Kokkuvõte lugemisaastast 2022

Aeg on teha väike kokkuvõte ja meenutada aasta eredamaid lugemiselamusi. Kuna blogi on alles mõned kuud vana, siis kõigist esiletõstmist väärivatest raamatutest pole ma postitusi mõistagi teinud.

Alustame ajaloos kõige kaugemalt. Sei Shōnagoni „Padjamärkmed” oli meeldejääv ja lummav elamus. Tuhande aasta tagune õukonnaelu — endassesulgunud ja tühine, kuid samas nii habras ja täis ilu. Kel võimalus, soovitan lugeda ka Tõnu Õnnepalu arvustust Edasis, mis teose atmosfääri väga hästi tabas.

Eesti kirjandusklassikast lõpetasin Tammsaare „Tõe ja õiguse” romaanitsükli, millest olid lugemata neljas ja viies osa. Karl Ristikivi „Hingede öö” valmistas pisut pettumuse.

Vaino Vahingu „Kaemus” ja Mati Unt avasid mulle eesti postmodernismi ja selle uurimist kavatsen kindlasti jätkata.

Järgmisel aastal proovin žanrilist ampluaad laiendada ja võtta lugemisvalikusse ka luulet ja näitekirjandust. Aga noh, kuna ma olen alati olnud korralik õpilane, siis alustasin teoreetilise osaga. Voldemar Panso „Töö ja talent näitleja loomingus” on suure soojuse ja kirega kirjutatud ja ühtlasi ka harib teatrivõhikut. Johannes Aaviku „Puudused uuemas eesti luules” oli korralik epic rant: teadsin ette, et sealt võib oodata reljeefseid seisukohavõtte, ja ei pidanud pettuma.

Loomingu Raamatukoguga on lihtne, see tuleb lausa ise postkasti kohale. Sellest hoolimata lugesin selle aasta väljaannetest läbi vast ainult kolmandiku. Mis võib-olla polegi paha — nagunii on vaja valikuid teha. Mullustest numbritest võtsin veel ette Éric Vuillardi „Päevakorra” ja Thomas Bernhardi „Hukkasaaja” (kuigi viimase puhul ei istunud mulle see kinnisideedest laetud, natuke hullumeelne õhustik: autor tiirutas liiga palju ühe koha peal, kordas üha uuesti sama infot.) Mehis Heinsaare „Ööpäevik” oli tähenduslik ja inspireeriv. Byung-Chul Hani „Läbipaistvusühiskond” on natuke kuri ning see tegi nalja; aga tähelepanekud on tal asjakohased ja zeitgeist’i tabab täpselt. Siis olid veel Atxaga ja Berelis (ja Tšižova ja Sōseki, millest allpool) ning kuldsarjast Paasilinna, Kafka ja Westö — oligi kõik.

Aasta 2022 jääb meelde kui sõja-aasta. Serhi Žadani „Depeche Mode” oli tundlik tagasivaade üheksakümnendate algusele ja sellele aegruumile, kust meie õnneks tulema saime. Andrei Ivanovi „Batüskaaf” väitis vastu, et ega kõik meist ikka ei saanud küll. Catherine Beltoni „Putini inimesed” ja George Orwelli „1984” andsid mõista, et oht pole kuskile kadunud. Samasse kategooriasse paigutan ka Jelena Tšižova „Naiste aja”, olgugi et autor seda ise tõnäoliselt nii ei mõelnud.

Liigume edasi jaapani kirjanduse juurde. Tore, et eesti keeles ilmus Natsume Sōseki „Noorsand”. Haruki Murakami „Tantsi tantsi tantsi” järgib autori tüüpilist käekirja — Murakamiga on üks probleem, millest peaksin vast eraldi ja pikemalt kirjutama. Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist” oli iseenesest lihtne lugu, aga teeb asjalikke tähelepanekuid Jaapani ühiskonna kohta.

Prantsuse kirjandusest olid esindatud kaks väärt romaani: Le Tellier’ „Anomaalia”, hoogne lähituleviku-fantaasia ja Virginie Despentes’i „Vernon Subutex 1” — raju lugu Pariisi kirevast ja pahelisest poolest.

Olga Tokarczuki „Algus ja teised ajad” meeldis mulle väga — aga hetkel loen sama autori „Rändajaid” ja midagi jääb nagu puudu. Hea küll, sellest kirjutan nagunii varsti lähemalt.

Nipet-näpet oli veel, pea kümmekond raamatut, aga kõik olulisem on eespool ära mainitud. Selline see aasta sai: loetud raamatute arvult seni parim, aga eks siin oli palju õhukesi köiteid ka. Tulgu 2023. aasta õnnelik ja elamusterohke!