Aja tabamatu vool hüperboolses ruumis. Kaur Riismaa „Lumi Liivimaal”.

Kaanepilt

Õppejõud Edgar rändab mõtetes tagasi 15 aasta tagusesse suvesse: ta on taas tudeng, kakskümmend viis aastat vana ja seikleb seljakotiga Põhja-Prantsusmaal.

Ühe mahajäetud maja tapeedi alt hakkab välja kooruma… ajalugu. Päeviku­leheküljed ja memuaarid. Esimene maailmasõda, Königsberg. Olga, Carl ja Walter. Aastad 1920–1922, vahepeal ka Carli tagasivaated aastasse 1916.

Ehk siis — ühe loo sees teine lugu, selle sees omakorda kolmas ja kolmandast leiab lugeja veel neljandagi.

Mõned sissekanded päevikus on vene keeles; neid ei oska Edgar lugeda. Talle tuleb appi mõistatuslik Anniki; koos süvenetakse nendesse tekstidesse ning ajalugu hakkab imelisel kombel põimuma tänapäevaga.

Vähehaaval avaneb päevikutekstidest lugu sajanditagusest suhtekolmnurgast. Olga mees Walter tuleb sõjast tagasi invaliidina — ta on kaotanud poole oma näost. Tahes-tahtmata ei suuda Olga oma meest sellisena enam vaadata. Walteri tuttav Carl, võib-olla ettekäändena, et Olga läheduses rohkem viibida, hakkab Olgale dikteerima oma meenutusi sõjaajast, sealhulgas ka tutvumisest Walteriga, ja Olga saab selle käigus teada nii mõndagi üllatavat.

Päris ajalugu

Riismaa küsib: mis on päris, tõeline ajalugu? Lood sellest, kuidas inimesed mõtlesid ja armastasid, kuidas nad sisseoste tegid, on ka kuskil olemas, lihtsalt peidetud. On vaja õnnelikku juhust, et tapeedi alla peitunud sajandivanune lugu tuleks päevavalgele.

Ajalooõpikust me neid lugusid ei loe, õpik jutustab I maailmasõja lahingutest ja võitudest. Keisritest ja väejuhtide strateegilistest plaanidest. Samas, kas pole nii, et need plaanid ja strateegiad on tagantjärele konstrueeritud lugu? Sel hetkel, kui ajalugu juhtub, on see alles hoomamatu kogum juhuslikke kokkulangevusi, tuhat pisiasja, ilma loogika ja mõtteta.

Alles hiljem vaatame tagasi ja asetame narratiivi tükid paika. Siis võime targa näoga nentida: „Inimene sõdis esimest korda kõigi aegade vältel masinaga. Me läksime sõtta prantslaste, venelaste vastu, aga leidsime eest selle metallist monstrumi.” (lk 68)

Ja see on, tõele au andes, üdini inimlik püüe! Inimene ei suuda silmitsi olla universumi kaosega ja seepärast ta usub mõistuspärasusse, loogikasse, iseenda tarvilikkusse. Ta püüab korrastada minevikku ning ka sündmuste keskel olles luua oma väikest loogika ja põhjuslikkuse mulli.

Edgar meenutab osalemist „Teneti” võtete massistseenis: terve päeva filmiti, iga statisti liikumistrajektoor oli planeeritud, stseeni võeti üha uuesti läbi. „Me tundusime endale vajalikud” (lk 88), olgugi et pärast filmis on teda vaevalt näha.

Carl sekundeerib sellele (lk 137): „Tõega käib kaasas mõte, tähendus, aga mis on sõja tähendus? [—] Inimestel ei ole väga oluliste sündmuste sees oma kohta, aga nad tahavad ka tähendusest osa võtta. Paljud neist lähevad rindele, astuvad vabatahtlikult armeesse, et „oluline olla”.

Ehk siis ajalooga on segased lood. Siiski, kas päevikki on autentne? „Inimesed ei kõnele niimoodi,” selgitab Anniki: päeviku sissekanne on juba ilustatud, korrastatud pilt. Niisugusel kujul pole seda pole kunagi juhtunud, me kujutame neid inimesi ja olukordi ette.

