Kaarel B. Väljamäe. Rahuruum.

Kaanepilt

Kaarel B. Väljamäel on olnud tegus 2022. aasta: tal ilmus nii neljas luulekogu „Helesinine tahmakuu” kui ka käesolev väljaanne, millest lugeja leiab uuesti trükituna kolm esimest kogumikku ja neid raamistamas mõned värskemad või seni avaldamata tekstid. (Viimaste maht on siiski tagasihoidlik, need pärinevad eri aegadest ja ei olegi ilmselt mõeldud omaette tervikuks.)

Autor on kogumikule kirjutanud ka eessõna, milles annab kõigile kolmele oma hinnangu ja selgitab arengukaart, mis tema arvates neist välja joonistub.

„Sent” (2006)

Esimene luulekogu „Sent” on Väljamäe sõnastuses „üsna tüüpiline debüüt oma pihtimuslikus laadis”. Nende tekstide kirjutaja ei tunne end lugeja ees veel päris mugavalt; mitmed tekstid on küll iseendast ja isiklikust kogemusest, kuid nendes on tunda soovi „käest minema lipsata”, vältida enda lõpuni defineerimist, raamistamist, lahti seletamist.

Tunded ja ängid on pigem kanaliseeritud asjassepuutumatutesse kujunditesse, kalambuuridesse — nii saab iseenda jaoks kätte teraapilise efekti, aga jääb turvatunnet pakkuv distants. Maailm on värelev, pisut neurootiline, alatasa muutlik.

Mugav on siin, pliiats kõrva taga, arvamust avaldada; hoopis teine asi oleks, kui peaks ise mõned värsid paberile panema. Ilmselt ei sünni luule kunagi lihtsalt, nii on olnud ka nende tekstidega. Luuletusest luuletusse kaiguvad loomeprotsessi kirjeldavad märksõnad: palavik, iiveldus, haigus, halvatus, hirm.

ärge küsige kui palju ma kaalun
ja mida teeb luuletaja keeleta olekus

Perekonnaeluline „Suur mees juba” (2012)

Siis algab „Suur mees juba” ja kohe on tunda selginemine, panoraam avaneb, filter võetakse vahelt ära. Autori ise sõnastab seda nii: „pilk ja pilt on hoobilt klaarimad, jutt selgem ja jutustavam”. Näeme lõpuks maailma läbi autori silmade, konstrueeritud piltide asemel kuuleme autori häält, tema arvamusi. Väljamäe märgib: „kardan et minust saadakse päriselt aru” (lk 67).

ei ole vahet, kas avaldada
luulet või avaldada
armastust.

Silmatorkavalt palju on selles kogus isiklikku, perekonnaelulist: lapsepõlvemälestused ja vanemad, siis juba enda lapsed ja nende kasvamine. Isaks olemise võlu ja valu, kõik need abitustunde, allaandmise ja ärrituse momendid, aga ka maailma väikeste imede üle imestamine. Ka surmast on siin juttu.

Filosoofilisem „Kohvi kõrvale” (2015)

„Kohvi kõrvale” (2015) üldistab, sünteesib, on filosoofilisem. Jälle uus eluetapp ja uus vaatenurk. On palju väsimust ja nõutust („Vahel on / tunne, et ei jõua / eluga valmis”). Esile kerkib vältimatu küsimus: mis on elus oluline? Valikuid oleks vaja vähendada, igatsus on lihtsate asjade, lihtsa puudutuse järele.

Laused muutuvad pikemaks, vabavärsiline struktuur kukub laiali, tekstid omandavad proosa ilme. Sedagi võib vaadelda eelmise küsimuse kontekstis: kas värsside ridadesse paigutamine on oluline? Või lasta mõttel lihtsalt joosta?

Luuletamine — see on (lk 127):

nõrkade signaalide töötlemine
tugeva müra taustal

Siin on inimeste vaatlemist ja püüdu nende käitumist mõtestada („Valemeid ei tunne / aga matemaatika õpetaja lahendasid / ära” — lk 137). Ilmuvad mõned märgilised paigad.

Kuuldavasti on kogumikku „Kohvi kõrvale” jutlustavaks peetud. Maitse asi äkki? Ei ütleks, et need tekstid kuidagi rõhutatult kristlikult mõjuvad. Iga mõtisklust inimesest („anna inimesele mis tema tahab / ja ta satub segadusse”) ei pea automaatselt jutlusena võtma.

