Utoopia võimalikkusest Nõukogude Eestis. Mati Undi „Sügisball”.

Mati Unt. Kogutud teosed 4 („Sügisball”, „Kuuvarjutus”, „Räägivad”). Hermes, 2009. ISBN: 978-9985-9959-3-8. 351 lk.

Plaanisin algselt käsitleda Mati Undi kogutud teoste neljandat köidet tervikuna. Oh üllatust, lähemal vaatlemisel selgus, et ainuüksi „Sügisballis” on ühe kirjatüki jaoks materjali enam kui piisavalt. Ülejäänud kaks lugu jäävad omaette käsitlust ootama.

Kes on Mati Unt? Postmodernist. Trikster. Oma ajastu suurkuju. Undil on eripärane stiil, teda naljalt kellegagi segi ei aja.

Juba „Sügisballi” esimene lõik püüab panna lugejat kikivarvule tõusma: „Midagi pidi ju juhtuma. / Selgi aastal, nagu igal teisel, oli palju märke ja ennustusi, mis mõjusid neile, kes selleks vaid valmis olid.” See on Undile väga iseloomulik mäng: ühtaegu nii siiralt mõeldud kui ka naljaks pööratud. Võta, kuidas soovid.

„Sügisballi” kreedo näib olevat: tegevustik romaani lehekülgedel on lahutamatu laiemast plaanist, maailma üldisest toimimisest. Seegi on ühest küljest mäng, jaburate paralleelide tõmbamine: „Rahvastiku juurdekasvule vaatamata olid pärastlõunad imelikult vaiksed.” Aga samas Unt muutub tõsisemaks, toob näite: kas juuksur peab olema kursis välispoliitiliste arengutega? Ei oska kohe öeldagi, eks. Aga võtame konkreetsemalt: 1968. a üliõpilasrahutused ja selle järelkajad erinevates maades? Nüüd on seos palju ilmsem: tuleneb sellest ju soengumood ja seega ka juuksuri klientide arv ja tema teenistus.

Mitmed Undi romaanid on kollaažilikud, otsekui uurimuse tarbeks kogutud materjal. Tegevustiku tagant aimub mingi üldisem teema, mida vihjamisi siit ja sealt puudutatakse, mille juurde autor ikka ja jälle tagasi pöördub. Siia-sinna on pillatud fakte ja viiteid kasutatud kirjandusele, lugeja asi on mõistatada, mismoel need romaani sündmustikuga seonduvad.

Üht hilisemat romaani „Öös on asju” (1990) näiteks võiks kirjeldada kui „uurimust elektrist”, ja käesoleva kogumiku „Kuuvarjutuses” tiirlevad tegelaste mõtted Mahtra sõja ümber, olgugi et süžee sellest otseselt ei räägi.

Läbiv teema lihtsalt ripub taevalaotuses otsekui täiskuu või planeetide konjunktsioon, mõjutades nähtamatute hoobadega jutustuse tegelasi.

„Sügisballi” fookuses on küsimus linnast, ühiskonnast ja progressist. Arhitekt Maurer on veendunud, et rahvaarv kasvab, lapsed ja linnad on meie tulevik. Ta on üks uue linnaosa projekteerijaid ja usub sellesse siiralt, isegi siis, kui kolleegid ja kaasautorid on Mustamäest aegamööda lahti öelnud. Uue aja noored on vanameelsed, pahandab Maurer, tema põlvkond peab kaitsma progressi. Ta poleks ehk osanudki selliseid arenguid ette näha, aga nii on asjad kujunenud ja temas on kujunenud veendumus. (Lk 22: „Niisiis pärines arhitekt Maurer täiesti teisest miljööst kui see, mida ta ise kujundas. Ometi ei soojendanud ta endas odavat nostalgiat.”)

Oluline on see, et enamik tegelasi soovivad Mustamäe kui keskkonnaga siiski isiklikku suhet luua. Nad leiavad oma vaatenurga; linn oma majadega muutub otsekui plastiliseks, omandab igaühe kujutlustes individuaalse vormi ja rolli. („Nii tunnetas Eero oma ümbrust ennekõike kui liikuvate figuuridega küllastatud maastikku.”)

Kõlama jääb alltoon, et kõik on üksteisega mingil moel seotud. Linnaelu on kollektiivne elu — isegi uusrajoonis, kus elanikud üksteist ei tunne. Unt viitab Le Corbusier’le ja tema nägemusele majast kui masinast. Inimesed on siin romaanis otsekui hiired masinavärgis või labürindis, kes oma keskkonda huvitatult uurivad, seda kaardistavad ja läbi suhestumise omaks loovad. Lk 15: „Eero ei kuulunud antiurbanistide hulka. Ta ei ihalenud partele tagasi. Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi.”

Juuksur August Kask on kibestunud poismees: ta vihkab inimesi ja lapsi ei taha ta päris kindlasti. (Augustil on omad minevikutraumad.) Ka naised tunduvad ajuti eemaletõukavad, ometi tunnetab August Kask millegi puudumist oma elus ja see ajendab teda õhtuti pikksilmaga kardinate vahelt vastasmaja elu jälgima. Oma pettumuseks ei näe ta midagi huvitavat — aga elu seal on, see on päris selge.