Aeg hakkab voolama

„Lumi Liivimaal” murendab käesoleva hetke ja ajaloo vahelisi piire elegantselt ja mõnuga. Aeg ähmastub, hakkab teisiti voolama, olevik ja minevik sulavad kokku. See juhtub Carli ja Olgaga, kui nad Carli mälestusi koos läbi töötavad. Carl: „Kui asjad juhtuvad „praegu”, nagu me seda teksti koome, siis … siis ma näen neid paremini. Näen hetke sõnade taga. Kas poleks imeline, kui minu diktaat sulle oleks sama täpne kui too hetk ise?” (lk 104)

See juhtub ka Edgari ja Annikiga, kui nad tekste teineteisele ette lugedes Carli ja Olga rollidesse sisse elavad. „Sa oled siin toas nagu jumal, kelle jaoks kõik hetked toimuvad korraga.” (lk 53)

Olevikuga kokku puutudes hakkab ajalugu ise moonduma, kohandub meie tundmuste, mõtete ja arusaamise kohaselt. Edgar ajab Maarjamäel ajaloo­muuseumi juures turismigrupile poolkogemata loba ja tegu on tehtud, enam seda tagasi pöörata ei saa: ennäe, vaadake, monument jääajale!

Carl selgitab Olgale, et ei ole sugugi ükskõik, kas kirjutada mälestusi oleviku- või minevikuvormis. Kui räägid minevikus, siis otsekui vaataksid tagasi kõiketeadja pilguga, saaksid aru, mis täpselt juhtus. Aga on see üldse võimalik? Millal oleme tagantjärelegi kõigest aru saanud? Ja kui saamegi, mida see enam muudab?

Minu nimi on Einstein, doktor Einstein

Eelnevast võib kergesti jääda ekslik mulje, et „Lumi Liivimaal” on üks udutargutamine. Kaugel sellest: romaan on tihedalt täis ajaloolisi isikuid, reaalselt toimunud sündmusi, ajastu poliitikat, kirjandust, teadust ja filosoofiat. Kaur Riismaa on seganud kokku eriliselt hõrgu ja mitmekihilise loo, millest on näha autori suur teadmistepagas.

Olgugi, et romaan peibutab meid selle „ajaloo relatiivsuse” ideega, on Riismaa kangelased seda enam värvikad, elulised ja ehedad, et neid ümbritseb päris ajalugu (khm!): ringi kõnnivad Einstein, Ludendorff, Proust, Joyce, Bergson ja kes kõik veel.

Toon vaid ühe näite Riismaa ajaloolistest leidudest. Üheks sündmusi käivitavaks jõuks on veider kokkusattumus: kuulsa šveitsi füüsiku Albert Einsteiniga samal ajal on Euroopas tegev ka doktor Carl Einstein, kirjanik, anarhist ja kubismi propageerija. Kuna mõlemad Einsteinid on saksa keelt kõnelevad juudid, kes tulevad avalikkuse ette uute ja radikaalsete teooriatega, aetakse neid kuuldavasti ka omavahel segi. See kahetsusväärne kokkusattumus toob Albert Einsteini relatiivsusteooriale põlastava pilkenimetuse „teaduslik dadaism”.

Aga nii see elu on: kui eksituses on samal ajal ka ka terake tõtt, läheb see oma teed rändama ja seda enam kotti ei topi. Albert Einsteini eri- ja üldrelatiivsus­teooriad põhjustavad arusaadavalt ärevust, sest heidavad väljakutse kehtivale maailmakorrale. Kõigil aga on ju veel värsked ja valusad kogemused sellest, mis saab, kui maailmakorrad liikvele lähevad. Relatiivsusteoorias laguneb ilmaruum laiali nagu Venemaa revolutsiooni­keerises. Väita, et valgus põikab tähest mööda ja aeg tiksub iga liikuva keha jaoks erinevalt — kas see pole siis anarhism? Nihilism!

Inimliku otsinguil

Olgu ajaloo ja aja voo ja aja kihtide ja relatiivsusteooriaga kuidas on, inimene peab selle supi sees ikkagi oma elu ära elama, isegi kui universumil on inimesest ükskõik. Saama hakkama kõigi keeruliste, traagiliste või mõistetamatute saatuse­löökidega.

Lk 250:

„Kuidas ta nii lihtsalt sellest üle sai?" küsisin Annikilt.
„Millest?”
[—]
„Ma arvan, et ta ei saanud sellest üle,” vastas Anniki.
„Aga miks ta siis sellise külma rahuga lauseid seab?”
„Kas inimene peab laamendama hakkama iga kord, kui juhtub elu?”
Ma olin vait, aga oleksin tahtnud vastata „jah”.
„Ma näen küll, et sa „jah” tahad öelda.”

