Virginia Woolf. Proua Dalloway.

Virginia Woolf. Proua Dalloway (Mrs. Dalloway). 1925. Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin, kujundanud Ande Kaalep. Hea Lugu, 2018. Tõlke esmatrükk: Loomingu Raamatukogu, 1998, nr 13–16.

Proua Clarissa Dalloway teeb ettevalmistusi õhtuseks peoks, kuhu on oodata Londoni koorekihti. Indiast on Londonisse naasnud Peter Walsh, kes oli nooruspõlves Clarissast sisse võetud. Sõjaveteran Septimus Warren Smith võitleb sügava depressiooniga ning otsustab endalt pigem elu võtta, kui sattuda kurjakuulutavasse kinnisesse raviasutusse.

Woolfi stiil on raskepärane, teda ei ole lihtne lugeda. Laused on nagu kireva sulestikuga eksootilised linnud, keksivad rahutult puuris; igaühel on narratiivile midagi kõrvalist juurde lisada, mõni detail, mida täpsustada. Alustades lause lugemist, ei tea lugeja, kuhu ta lõpuks välja jõuab. Lause tahaks omas suunas plehku panna, asub rääkima hoopis midagi muud — ja siis, nagu äkitselt virgudes, meenub talle, et eelmine jutt jäi pooleli, ning pisut kohmetult ja takerdudes naaseb algse mõtte juurde, kordab seda, püüdes kuulajate nägudelt välja lugeda reaktsiooni äsjasele kõrvalepõikele.

Ma ei hakka salgama: tagumise kaaneni jõudmine nõuab pingutust, kerge oleks anda järele kiusatusele ja romaan pooleli jätta. Ja kui vahepeal ridadest üle libiseda, on ka jama majas: mõni oluline pööre võib jääda märkamata.

„Proua Dalloway” on sedasorti romaan, mis avab end alles pärast lugemise lõpetamist. Woolf nõuab läbimõtlemist, mõtete setitamist.

Olgem ausad: pea kõik romaani meestegelased on omal moel ebameeldivad. Ennasttäis, tühised, tujukad, lipitsevad. Võtame või Peter Walshi: mees saabub pärast mitmeaastast äraolekut Indiast ja sajab sisse oma kunagise armastuse proua Dalloway juurde. Clarissale on külaline meeldivaks üllatuseks, aga Peter leiab Clarissa olevat tõrjuva ja kalgi. Ta tahaks naisele öelda, et tal on tema vastu endiselt tunded, kuid leidmata selleks võimalust, puhkeb nutma.

Mida ta kohtumisest täpsemalt ootas — et proua Dallowayl sealsamas püksid alla kukuks?

Olles korraldanud stseeni, lahutab Peter järgmiseks meelt sellega, et jälitab võõrast naist läbi poole Londoni ja fantaseerib, et neiu naerataks talle kelmikalt ja kutsuks enda poole jäätist sööma. Kange soov naistele ülalt alla vaadata paneb ta vahepeal iseendale vastu rääkima — lk 56:

Lapsepõlves oli ta Regent’s Parkis jalutanud — imelik, mõtles ta, kuidas lapsepõlv mulle ikka ja jälle meelde tuleb — vahest Clarissaga kohtumise tõttu; naised ju elavad palju rohkem minevikus kui meie, mõtles ta.

„Usaldab liialt oma sarmi. Pingutab üle.” võtab Peter enda jaoks Clarissa olemuse kokku. Viinamarjad on hapud.

(Siinkohal oleks paslik mainida, et enamik romaani tegelasi on vanuselt üle viiekümne.)

Peter igatseb laiselda, nõuab naistelt truudust, samal ajal ise ihkab armastuses vaheldust. Pidevalt tunneb ta, et Clarissa on talle midagi võlgu. Teise noorpõlvesõbra Sally kohta teeb Peter endamisi tähelepaneku, et tolle sära on kustunud; ometi on Sally romaani lõpus see, kes peab Peterit lohutama ja teda enda poole külla kutsuma.

Hugh Whitbread on staažikas karjerist, kes on leidnud sooja koha kuninglikus õukonnas. Seltskonnas käitub ta laitmatult, kombekalt, jätab alati nii abivalmis ja meeldiva mulje; vana hea Hugh, õhkavad kõik. Et ta üht romaani tegelastest kunagi suitsetamistoas vägisi suudles, teavad vähesed, ja need, kes teavadki, ei taha säärast asja hästi uskuda: Hugh küll sellist asja ei teeks!