Niisiis, Mustamäe ei ole inertne betoon, tummad paneelseinad. Unt selgitab: elu võib Maal leida kõige ootamatumatest paikadest. Kõik kihab elust. Kui mõni elukeskkond tundubki meie vaatenurgast arusaamatu või jabur, siis see on meie subjektiivne probleem. (Lk 75: „Kloaagi-kala elab meripura kõhus.”). Mustamäe kui elukeskkonna eitamine oleks seega mõistusevastane. Mis tõestaks progressi kõikvõimsust paremini kui see, et inimene oma leidlikkusega on ka sellised linnad omaks võtnud ja enda omaks teinud?

Ja mis kõige olulisem: igal tegelasel on oma elu, omad eesmärgid, omad rõõmud ja mured, aga keegi ei ole „Sügisballis” otseselt kurb sellepärast, et ta Mustamäel elab. Kui, siis ehk šveitser Theo: Mustamäe restoran pole nii särav ja prestiižne ja sama külluslik sissetulekuallikas kui kunagine töökoht kesklinnas, kust ta spekuleerimise tõttu lahti lasti. Theo ei tunneta Mustamäega isiklikku seost. Tema hobiks on astroloogia, üksindustunde vastu aitavad tema arvates kõige paremini üheöösuhted. Ent oh häda, ahastus hiilib vaikselt, ent vääramatult ligi. Theo hakkab vanaks jääma. (Ega suguhaiguski asja paremaks tee.)

Aga tuleme tagasi Mustamäe juurde. Tuletagem meelde, et uut elamispinda oodati pikisilmi ja tervitati kahel käel: avarad, kõigi mugavustega korterid! Soe vesi! Vannituba! Millist elu me nüüd elama hakkame! Lk 37: „Kõik oli nii neitsilik, puhas konstruktsioon ja puhas funktsioon, ei mingit esteetikat, mälestusi ega tapeete. Ainult seinad, ainult lahtine võimalus.” Paljude jaoks oli Mustamäe pääsemine ühiskorterist, lõpuks ometi privaatsus — ja võimalus natuke oma elu üle segamatult järgi mõelda.

Kas see mitte ei seleta, miks luuletaja Eero naine jätab ta maha samal õhtul, kui nad soolaleivapidu peavad?

Mati Unt on tuntud iroonik ja suurema osa tegelaste juures leiab ta jooni, mida pisut pilgata. Kui linn on masin ja inimesed on hiired, kes sibavad selles masinavärgis ringi, siis liiga tõsiselt neid ju võtta ei saa. Ennekõike armastab Unt tögada luuletaja Eerot. Lk 37:

Kuid seda hämmastavalt suurt hulka puitu oma korteris korraga nähes haaras teda hirm. Ta haistis teravat puusepatöökoja lõhna. Lakk erutas sõõrmeid. Poleeritud külgi valgustas varatalvine õhtuvalgus. Oma kapid, mõtles ta filosoofiliselt, neid me peame kandma. Ta oli ju intelligent ega osanud ühtki asja loomulikult võtta. Talle tuli pähe sobivaid lauseid.

Mõnel lugejal võib olla tekkinud küsimus: kas ma filmil ka peatuda kavatsen? Jätta see tegemata oleks nagu kirjutada Bornhöhe ajaloolisest romaanist „Pirita kloostri viimased päevad”, mainimata poole sõnagagi, et sellest vist on ka kinolinal üks vähetuntud tõlgendus vilksatanud.

„Sügisball” on Veiko Õunpuu 2007. a ekraniseeringu tõttu samuti nende kirjandusteoste hulgas, mida mäletatakse tulevikus ennekõike filmi kaudu. Võib muidugi olla, et ma hindan „Sügisballi” filmi tuntust üle. Õunpuu pole päris igaühe maitse ja see on täiesti mõistetav. Ma tean ainult üht mõistlikku viisi, kuidas vaadata tema „Püha Tõnu kiusamist” ja see on koos pudeli veiniga. Kaks oleks parem. Aga see selleks.

Filmi ja romaani kõrvutamiseks on vaja mõned piiripostid paika panna. Kirjandusteadlane Piret Viires on öelnud, et modernistlik Mustamäe inspireeris Unti kirjutama postmodernistlikku „Sügisballi”, samas kui postmodernistliku nähtusena saadab Mustamäed vaid vaikus.¹ Epp Lankots ja Helen Sooväli on seda mõtet edasi arendanud, märkides, et kaasaegne Mustamäe on märgina taandunud nii mittemidagiütlevaks, et ei sobinud isegi „Sügisballi” filmi taustaks, Õunpuu läks koloriiti otsima hoopis Lasnamäelt.²

Aga nii palju kui 1970-ndate Mustamäe ja 2000-ndate Lasnamäe vahel ühisjooni ongi — arhitektoonikas, mõõtkavas, funktsioonis — ei saaks need samas olla vastandlikumad. Seitsmekümnendate Mustamäe on, nagu öeldud, modernistlik, tulevikku vaatav, ehkki arhitekt Maureril ei õnnestu selles veenda oma naist, ei romaanis ega filmis.

