Grafomaania: Kirjanike Liidu noorte almanahh 2022

Kaanepilt

„Grafomaania” valiti äsja 2022. a. kauneimate raamatute hulka, ühtlasi koguvad Kirjanike Liidu noored kaastöid 2023. aasta almanahhi väljaandmiseks — on igati paslik aeg mullusest avanumbrist väike kokkuvõte teha.

Pärisajakirjanduses ilmunud vastukaja põhjal näib, et „Grafomaania” juures pälvis põhitähelepanu ilmumise fakt ise: kriitikud on seda arvustanud peamiselt kui programmilist nähtust, mitte lihtsalt luulekogu. Eks kogumiku ülesehitus ja rõhuasetus annavad selleks ka põhjust.

Alvar Loog Postimehes („Grafomaania räsib noori hingi”, 17.08.2022) kiidab „bänditegemise vaimu ja vaibi”, aga leiab, et on valitud põhjendamatult vara­akadeemiline ja ette-ära-etableerunud tee.

Hanna Linda Korp Vikerkaares („Saada luuletajaks”, 9/2022) ja Pille-Riin Larm Sirbis („Titesammul klassikute radadel”, 17.06.2022) polemiseerivad hoiakuga, et noorte kirjandus on varjusurmas ja avaldamisvõimalusteta ning kritiseerivad enesekeskset arvamust, nagu peale EKL noortesektsiooni midagi muud ei toimukski.

Mina aga võtan rõõmuga kõik vastu, mis ette satub — pöörasin seega põhitähelepanu tekstidele endile ja vaatasin, mis sealt silma hakkas. Kogu aeg ei saa ka piirduda ainult kirjanduskaanoni ja tunnustatud autoritega, vahetevahel on ka vaja ette võtta rännak kirjanduse lätetele, ütleme nii, kogeda kirjanduse ontogeneesi, hihii.

Ja mõnikord kulub ära üks puhastav doos siirust. On värskendav lugeda sõnu, mis on kirja pandud just sellisena nagu nad on, kust pole vaja tähenduskihte välja puhastada peitlite, elektriliste profitööriistade ja Jungiga.

Mida ma „Grafomaaniast” siis leidsin? On mõned kohustuslikud elemendid, mis peavad ikka esindatud olema. See poleks õige noorteluule, kui siin poleks natuke diibipanemist, vabalt loodud seoste rägastikust tähenduse otsimist (Helena Tääker, Ella-Mai Matsina). Hulkumisi surnuaial ja bussiga sõites tekkinud mõtteid.

On ängi, mida raske sõnadesse panna ja mis õiget väljendusviisi alles otsib. Mis käib ka asja juurde, sest sel hetkel, kui sa oskad kõik oma ängid ära sildistada ja tead nende allikaid, on lubjastumine juba alanud. Helin Müüdla, lk 16:

kas elu peabki nii üksildane olema? / kas oma inimeste leidmine / peabki nii raske olema? / kas inimesed päriselt elavadki nii?? / käiaksegi haudadel koeri jalutamas / ja sitta luulet kirjutamas?

Sellele vastukaaluks on samas kompromissitut elujaatust, kärsitust (jällegi Helin Müüdla: „tahan kratsida maha oma naha…”)

Üsna palju tuleb ette ka dialooge iseendaga, vaadatakse iseendaga tõtt. Luuletaja annab sõna oma kehale ja keha teeb etteheiteid (Krislyn Cassandra Laamann, Liisbet Urba). Sarnastel radadel kulgeb ka Martin Roosna: „mind on mitu — kellele apelleerida”. Aga iseenda vaatlemisest tuleb teha mingid kokkuvõtted, püüda nähtuga leppida, kohaneda, tuttavaks saada — nagu Hanna Grete Rebane kirjutab luuletuses „on peegeldusel siluett” või Hella Õitspuu lk 38:

ja mida kauem me vaatame üksteist aeg-ajalt / naaaaaatukene arglikult / seda enam saan ma aru / et see tüdruk / see tüdruk olen mina / see olen mina / hella.

On armastust, oh muidugi. Küll ja veel. Tundub, et õnnelikku, kusjuures. Erinevates vormides — Pille-Riin Larm juhib tähelepanu, et tekstides on „aimatav LGBT-hoovus”. Armastus tekitab ka küsimusi, peabki tekitama. Mida armastuses otsida? Iseennast? Endasarnast? Kindlasti tähelepanu ja pühendumist (Lisethe Niilus küsib: kas sa leiad ka minus need tähed ja selle küünlavalguse, mida sa nii imetled?). Armastusest peab sündima mingi kõrgem tähendus, et see liiga argiseks ei jääks. Liisa Raun lk 70:

oma higist, verest ja pisaratest / maaliksin ma sulle pildi / kõik mis sa minuga teinud oled / tooks ma sinu silme ette / mis sa siis ütleksid / / maaliksid ehk oma loo

Armastus on rõõm (Kelli Kiipus: „mõtlen / et mida ma / nii õigesti olen teinud / et meie kosmosed ühendati”), Rasmus Politanov aga lahkab sellega kaasnevat hingepiina (lk 74):

mu kehakeel / mu kehakeel / kas nad lugesid välja / või ma ainult kardan? / või ma ainult loodan? / sest midagi selles hirmus / on nii vabastavat

Elluastumise raskus seisneb küsimuses, kellena-millena end defineerida. Enda defineerimises on midagi lohutamatult lõplikku. Kas see on vajalik? (Elisabeth Heinsalu „Nüüd oleme elu eest seismas…”)


Selline see kogumik on. Sirgjooneline, jah, eks küll. Alustada tuleb iseenda tunnete läbikirjutamisest, aga seejärel oleks vaja jõuda ka üldistusjõulisemate tekstideni.

Hetkel piisab mulle sellest, et Emma Lotta Lõhmus kinnitab, et „kõik meis hõõgub ja niipea ära ei jahtu”.

Sel aastal igatahes tuleb almanahh uuesti. Jääme arenguid ootama!

Ilmumisandmed

Grafomaania. Kirjanike Liidu noorte almanahh. Koostanud Emma Lotta Lõhmus, Elisabeth Heinsalu, Anna-Maria Prokofjeva, Reijo Roos ja Liisbet Urba. Toimetanud Teele Kaldoja ja Jürgen Rooste. Illustreerinud Krislyn Cassandra Laamann, kujundanud Mette Mari Kaljas. Kultuurileht, 2022. 96 lk.