Daniil Harms × Vaino Vahing

Daniil Harms. Maaõlm. (Jutustused 1927–1940, tõlgitud kogumikust: Даниил Хармс, „Полёт в небеса: Стихи. Проза. Драмы. Письма.” 1991.) Vene keelest tõlkinud Rein Saluri. Perioodika, Loomingu Raamatukogu 1996, nr 8–9. 112 lk.

Vaino Vahing. Kaemus. Eesti Raamat, 1972. 124 lk.

Siin on ülestähendused ühest toimunud vestlusest. Mis asjaoludel see toimus, seda me ei tea, ja asjaosalised soovisid jääda nimetuks. Küll aga palusid nad märkmed sisse juhatada kahe tsitaadiga:

Rindele pääseda oli ta suurim soov, kui aga meie väed Moskva all taganesid, ei suutnud Miša seda kuidagi mõista. Kui ka nende polk taganema oli sunnitud, jooksis Miša komandöri juurde ja tagus teda oma väikeste rusikatega. Tagus ja nuttis, kuni ta vägisi kaasa tiriti.

Rindel paistis Aleksei Aleksejevitš silma uskumatu tundlikkusega ja iga kord, kui ta lausus sõnu „lipp”, „pasun” või isegi lihtsalt „pagunid”, nirises heldimusepisar ta palgelt alla.

A: Kas need…

B: Need on Daniil Harms ja Vaino Vahing, jah. Kumb on kumb, seda me hetkel ei tea.

A: Mis asjaoludel nad niimoodi ühte pinki istuma on sattunud? Kas see on seesama fenomen, millest räägib Rein Saluri — et erinevalt venelastest, kes leiavad Harmsi olevat unikaalse nähtuse, on lääne lugejate esimeseks reaktsiooniks hakata otsima Harmsi mõttekaaslasi ja mõjutusi?

B: Pole välistatud, et Harmsi tekste kuuekümnendatel Tartus liikus. Aga see pole ka otseselt oluline. Ütleme pigem nii, et Vahingu ja Harmsi loomingul tunduvad olevat mõned ühised lätted.

A: Ehk siis mäng, Spiel? See, millega sai kuulsaks Vaino Vahingu salong? „Soov olla see, kes me tegelikult oleme, kes me igapäevases elus olla ei saa ega tohi?”

B: Mäng on tõsine asi.

A: Huizinga ütleb, et mäng on tõsistest asjadest ülemgi. Sest tõsine asi üldiselt püüab mängu välistada, aga mäng võib olla ka tõsine.

B: Vähemalt Vahing võttis mängu väga tõsiselt. See võis olla enese väljaelamise viis, aga mitte ainult — ta oli kindlasti ka veendunud, et mängu käigus arenetakse ja õpitakse iseennast tundma. Maskid võetakse eest, rolle lõhutakse, luuakse ja vahetatakse; mäng nõuab avatud meeli.

Vahing, lk 118:

Alles kontserdil taipasin, et tuleb kirjutada hirmust, sellest, et kardame juua, tantsida, laulda, soetada sõpru seal, kus seda ebasoovitavaks peetakse. Kirjutada ahvatlevalt, painajaliku tundetooniga, kaasakiskuvalt.

A: Mingit neurootilisust on mõlema autori juures tunda.

B: Mõlemad olid ju Nõukogude Liidu kodanikud. Katsu ise sellises riigis normaalseks jääda. See on totalitarismi paine, mis läbi kumab.

A: Nüüd ma mõistan, miks räägitakse vene hinge ja vene kultuuri ainulaadsusest. Nelisada aastat järjest sellist jerunda’d ja ongi hullumaja valmis. Eestlastel on veel isegi hästi läinud.

B: Ei tasu hullumaja alahinnata. Hullumajas on vähemasti kõik lubatud. Unenäos ja hullumajas. Harms hakkab rääkima Puškinist. Mõtled, et ahaa, kuulus luuletaja; tühjagi! Tuleb välja, et see on üks hull, kes ei suuda toolilgi istuda, kukub sealt alatasa maha. Selles on väljakutsuvat kuraasi, anarhismi. Nimetan ühe hullu Puškiniks ja mis te teha saate? Teises sketšis on laval Puškin ja Gogol ning kogu tegevus seisneb selles, et nad koperdavad vaheldumisi üksteise otsa ja kukuvad pikali.

Harms, lk 18:

„Mläm-mlämm,” ütles Mõšin, kuulates Phaoli juttu. „Supšupp.”

Phaol jätkas: „Kui ainult inimene teeb pattu, siis järelikult on kõik maailma patud inimeses. Patt ei tule inimese sisse, tuleb ainult inimesest välja. Nagu söök — inimene sööb head, ja heidab välja endast paha. Maailmas pole midagi halba, ainult see, mis on inimesest läbi käinud, võib halvaks minna.”

„Umnähh,” ütles Mõšin, üritades põrandalt tõusta.

A: Nii saab ridade vahele üht-teist peita küll.

B: Mul on tunne, et ridade vahelt ütlemine ei ole peamine taotlus. Ei Vahingul ega Harmsil. Vahing ütleb, et tema eesmärk on elada ausalt. Absurd võib olla ka omaette siht, kõrgem imperatiiv. Absurdis on teatav sügavus.

A: Irina Belobrovtseva ütleb: „Küll võib olla mõnus luua midagi, mis esmalt sünnib, ja alles hiljem saab aru, mis see õieti on. Nagu kirjutas Harms, et talle meeldib „kirjutada luuletusi ja saada nendest igasuguseid asju teada”.”

