastel aastatel läinud kurvemaks ja süngemaks” ja seepärast peegeldub süngus ka tema proosas (Merilin Lutsar, Õhtuleht, 15.03.2023).
• Emilia Kõiv Edasis kritiseerib, et kõiki novelle läbib kange soov midagi öelda, aga see mõjub läägelt ja trafaretselt. („Kaheksa küsimärki. Piret Raua „Nimepanija””, 10.04.2023).