Eesti kirjanduse päev. Kolm tsitaati Tammsaarelt.

Head eesti kirjanduse päeva!

Täna 145 aastat tagasi sündis meie kultuuri suurkuju Anton Hansen Tammsaare. Tema sünniaastapäev, 30. jaanuar on nüüd valitud päevaks, mil väärtustada eesti kirjandust ja tunnustada kodumaiseid kirjanikke.

Selleks puhuks valisin kolm lõiku Tammsaare suurteosest. Romaanitsükkel „Tõde ja õigus” mõtestab nii 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse maaelu kui ka selle perioodi olulisemaid arenguid: venestamist, 1905. aasta revolutsiooni ning modernse linnakultuuri väljakujunemist iseseisvas Eestis. Romaani tegelased püüavad nende sündmuste taustal selgusele jõuda iseendas, jumalas ja ühiskonnas.

IV, lk 265:

Maast-madalast oli Indrekut eriti huvitanud asjade tulek ja minek, sest ta isegi ei teadnud, mis ajast saadik tal oli tekkinud imelik aimdus, et asjades polegi muud kui ainult tulek ja minek. Asjad on tõeliselt olemas ainult unistuses ja lootuses või mälestuses, mitte mujal. Olevikku ei ole, on vaid tulevik ja minevik, eriti viimane, sest tema püsib kõige kindlamana. Sellepärast ongi inimeste tähelepanu juhitud peaasjalikult tulevale ja läinule, mitte käesolevale. Mineviku viirastuste ja tuleviku unistuste pärast inimene on valmis hävitama kogu käesoleva.

Zenoni paradoksi kohaselt on liikumine võimatu: iga teekond koosneb lõpmatust hulgast sammudest, sest seda saab üha väiksemateks osadeks jagada.

Sellel arutluskäigul on kahtlemata väärikas koht filosoofia ajaloos, ent miks püüda tõestada maailma staatilisust? Kas ei teki liikuva rongi aknast välja vaadates hoopis tunne, et kogu maailm ongi liikumine ja paigalseisu pole olemas?

Meie mõistus on turvaliselt pakitud meie peanupu sisse. Aistingud jõuavad selleni läbi meeleelundite, väikese viivitusega. Kui inimene püüab tajuda hetke ja kujutada ette, et sekundi murdosas seisab maailm paigal nagu filmikaadris, on ta illusiooni kütkeis. Tajutud hetk on pöördumatult kadunud: rong on juba mööda rööpaid edasi kihutanud, Maa liikunud edasi orbiidil ümber Päikese, Päikesesüsteem orbiidil ümber galaktika keskpunkti, ja kõik molekulid universumis on jõudnud teha hoomamatu arvu võnkeid.

Millist imetlusväärset tööd teeb aju — elab minevikus, aga prognoosib tulevikku! Nende kahe vahel on ületamatu kuristik, iial ei saa minevik ja tulevik kokku olevikuks, aju aga ei lakka nende vahele silda ehitamast.

Aju näeb visatud palli ja teab, kus pall asus mõni aeg tagasi — mitte seda, kus see asub praegu. Instinktiivse arvutuse ajel sirutame välja käed, lootuses, et peagi saabuval tulevikuhetkel saavad käed ja pall ühes ja samas ruumipunktis kokku.

Kas võib siis inimesele süüks panna, et ta mõtleb samamoodi tulevikku suunatult ka makroskoopilisel ajaskaalal?

Indrekul on rohkem õigus kui ta endale tunnistada tahab: olevik on tõepoolest näiline, tulevikule teed andes variseb see põrmu iseenesest, ilma et keegi seda spetsiaalselt hävitama peaks.

V, lk 268:

Ott rääkis nõnda tükk aega, rääkis mõttetult, kuid nukra häälega ja alistunult, nagu põlvitaks ta tüdruku ees põrandal ja valutaks oma eksinud südant. Ja jällegi sai kord tõeks, et õnnetu naise armastus on nagu vanapagan, kes sööb hädaga kärbseidki. Ott söötis Juuli armastust sõnakärbestega ja see sai söönuks ning sirutas talle oma lahutatud käed, janunevad huuled ning häbelikult tõrkuva rüpe vastu.

See stseen — sulase Oti viimane oportunistlik külaskäik Oru peretütre Juuli juurde, pärast seda, kui ta Mäelt on tüdrukute voodisse kippumise eest lahti lastud — võib tunduda kergekaaluline, võrreldes kõikvõimalike ilumonoloogidega pühakirjast ja inimese lunastamisest, mida „Tõde ja õigus” pakub. Aga on ju imetlust väärt, kuidas Tammsaare on kulunud väljendist „ajab kärbseid pähe” ehitanud üles kauni ja mõjuva kujundi.

Pisut edasi mõeldes: mille muuga on inimesed aastatuhandeid teineteisele armastust avaldanud kui ikka sõnadega? Kulugu meil õigete sõnade leidmiseks kasvõi viisküm­mend aastat, nagu ütleb Kaur Riismaa, aga nendest enamat pole meil oma armasta­tule pakkuda ka parima tahtmise korral.

Kes on kindel, et ta tunneb alati eksimatult ära, kas kallim on talle pakkunud tõelist ambroosiat või harilikke kärbseid — tõstku tema käsi ja visaku siin esimene kivi.

„Tõe ja õiguse” I osa leiab palju käsitlust niigi, mistõttu ei peaks sellel ehk peatuma. Ühe kriitiliselt tähtsa probleemi tahaksin aga siiski selgeks rääkida: see on see palju­käiatud mõttetera tööst, vaevast ja armastusest.

Liig palju tsiteeritakse vana Andrese sõnu, unustades, mis kontekstis need esinevad. Tammsaare ei jaga teps mitte armastuse leidmise retsepti ega kuldaväärt elutarkust, mida kõrva taha panna.

Jah, loomulikult, „Tee tööd…” on Andrese elufilosoofia. Tammsaare aga näitab laiemat konteksti: see on nõrk eneseõigustus, juhuslikult pähekaranud vabandus oma vanimale pojale, kes ütleb Vargamäe vanaperemehele näkku valusa tõe — maaga rassides ja õigust taga ajades on Andres sootuks unustanud oma ligimesi armastada. Seepärast põgenevad lapsed Vargamäelt (või kihutab Andres nad ise minema!) ja talul ei saagi olema õiget pärijat.

I, lk 549:

«Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?» küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: «Kui jüst oleks armastus, siis muidugi…»
«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.
«Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.»
Need olid kurvad sõnad, nii kurvad, et vana Andres poleks kunagi võinud arvata, kuidas küll noor Andres võib nii kurbi sõnu rääkida, sõites ühes isaga Vargamäelt alla.