B: Tähendab, kui täpne olla: Harmsil juhtub ridade vahelt ütlemist küll, aga ta on sellest üle. Ta ei püüa sõnumit sisse kodeerida, vaid otsib pigem selliseid tähendusi, mis end möödaminnes, juhuslikult avaks.

A: Eks vene satiiritraditsioon on paks ja rammus nagu stepi mustmullakiht: Gogol, Ilf ja Petrov, Bulgakov. Venelasel pole kunagi olnud oma riiki, Venemaal on alati olnud režiim. Ja inimene režiimi vastu, inimene režiimi tööriistana — see on küll tihtipeale traagiline, aga seal saab paratamatult ka nalja. ”Muidu head inimesed, aga ei saa jalgu maha.” (Harms lk 34).

B: Ka kahekümnendad aastad ja NEP andsid satiiri kirjutamiseks palju värsket materjali. Segased ajad ja igasuguseid aferiste kerkis esile.

A: Guntis Berelis ütleb, et hea kirjanduse jaoks on vähemalt ühte laipa vaja. Sellest aspektist on Harms küll maailmaklass — tema jutustustes tuleb vahepeal üks laip kümne rea kohta.

B: Must huumor talle meeldib, jaa. Vahingul on ka kohati kergelt kriminaalsed lood, aga ta niimoodi ei laamenda. Ikkagi tuntud arst ju. Päevaraamatutes küll, seal elas ta end rohkem välja.

A: See on Vahingu paradoks. Ta kurdab lakkamatult; küll kurnab teda töö ja tüütavad kohtuekspertiisid, siis jälle on ta loomingulises kriisis. Ja muidugi kummitavad teda need teaduslike katsete nimel tapetud loendamatud kassid. Teisest küljest toob ta Tartu kirjandusellu ainulaadse vaatenurga.

B: Katsetest rääkides:

Harms, lk 14:

Ma olin alati õiglane ega löönud kedagi asjatult, sest kui kedagi lööd, lähed omadega sassi, ja sellega võib üle pingutada. Näiteks, lapsi ei tasu kunagi lüüa noaga ega ülepea rauast asjaga, ja vastupidi — naisi ei maksa lüüa jalaga. Räägitakse, et loomad kannatavad kõik välja. Aga ma sooritasin sellesuunalisi katseid ja tean, et mitte alati pole see nii.

A: Vahing on analüütilisem. Ta ikkagi nagu tahaks teada, miks tema tegelased selliselt käituvad, erinevalt Harmsist. Tõenäoliselt teabki — aga meile kõike ei räägi. Arst peab ikkagi patsientide saladusi hoidma, eks ole. Seepärast peab lugeja leppima, et kõigis lugudes on sees kerge nihestatus ja motiivid pole päris selged.

B: Tõsi. Mis sa arvad, kui lõpetaksime taas kahe tsitaadiga?

Professori naine istub parajasti ja joob kohvi. Äkki uksekell. Mis see olgu? „Teile on pakk.” Naine rõõmustab, nägu läheb naerule, pistab postiljonile jootraha pihku ja teeb paki kiiresti lahti. Näeb, et pakis on purk tuhaga ja kiri juures „See on kõik, mis jäi järele teie abikaasast.” Naine ei saa midagi aru, raputab purki, uurib seda vastu valgust, loeb kirja kuus korda üle, lõpuks taipab, milles asi, ja läheb kohutavalt tujust ära.

Viibisin seal kuni miilitsatöötaja saabumiseni. Ta kutsus mind kaasa. Mina ütlesin küll, et on veel vara. Vaatamata kõigele läksin temaga kaasa, kuna toimus selline lubamatu lugu.

Jätame nüüd targutamise kõrvale: mõlemad autorid meeldisid mulle väga, võin neid kõhklematult soovitada. Korralik topeltsärakas absurdi. Tõuke Vahingu lugemiseks andis muidugi Rainer Sarneti film „Vaino Vahingu päevaraamat”.

Aga miks ma sel juhul ei lugenudki neid kuulsaid päevaraamatuid? Mööda äärealasid seigelda on huvitavam: kuulen räägitavat ühest teosest, lugemiseks valin hoopis midagi muud. Pealegi, filmist saab vaataja üldiselt aimu, milline vaimsus ja meeleolud päevaraamatutes valitsevad. Aga Vahing kirjanikuna? Ei osanud päriselt arvata, mida sealt oodata võiks, see ahvatleski tutvust tegema.

Harms on mu huviorbiidis olnud juba hulk aega (mis mõttes, vanamutte kukub aknast alla?!) ja „Maaõlm” sattus ühel hetkel Raamatukoi veebipoest näppu. Vene satiiril on üsna äratuntavad jooned; kellele meeldivad Ilf ja Petrov, see tõenäoliselt naudib ka Harmsi ja leiab tema juures palju tuttavlikku. Harms on lihtsalt vähe kangem. Destilleeritud.

Kull, Aivar (2006). Vaino Vahing jätkab omamüüdi toestamist. Postimees, 19.01.2006. https://www.postimees.ee/1522255/vaino-vahing-jatkab-omamuudi-toestamist

Laur, Taimi (2016). Vaino Vahingu looming kui fenomen. Magistritöö. Tartu Ülikool. https://core.ac.uk/works/42634115

Teder, Tarmo (2008). Ahistatud Vahing. Kriitilisi tundmusi kirjaniku päevaraamatuid lugedes. Sirp, 25.01.2008. https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ahistatud-vahing-kriitilisi-tundmusi-kirjaniku-p-evaraamatuid-lugedes/

Veidemann, Rein (2008). Lõppmängu lõpp - in memoriam Vaino Vahing. Postimees, 24.03.2008. https://kultuur.postimees.ee/1773509/loppmangu-lopp-in-memoriam-vaino-vahing