Julio Cortázar. Kronoopide ja faamade lood.

Kaanepilt

Kuidas sünnib nali?

Seda on sõnastatud sajal eri moel paljude asjatundjate poolt, aga mul on käepärast Voldemar Panso mõttetera: „Eelkõige tuleb mõista koomika «tõsiduse» paradoksi. Miski ei maksa nii valusalt kätte kui püüe nalja teha.”

Selles ongi „Kronoopide” probleem. Kui autor mõtleb välja fantastilised elukad-inimtüübid kronoobid ja faamad just selleks, et neile pookida külge veidrusi ja neid naljakatesse olukordadesse paigutada, siis… nojah, võimalus puändiks on juba ära sõitnud, lugeja muigab heatahtlikult ja võtab järgmise raamatu.

Ja ometi! Ometi teab Cortázar seda suurepäraselt, ja „Kronoopides” on mõned kohad, kus sünnib tõeliselt filigraanne huumor. Selline, mis tuleb iseenesest ja ootamatult nii tegijale kui teistele, nii nagu püss läheks kogemata käes lahti. Üksainus rida, mille eest oled autorile nõus kõik andeks andma. Lk 29:

Esmaspäeval suundus osa perekonnast tööle või oma toimetuste juurde, sest millestki peab ju surema.

Või siis lk 78, „Tõestisündinud lugu”. Mees pillab kogemata prillid maha ja kiirustab seejärel prillitoosi ostma; seekord jäid prillid küll terveks, aga järgmine kord ei pruugi enam nii hästi minna.

Tunni aja pärast kukub prillitoos maha ja võrdlemisi muretult kummardudes avastab mees, et prillid on puruks. Tollel mehel läheb pisut aega, enne kui ta mõistab, et saatuse teed on ettearvamatud ja et tegelikult sündis ime nüüd.

Ka must huumor töötab hästi, sest loob samamoodi tõsise aluspinna, millelt saab võrsuda koomika. Jutustus „Käitumine surnuvalves”, vaat see oli tore ja aus anarhia, rõõm lugeda.

Ja lugu torustikukarust oli geniaalne.

„Kronoope” on arvustanud ka Valner Valme Edasis (2.09.2022). Libise vooluga kaasa ja võta asjast välja väike nali, soovitab tema.

Ilmumisandmed

Julio Cortázar. Kronoopide ja faamade lood (Historias de cronopios y de famas). 1962. Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp. Toimetanud Mari Laan, kujundanud Allan Kukk. Toledo kirjastus, 2022. 140 lk.