Olga Tokarczuk. Rändajad.

Olga Tokarczuk. Rändajad (Bieguni). 2007. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Toimetaja Leelo Laurits, kaanekujundus Matthias Sildnik. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2021. 320 lk.

„Rändajad” otsib reisimise tähendusi. Kas reisimine ja elu on üks ja seesama? Kas reisimine võib muuta aja kulgu? Kas reis on rituaal?

Ülesehituse poolest on see üks kummaline romaan. Jah, siin on põhimõtteliselt olemas minategelane, ta tutvustab ennast: naisterahvas, kes on veetnud suurema osa oma elust teel olles. Selgitab lugejale, et tal „ei olnud idanemisannet”, ta saab oma energia liikumisest ja seepärast peab alalõpmata rändama.

Üks võimalus oleks eeldada, et kogu romaan on kirja pandud peategelase vaatepunktist, et ta räägib inimestest, keda on rännakutel kohanud ning jutustab lugusid, mida ta on kuulnud.

Samas, mõned jutustused on pikemad, tõusevad eraldiseisvana esile, on oma tegelaste ja oma süžeeliiniga.

Seepärast ei oskagi sellele vormile õiget nime anda. Päevik see otseselt ei ole, üldist siduvat narratiivi ka ei paista. Ehk on see ikkagi autori hääl, mis kõneleb, mitte peategelase oma? Kui lühijutud välja arvata, siis võiks teost samahästi võtta kui esseedekogumikku. Terviku moodustumine on igatahes üpris tinglik.

Peategelasel on üks veidrus: ta ihkab kogeda kõike, mis on katkine, ebatäiuslik. Ta külastab kurioossuste kabinette või muuseume, kus võib näha preparaate inimese väärarengutest. Siit koorub välja teine teemadering, mida romaan suure huviga uurib: inimese keha ja kehaosade säilitamine, kudede plastineerimise tehnikad, preparaatide valmistamise ajalugu.

Õigem oleks öelda, et kaks teemat põimuvad omavahel, moodustavad erinevaid kombinatsioone. Inimesed reisivad anatoomiliste kogudega tutvuma; kahes loos peavad preparaadid ise reisile minema. Üks lugu räägib 17. sajandi Hollandi anatoomist Philip Verheyenist, kes on alles hoidnud oma amputeeritud jala. Nüüd püüab ta jõuda jälile teda vaevavale fantoomvalule. „Ma olen oma elu veetnud reisides, rändasin omaenda kehasse, omaenda amputeeritud jäsemesse.” (lk 166)

Tundub, et siin ongi võti. Tokarczuk sõnastab teemad ja loob seejärel nende põhjal variatsioone, põimib, otsib nähtuste erinevaid avaldumisvorme.

Romaan nagu Bachi tsükkel.

Näiteks, millistel viisidel võivad olla seotud reisimine ja surm? Tokarczukil on mitu vastust välja pakkuda. Üks lugu räägib naisest, kes lendab teisele maale, et ravimatu haiguse käes kannatavale mehele viimne kergendus tuua; teine inimestest, kes rändavad surnuaiapühal esivanemaid austama; kolmas mehest, kes läheb reisile surnud naise elukindlustusrahade eest.

Eelnev jutt on niisiis rubriigist „mida kirjanik tahab meile öelda”. Lugemis­elamusena… ma ei teagi. „Rändajad” jääb laialivalguvaks. Häirib vormiline ebaühtlus, kus väljaarendatud novellide vahele on pikitud miniatuure ja niisama mõtisklusi. Nagu böfstrooganov, lihatükid soustis — ei mõju kunstiliselt veenvalt.

Ma olen varasemalt kritiseerinud üht romaani, kus tundus, et kontseptsioon ja idee kipuvad jutustust lämmatama; sama oht on ka „Rändajates”.

Igal juhul on see täiesti teistsuguse vibratsiooniga kirjandus kui Tokarczuki „Algus ja teised ajad”, mis oli tundeline, hingestatud, täis mälestusi. Ja filtreeris pigem elust välja kõike staatilist ja muutumatut, mitte dünaamilist ja liikuvat. „Rändajates” ju kinnitab Tokarczuk meile (lk 60):

Kui soovime inimest veenvalt kirjeldada, siis saame seda teha üksnes nii, et paigutame ta mingisse liikumisse, liikumisse kusagilt kuhugi.

Aga eks oskus luua eriilmelisi teoseid on hea kirjaniku tunnus…

Lõpetuseks üks mõttetera (lk 137). Olga, sa oled mu hingesugulane!

Mind ei rõõmustanud sugugi mingis võõras kohas oma kaasmaalaste kohtamine. Ma tegin näo, et ei saa oma emakeelest aru. Ma eelistasin anonüümseks jääda. Vaatasin neid kõrvalt ja nautisin seda, et nad ei tea, et neist aru saadakse. Ma silmitsesin neid silmanurgast, siis lasin jalga.

Muud kajastust ka. Kärt Hellerma Sirbis ütleb, et „Rändajad” on romaan hinge igatsustest. (Liikumine suunaga sügavikku. 28.01.2022).

Andrei Hvostov Eesti Ekspressis leiab, et „Lugema hakates on hea, siis läheb paremaks, siis veel paremaks ja lõpuks on nii hea, et teeb haiget.” (Ülimalt isikupärane lähenemine reisimisele. 09.10.2021)

Eestikeelses raamatublogosfääris on Tokarczuk käsitlemist leidnud küll, aga „Rändajate” kohta ei leidnud ma midagi. Kui mul jäi miski kahe silma vahele, andke teada.