Postsovetlik, lõpuni korrastamata Lasnamäe (Priisle poe tagune kuumaastik, kooruva värviga rõdud, Eero poolt kummulisõidetud prügikonteiner) on seevastu puhas grotesk, peatunud aeg. Kui üks arhitekt midagi sellist armastab, siis ei oska seda teisiti seletada kui klammerdumise, masohhismi ja keskeakriisiga. Kuigi Maurer on üks väheseid tegelasi, kes on romaanist enam-vähem originaalitruult üle toodud (temale lisaks ka Theo; suur osa romaani ja filmi tegelasi aga ei kattugi), muudab teise keskkonda ümberpaigutamine ka teda ennast oluliselt.

Ehk siis: Mustamäe loomisaegne modernism, idee Päikeselinnast, mille üle saame täna veel Akadeemia teel seistes ja pannoosid vaadeldes mõtiskleda, kajab Undi romaanis meile vastu. Undi „Sügisball” vaatleb Mustamäed küll kriitiliselt, ent kantuna küsimusest: kas utoopia on võimalik?

Lk 80, Maurer:

Ta mäletas ühe kuulsa arhitekti nukrust, kes vabastas Rio de Janeiro äärelinna räpastest faveladest ja rajas asemele kauni, avara, funktsionaalse satelliitlinna. Siin ei hakka enam kunagi kõlama kuumaverelised sambarütmid, oli kuulus arhitekt õhanud. Ei hakanudki. Aga arhitekt tegi valiku. Ta eelistas inimeste õnne sambale. Kas see valik on vale? küsis Maurer nördinult.

Lasnamäel sellist küsimust Veiko Õunpuul ei teki. Ei saakski tekkida ja pole kunagi saanud.

Viimasena tuleks korra veel peatuda üksikema Laural. Lk 28:

Sõbrannasid Laural töö juures ei olnud. Vabadel õhtutel vaatas ta televiisorit. Ta ei olnud televisioonist mingil moel tüdinud. Ta elas kaasa nendele, kes seal klaasi taga kannatasid ja võitlesid. Enamasti olid võitlejateks mehed. Mõned neist käisid naistega halvasti ringi, isegi peksid neid, siis aga tulid head mehed ja karistasid halbu, lõid halbadele jalgadega kõhtu või heitsid neid pilvelõhkuja katuselt alla. Tõelistes kunstiteostes võitsid halvad mehed, bulvarikunstis head mehed. See oli tõelise ja bulvarikunsti vahe.

Laurast endast on juttu minimaalselt: talle pühendatud peatükid jutustavad ümber tema lemmikseriaali tegevust, otsekui oleks seriaali tegelaskujudki osa romaanist. See on muidugi postmodernistlik võte ja haakub hästi eespool mainitud kollaažlikkusega. Aga kas ei sümboliseeri see, kuidas televisioon tikubki olema osa meie elust? Hea küll, Laura jälgib andunult seriaali, aga ka tõsielusarjad, kokandus- ja lauluvõistlused püüavad hoolimata teatud määral ettekirjutatud stsenaariumist panna vaatajaid uskuma, et nad saavad nüüd ja praegu osa millestki tõelisest.

(Ma käisin äsja Linnateatris vaatamas Diana Leesalu lavastatud Ray Bradbury „451° Fahrenheiti”. Need on ilmselgelt ka selle lavastuse mõjud, mis siin kaasa räägivad.)

Laura isiksusena taandub tahaplaanile. See on ehk üksikema rolliga kaasnev enesekaitserefleks, aga samas tark valik. Milleks lasta välistel jõududel oma sisemaailma lükata-tõmmata? Lk 25: „[Laura] ei pidanud end otsustajaks. Ta ei võtnud maailma kohta ilmaasjata suud täis, sest teadis, et ta maailmast õieti midagi ei tea. Ta ei kasutanud seda maailma oma viha söötmiseks.”

Et panna mõtisklustele punkt, lõpetan ühe tsitaadiga, kus avaldab Undi irooniline esprii oma parimas vormis. Lk 14:

Paneelhooned olid kaunis suured, kuid Eero nõustus täiesti prantsuse filosoofi Gaston Bachelardiga, et need majad on küll suured, aga ei saa öelda, et nad oleksid kõrged, sest neil puudub vertikaalne mõõde, üks tähtsamaid asju, mis majast üldse maja teeb. Neil pole nimelt keldrit, kus roomaksid rotid, maod, draakonid ja muud süvapsühholoogilised ning ktoonilised olendid. Neil pole ka pööninguid, kus taeva lähedus kutsub esile õilsaid mõtteid, kus katusekambris elab vaba vaim.