Jean Genet. Toatüdrukud. Palkon.

Jean Genet. Toatüdrukud. Palkon. (1947, 1956.) Prantsuse keelest tõlkinud Ott Ojamaa, kujundanud Jüri Kaarma. Perioodika. Loomingu Raamatukogu, 1989, nr 47–48. 128 lk.

Lavastajad peavad vist olema üks täitsa isemoodi tõug.

Tahaksin ka nii, et näidendit lugedes hakkaks kohe fantaasia jooksma, mismoodi lugu laval võiks kujutada. Ja et näeksin läbi kõik allusioonid ja alltekstid, mis sellesse on kätketud; enamgi veel, tekiks ka mõtteid, milliseid kujundeid materjali põhjal veel luua annaks, mida autor ise polegi ette näinud. Lavastajalt ju lausa oodatakse, et ta leiaks tekstist midagi ootamatut ja originaalset.

On ju näidendi tekst üldiselt proosaga võrreldes väga lakooniline: on ainult tegelaste repliigid, puuduvad aga olukirjeldused ja kommentaarid. Näidendi autor ei anna tegelastele hinnangut, ei põhjenda nende motiive, ei markeeri süžeepöördeid.

„Toatüdrukud” on kergelt kriminaalne lugu mässumeelsusest ja mängust. Eestis on seda viimati lavastanud Katariina Unt Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega (2022), enne seda Hendrik Toompere (2009) ja Mati Unt (1987).

Toatüdrukud Claire ja Solange nuputavad, kuidas murda välja teenijaseisusest. Nad ihkavad paremat elu, ja neis küpseb naiivne plaan pererahvas kõrvaldada. Armuline härra on valesüüdistusega vanglasse läkitatud, nüüd on teel ees veel armuline proua. Mida temaga ette võtta? Claire ja Solange on hoolikad ja metoodilised, nad ei soovi jätta midagi juhuse hooleks. Päevast päeva mängivad nad üksi kodus olles mõrva samm-sammult läbi. Claire’ist saab armuline proua ja Solange’ist Claire — ent alati jääb mäng lõpetamata, alati saab aeg otsa, alati jääb mõrv läbi viimata.

Kui tuleb teade, et armuline härra on vanglast kautsjoni vastu välja lastud, kardavad Claire ja Solange, et nende sepitsus tuleb ilmsiks. Nad peavad improviseerima ja teevad katse prouale mürgitatud pärnaõieteed serveerida. Kui seegi ebaõnnestub, jääb vaid üks võimalus: pooleli jäänud mäng tuleb lõpule viia.

„Palkon” on „Toatüdrukutega” võrreldes keerulisema ülesehitusega ja seetõttu ka Eesti lavalaudadele vähem jõudnud. Kuuldavasti lavastas seda Vanemuises Evald Hermaküla 1987. a.; ei tea, kas seda hiljem on tehtud või mitte. Mäng on võtmesõnaks siingi, ent „Toatüdrukutega” võrreldes keskendub näidend rohkem ühiskonnakriitikale.

Tegevus toimub kõrgklassi bordellis, kus ühiskonna eliit — kindral, kohtunik, piiskop ja paljud teised — saavad teoks teha oma fantaasiaid. Kummalisel kombel aga ei ulatu nende fantaasiad palju kaugemale nende ametiülesannetest, ja tekib küsimus, kas ei realiseeri nad hoopis rahuldamata jäänud võimuiha. Piiskop mängib pattude andeksandmist, kohtunikul on vaja vargaplikat, kelle üle õigust mõista, kindral aga ihkab mära seljas ratsutada.

Väljas möllab revolutsioon, linn on leekides. Chantal, üks lõbutüdrukutest, heidab end mässuliste juhi Rogeri käte vahele. Pisut hiljem lastakse Chantal maha, temast saab revolutsiooni käilakuju, mööda linna kantakse tema pilti.

Kuninganna saadik saabub teatega, et monarh on turvalises paigas, ei tunne välismaailma asjade vastu huvi: lahutab meelt tikkimisega ja nokib nina. Ehk on ta kõrvaldatud, vangis? Kui tuuakse sõnum, et kindral, kohtunik ja piiskop on rahutustes surma saanud, kroonivad politseimeister ja saadik maadam Irma uueks kuningannaks. Lõbumaja külastajate hulgast leitakse uued tegelased mängima piiskoppi, kohtunikku ja kindralit; et anda neile legitiimsus ja rahvale signaal, et kõik on kontrolli all, rakendatakse tööle fotograafid ja kiidulaulude kirjutajad.

„Palkoni” ühiskonnakriitika näib seisnevat selles, et revolutsioon on alati kellegi mängukann — kuskil on keegi, kellele revolutsioon on kasulik. Genet’l on selleks politseimeister. Irma läheb avantüüriga kaasa, sest tal on võimalus laiendada oma ettevõtet: nüüd on tal vaja korraldada näitemäng kogu rahvale, mitte enam üksikutele külalistele. Võim kuulub neile, kellel on mängujuhtimise kogemus.

Teiseks aga — ja ma ei teagi, on see mõeldud kriitikana või lihtsalt tähelepanekuna maailma toimimise kohta — näilisuse ja tegelikkuse piir ei pruugi alati olla üheselt selge. Miski võib tunduda mänguna, ja siis ühtäkki, hopp, on sellest saanud aktsepteeritud üldine praktika. Isegi väärikad institutsioonid nagu kirik ja kohtusüsteem on lõpuks ühiskondlikud kokkulepped. Lk 108:

Kuni viibisime litsimaja salongis, kuulusime omaenda fantaasiamaailma: nüüd oleme olemas sellepärast, et me oma maailma välja pakkusime, talle nime andsime, ta välja kuulutasime; sealtpeale oleme inimestega seotud, teiega seotud ja sunnitud jätkama seda seiklust vastavalt nähtava maailma seadustele.

Genet’ avastasin, muide, ei kuskilt mujalt kui Mati Undi „Via Regiast”.