Kõik Woolfi antikangelased ei ole siiski mehed. Woolf vastandab ka Clarissa tütart Elizabethi ja tema koduõpetajat preili Kilmanit — esimese sooviks on saada arstiks ja aidata inimesi, teine on kibestunud ja üritab igal võimalikul juhul enda kannatustest rääkida.

Romaani läbivaks motiiviks on kaks rida Shakespeare’ilt, mis siin tõlgituna kõlavad nii: „Ära pelga suvekuuma, / ega karmi talvepakast”.¹ Algses kontekstis on see järelehüüe, leinalaul. Riina Jesmin on valinud tõlke, mis on lähedane originaali lauseehitusele (erinevalt Georg Merist, selgitab tõlkija joonealuses märkuses). Kahetsusväärselt on sellest tõlkest aga välja jäänud üks oluline sõna: „enam” („no more”). See muudab kõike.

Livia Viitol on tsitaati tõlgendanud „üheaegselt elamis- ja suremisjulgustusena” (Sirp, 12.06.1998). Samas, kui neid kohti lähemalt uurida, siis elamisjulgustust ei paista väga kuskil — Shakespeare’i sõnad on memento mori, üsna selgelt ja üheselt.

Romaani lõpus, kui pidu Dallowayde pool on täies hoos, seisab Clarissa üksinda akna all ja mõtleb sellest kummalisest mehest, kes end samal päeval tappis, nagu ta äsja peol kuulis. See tundmatu otsustas väljendada trotsi ja loobuda tühisusest ja valedest, otsustas öelda ei kõikidele nendele meestele, kelle maneerid on lihvitud, aga kes sind sisemiselt vägistavad.

Võrdleme üht lauset sellest episoodist. Clarissa näeb, kuidas vana naine vastasmajas heidab magama:

There! the old lady had put out her light! the whole house was dark now with this going on, she repeated, and the words came to her, Fear no more the heat of the sun.

ja selle tõlget (lk 183):

Näe! vana daam on tule kustutanud! kogu maja on nüüd pime, ja kõik on, nagu on, kordas Clarissa, ja talle meenusid sõnad: Ära pelga suvekuuma.

Woolf tahab siin tõenäoliselt öelda, et vana naine, kes kustutab tule, on samuti surmale viitav kujund ja Clarissa jaoks seostuvad selle vaatepildiga taas Shakespeare’i sõnad, mis tal hommikust saati peas on keerelnud. Tõlkes jääb see paraku pisut häguseks.

Clarissa hingeseisundit Woolf lõpuni ei ava, ja ka arvustustest on näha, et seda on võimalik seinast seina tõlgendada. Kas Clarissal on üks väike samm puudu enesetapust? Või on ta oma rolliga leppinud ja armastab inimestega suhelda, ja seepärast korraldab oma mehe heaks suure asjatundlikkusega pidusid ja salongiõhtuid, kutsudes kokku õigeid inimesi?

Ma teadlikult ei hakka puudutama „Proua Dalloway” autobiograafilisi lätteid ja seoseid. On kahju, et mõnedele meie hulgast on antud raskem koorem, kui me kanda jaksame; kuid kirjaniku suuruse määravad tema kunstilised üldistused. „Proua Dalloway” ühiskonnakriitika töötab vaieldamatult ka ilma, et seda peaks vaatama kitsalt Virginia Woolfi enda traagilise elu kontekstis.

Mõned tähelepanekud ka teistelt arvustajatelt. Livia Viitolil (Sirp, 12.06.1998) on „Proua Dalloway” sümbolitega täidetud „kirglik passioon armastusele ja surmale”. Jüri Talvet (EPL, 18.05.2007) jaoks seisneb Woolfi feminism selles, et “Teine” muutub ühtäkki “Esimeseks”. Sandra Falke toob kõige olulisemana välja, et tegelased on oma mõttemaailmades „täiesti isoleeritud, eraldatud, omaette ja üksinda”. Danzumees leiab, et Peter on jäänud oma elu armastuse vangiks — armastusega „ei saa ei mängida, ei juhtida seda siia-sinna, ega ka väevõimuga lõpetada või tekitada”. Kojanarr näeb romaani muuhulgas kui tühise ja tähtsa vastandamist, ja kuidas nii Clarissa kui Septimus kannatavad selle all, et tühist peetakse tähtsaks ja vastupidi.