Valem on ikka seesama: tuleb olla inimestena teineteise jaoks olemas. Meie oleme üksteise jaoks olulised. Meie ise olemegi ajalugu, ehkki asume kuskil selle marginaalides.

Tuleb iseenda jaoks luua tähendused, tuleb „selle tähendustelasu sees” (lk 227) midagi ära otsustada. Ja jääda ausaks. Olga ja Walter tõotavad teineteisele: „Me mõlemad peame lõpuni ausad olema, ei tohi endale teist nägu ette teha.” (lk 158) Milliseks kohutavaks irooniaks elu selle pöörab, kui Walter sõjast ilma näota tagasi tuleb!

Naise kohta, kellel on abielu selja taga ja lapski suureks kasvatanud, mõjub Anniki kummaliselt rabedalt. Kui päevikulehtedelt tuleb ilmsiks Carli saladus, läheb Anniki täitsa endast välja. Kes teab, ehk on siis temalgi omad saladused, millega ta leppida püüab. Aga tundub, et rollimäng, Olgaks kehastumine, on temagi jaoks vajalik ja lükkab otsekui midagi liikvele.

(Tiina Pai Loomingus samas pakub, et stereotüüpiline prantslanna, kes soovib salapärane näida.)

Läbikomponeeritud ja haarav lugu

„Lumi Liivimaal” oli vaimustav lugemine. Hoolimata tihedast lõimest ja paralleelselt jooksvatest aegadest kulgeb romaan ladusalt ja jõuab kaunilt ülesehitatud kulminatsioonini. Riismaa maalib detailse ja kaasahaarava õhustiku, mida toetavad illustratsioonid peatüki lõpus. (Nendeski on omad tähenduskihid peidus, nagu märgib Tiina Pai, aga las need olla.)

Kui autor rääkis „raudteejaama hiina stiilis sarvilisest tornist” ja näitas lugejale seejärel fotot, kus seesama torn on peal, sattusin siiralt elevusse: siin see on! Seesama! Tundsin end täpselt nagu Edgar, kes pisut eespool kilkab: „See hetk on päriselt olemas olnud. [—] Ta päriselt nägi seda naist.” (lk 46)

Mis puudutab neid erinevaid aegasid, siis autor tuleb siiski lugejale appi ja markeerib neid tüpograafia ja küljendusega. (Aga no plokk-kiri, päriselt?)

Pragmaatilise meelega lugejal võib küll tekkida küsimus, et kas pisikeste päevikulehekülgedega seina tapetseerimine tundub mõistlik tegevus ja kas 1920. aasta üleüldises kitsikuses („Siin-seal küünlad: mõistagi pole neilgi õli” — lk 60) on paberit ometi nii laialt käes, et päevikuleheküljed ainult ühelt poolt täis kirjutada.

Samas — hea kujund on ka midagi väärt. Oleks Edgar päeviku leidnud kummutisahtlist, oleks mängu ilu poole kahvatumaks jäänud.

Lõpetan autori enda sõnadega, mis romaani idee tabavalt kokku võtavad. Või vähemalt võtavad kokku selle ühe tahu; eks neid tahke oli veel ja kõiki ma kindlasti ei leidnud ka üles. Lk 300:

Ma olin vaadanud ühtede kaugete inimeste eludesse ja nendega koos rännanud, muretsenud, meelt heitnud ja küllap see õpetas mulle midagi. Mitte niivõrd inimeste või nende paikade kohta, aga aja ning ajaloo kohta küll. Mismoodi ajalugu hargneb laiali hoopis mitmes mõõtmes — see ei ole liikumine kaugusest lähemale. Kõik suunad ei ole võrdsed. Nood inimesed toimetavad mingis hüperboolses ruumis, tagurpidi, mitteeukleidilises perspektiivis: mida kaugemal nad on, seda suuremaks ja täielikumaks nad paisuvad.

Vaata ka: Tiina Pai. (M)aja lugu. Looming 10/2022, lk 1448–1450.

Raamat kirjastuse kodulehel

Ilmumisandmed

Kaur Riismaa „Lumi Liivimaal”. Vihmakass ja Kakerdaja, 2022. 301 lk.