Natsume Sōseki. Noorsand.

Natsume Sōseki 夏目漱石. Noorsand (坊っちゃん, Botchan). Jaapani keelest tõlkinud Maarja Jaanits. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 29–31. 133 lk.

Tokyos kooli lõpetanud noormees võtab vastu matemaatikaõpetaja töö kauges maakohas Shikoku saarel. Kool ja küla osutuvad parajateks intriigipesadeks; sisserännanule ei tehta kohanemist lihtsaks, vaid ta pannakse igal võimalusel proovile.

Tundub, nagu kividelgi oleks silmad ja kõrvad: kõik teavad kahtlaselt hästi, kus uus õpetaja on käinud, mida teinud ja mitu kaussi nuudleid söönud. Õpilastel on pilkamiseks ainest küllalt, ja kui peategelasel tuleb koolis öövalves olla, korraldavad marakratid talle ridamisi vempe. Direktor ja õppealajuhataja ei näita üles erilist entusiasmi, kui oleks tarvis koolipoisse koerustükkide eest karistada. Võiks lausa kahtlustada vaikivat kokkumängu — uustulnuk on ometigi vaja paika panna.

Konflikt on seega kerge tekkima. Peategelane on otsekohene ja pisut tormakas („bambusena sirgjooneline”, ütleb tõlkija ise). Tema naiivne kompromissitus on aga omamoodi armas ja seetõttu võidab ta kergesti lugeja poolehoiu. Eriline kõnemees ta ei ole, see-eest aga mahlaka ütlemisega ja see annab teosele hea hoo ja mõnusa värvingu. Esimest koolipäeva alustab ta sellega, et annab igale kolleegile mõttes hüüdnime: Talimelon, Mägimaru, Tühikargaja, Kährik ja nii edasi.

Lk 44:

Panevad nad sinna Madonna või padakonna, mul pole mingit vahet, tehku mis tahavad, aga see ei mahu mulle kuidagi pähe, kui räägitakse asjust, millest teine midagi ei tea, ja tehakse seejuures nägu, et tema ees võibki kõike rääkida, kuna ta ju ei tea, millest jutt käib. Matslik käitumine.

Sōseki pöörab tavapärased stereotüübid pea peale ja seepärast ongi tulemus äraütlemata naljakas. Intriigid ja peenutsemine on tavaliselt ikka suurlinna nähtus, maainimestelt ootaks talupojamõistust ja otsekohest ütlemist. „Noorsandis” aga satub kogenematu linnapoiss maale, kus kohalikud teda üle kavaldada püüavad ja tema selja taga sosistavad. Eks ta oma rahutu ja elava loomuga torkab muidugi silma: viskab võõrastemajas üüratu jootraha või otsustab, et võib oma öövalve ajal rahulikult onsen’it külastada. Teistel hetkedel tunneb aga lugeja koos peategelasega nõutust: kas küla peal soba-nuudlite söömine on tõepoolest õpetaja jaoks sobimatu käitumine?

On üsna varakult selge, et niisugune natuur kopitanud provintsis kaua vastu ei pea. Lugu lõpeb siiski positiivsel noodil, sest romaani kangelane saab aru, keda kollektiivist usaldada võib ja kes tõeliselt tema poole hoiab.

On kõlanud võrdlusi, et „Noorsand” on otsekui jaapani „Kevade”. Margit Juurikas selgitab Eesti Ekspressis: „Samas on nii „Kevade“ Eestis kui „Noorsand“ Jaapanis populaarsed ja ajatud eelkõige tänu oma rahvalikule huumorile, elavale tegevustikule ja värvikatele karakteritele, mis jäävad justkui igavesti meiega.” Eks vast sellele tasandile sarnasused jäävadki: „Noorsand” on ikkagi aus rokenroll, kus on head ja pahad ning saab korralikult kino. Sōseki ei mängi nostalgia ega „rõõm teeb laste lauluhääle” peale. Viimased peatükid on otsekui põnevik, kus peategelane ja tema mõttekaaslane üritavad kooli õppealajuhatajat ebaväärikas asutuses ajaveetmiselt tabada.

„Noorsand” on esimene eesti keeles tervikuna ilmunud Sōseki romaan (ja ka esimene eesti keeles ilmunud Meiji ajastu romaan, täpsustab Margit Juurikas). Õige pea peaks siiski Maret Nukke tõlkes ilmuma ka Sōseki „Mina olen kass”; Vikerkaares 1–2/2003 on sellest avaldatud Lauri Kitsniku tõlgitud katkend.¹

Paar sõna veel ka autori nimest — kuna olin pisut segaduses, kuidas seda õige kirjutada oleks. Lugu on selline, et Natsume on perekonnanimi, Sōseki nn. kunstnikunimi, kirjanduslik pseudonüüm. (Kust see võetud? No aga loomulikult ühest vanahiina anekdoodist.) Jaapani tavade kohaselt kasutatakse pseudonüümi kas eraldi (Sōseki) või koos perekonnanimega (Natsume Sōseki). Kuna Sōseki pole eesnimi ja lääne traditsioonis puudub võrreldav komme pseudonüümi koos perekonnanimega kasutada, siis nime „ümberpööramine” läänelikku järjekorda võiks segadust tekitada. Kõige õigem vast ongi kirjutada nii, nagu selle väljaande kaanel on seda tehtud.

Samasugune pseudonüüm on ka Matsuo Bashō (kuulus haikuluuletaja) ja väga palju on sedasorti pseudonüüme kasutanud jaapani puulõikemeistrid.

Lk 15:

Pargase randa joostes olin mina jälle kõige esimene kaldale hüppama, võtsin ühel kivisel rannal seisval tattninal natist ning küsisin: „Kuskohas siin põhikool on?” Jõmpsikas vahtis mind mõttelageda pilguga ja vastas: „Ma es tea.” Küll maakad võivad ikka juhmid olla! Linn ahtake nagu kassi otsaesine, aga tema ei tea, kus koolimaja on!

Kassi- ja koeraväljenditest jaapani keeles on üks tore ülevaade siin.