Lugedes meieisapalvest lähtuvat patukahetsust („anna meile andeks”, lk 164), tahaks kangesti tõmmata paralleele Jacques Prévert’i luuletusega „Meie Isa”. Esmapilgul võiks arvata, et kahe luuletaja lähtekohad on lausa vastandlikud; Prévert alustab käredalt („Meie isa kes sa oled taevas / jää aga sinna”) ja kiidab maist ja meelelist, samas kui Väljamäe palve on siiras („anna meile andeks / igapäevane uhkus / meie ahne ja / kurja näoga / heateod”).

Aga vaadake vaid, kuhu Prévert kaarega välja jõuab: „Kus vaesuse põhjatus poris / Seisavad suurtükitorud.” 1 Järelikult ta naerab iseenda naiivsuse välja ja tunnistab, et inimeste isemajandava rotipesa asemel millessegi kõrgemasse uskuda polegi nii paha mõte. Põhimõtteliselt on neil Väljamäega üks ja sama sihtpunkt: „anna meile andeks / et me ei tunne / sind ikka veel ära”. Kujundite mõjuvuse eest lähevad punktid Prévert’ile. Samas muidugi… palvet arvustada ja analüüsida on ehk natukene ebaviisakas. Palve on palve.

Sõjast ja vabadusest

Sõja peegeldusi on näha juba kogumikus „Kohvi kõrvale”; „Rahuruumis” lisandunud uute samateemaliste tekstidega on Väljamäe rõhuasetust veelgi korrigeerinud. Lugejale meenutatakse, et kuigi vabadus on mõru, tuleb siiski mõelda vabaduse väärtusele.

kõigega harjub
sõna ja sõjaga

Üks tekstidest — „kui mitu ristisõda…” — võib tunduda aastal 2023 vaat et ketserlik. Kui palju oleme pidanud viimase aasta jooksul rääkima, et teha rahu rahu pärast tähendab anda agressorile kõik, mida ta soovib… Targem oleks aga lugeda seda teksti kui kaugemale tulevikku vaatavat. Ükski rahvas ei pääse oma naabritest ega saa end Jaak Johansoni soovituse järgi kaldast lahti lükata. Me teame, et see hetk, kui relvad ükskord vaikivad — olgu lõpptulemus milline tahes! — saab olema raske, pettumustvalmistav ja lõikavalt valus. Paljust, mille nimel võideldi, tuleb loobuda, palju andestamatut tuleb andestada, palju ebaõiglust saab jõuga põlistatud. Kuidas selle kõige järel uuesti rääkima hakata? Selleks võivad kuluda terved inimpõlved.

Läbivaid niite

Korduva motiivina esineb kõigis kolmes luulekogus öö. Öö näib olevat viljakas aeg mõtete korrastamiseks; on näha, et hulk materjali on ilmselt sündinud kuskil kella kolme paiku iseendasse vaadates, kõrval tass jahtuva kohviga: „öösel kui mõtted ja meri on põlvini / ja kujutlusvõime ütleb kõik ette” (lk 67). Öös hakkab kergem, öötundidel on lihtsam luua distantsi kõigest muust („päriselu on sel tunnil liiga kaugel”), et tähendusele ruumi anda.

Kui siit lõpetuseks veel üks mõte valida, olgu see näiteks see: me jääme alati iseendaks. „ükskõik mida kaotada püüad / või ära visata / jäävad peod ikka pinde täis” (lk 76).


„Rahuruumist” ma arvutusi veel ei leidnud; küll aga on vastukaja pälvinud kogumik „Kohvi kõrvale”. Andrus Kasemaa (Sirp, 6.05.2016) on kiitnud kogumiku ausust ja otsekohesust ja märkinud, et esmapilgul argisest olustikust võrsuvad suured küsimused. Alvar Loog (Looming, detsember 2015) leidis kogumikust enda maitse jaoks liialt ohkamist, ja oleks soovinud näha kandvat kirge ja konflikti, mis hingestaks ja pingestaks.

„Helesinise tahmakuu” kohta kirjutab Tiina Sulg Tartu Linnaraamatukogu blogis, et see on täitsa „kirjanduse mõõtu” ning et ta leidis sealt mõned ootamatud ja värsked kujundid.

Ilmumisandmed

Kaarel B. Väljamäe. Rahuruum. Kujundus Kätlin Tischler-Süld. Kriipsukarla, 2022. 187 lk.


  1. Ain Kaalepi tõlked. Loomingu Raamatukogu 11/1965 „Kuidas portreteerida lindu”, uuesti avaldatud kogumikuna „Rongkäik”, Varrak , 2004. ↩︎