Johannes Aavik. Puudused uuemas eesti luules.

Johannes Aavik. Puudused uuemas eesti luules. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Tartu, 1921. 170 lk.

Luule on tõsine asi.

Igal juhul piisavalt tõsine asi Johannes Aaviku jaoks, et virn värskemaid luulekogusid pulkadeks lahti võtta, kirjutada neist 170-leheküljeline arvustus ja see raamatuna välja anda. Vaatluse all on 22 luulekogu üheksalt luuletajalt, ilmunud aastatel 1917–1920. Peamiselt on siin „Siuruga” seotud nimed (Marie Under, Johannes Semper, Henrik Visnapuu, August Alle, Johannes Barbarus, Artur Adson), aga neile lisaks ka Gustav Suits, Rudolf Reiman ja Jaan Kärner. Ja 170 lehekülge pole tingitud mitte kiidusõnade rohkusest, vaid sellest, et Aavik õieti ühelegi neist ei halasta ja värsside puudusi üpris halastamatult hekseldab.

Kahekümnendate algus on noorukese Eesti Vabariigi jaoks kriitilise tähtsusega aeg. Riik ja ühiskond on õigupoolest lapsekingades, kõik on tarvis tühjalt kohalt luua, igal elualal on vaja alles tõestada oma eluõigust vanade Euroopa kultuurrahvaste kõrval. Sellel taustal tulekski mõista Aaviku kärsitust: ta tahab, et eesti luule oleks euroopalik ja Euroopa tasemel. Aavik oskab keeli, on õppinud Helsingis ja tema keelevaist on terav — seetõttu on tal selgelt silme ees, millise tasemeni oleks tarvis jõuda, ja karmi kriitikaga loodab ta ilmselt seda protsessi kiirendada.

Ütleme Aavik, mõtleme „keeleuuendus”. Selles mõttes on Aavik ja „Siuru” samal pool rindejoont: luuletajate noorem põlvkond on agar Aaviku uuendustega kaasa minema, uut keelt oma luuletustes kasutama ja propageerima. Seda Aavik tõepoolest ka tunnistab ja hindab väga. On aga kaks põhjust, miks ta silmnähtava rutuga sule haaras ja „Puudused uuemas eesti luules” paberile pani. Esiteks parandada luuletustes n-ö vead, et uudsed sõnavormid rahva hulgas vigasena levima ei hakkaks. Teiseks aga distantseeruda modernistliku luule raskestimõistetavusest, kuna lugeja võib arusaamatud luuletused panna keeleuuenduse süüks. (Lk 20: „Üldse aga katsutagu võimalikult normaalse, hariliku keelega läbi saada. See on suursugusem ja peenem.”)

Raamatu peatükid käsitlevad järgemööda luuletuste keelt, värsitehnikat, stiili, sisu ja luulekogude välimust ja küljendust. Keelelise kriitika peatükis loetleb Aavik halastamatult üles kõik juhud, kus sõnu kogemata või ka riimi saamiseks tahtlikult valesti käänatud; peamisteks valupunktideks on Aaviku juurutatud lühike mitmuse osastav (hingi, päevi, soove), kus on võimalik lõpuvokaaliga eksida; küllaltki suurel määral ka lühike mitmuse omastav (jalge all, silme ees; aga ka vormid, mida tänapäeval ainult poeetilises registris pruugitakse, nagu sõrmede e. sõrmi, meelte e. meeli, tähtede e. tähti jt).

Miks just mitmuse vormid? Tõenäoliselt seetõttu, et eesti keeles pikendab mitmus väga sageli kahesilbilise sõna kolmesilbiliseks (täht, tähe, tähte; aga tähtede, tähtesid) ja see kitsendab oluliselt värsimeistri valikuid: trohheusesse (– ◡) ei pruugi selline kolmesilbiline vorm sobida ja daktülis (– ◡ ◡) nõuab järgmiseks kindlasti rõhulist silpi. Seetõttu ka suur huvi kõikvõimalike lühivormide vastu.

Muide, tasub tähele panna, et terve rea sõnade puhul pole lühike mitmuse osastav juurdunud ja näib täna võõrapärane (nt. iga – igi, isa – isi, lisa – lisi, nisa – nisi).

Värsitehnika peatükk on pühendatud lohakustele värsimõõdus ja värsijalgade arvus; Aavik imestab, et luuletajad pikki ja lohisevaid värsiridu komponeerivad ja selle moodsa ja peene arvavad olevat. Lk 54:

Ja paratamata vastavus sellele, mis rütmi alal nägime: elementaarvigade kõrval peenutsemised ja iseäratsemised: harilikke riime ei jaksata iga kord õigesti kätte saada või ei hoolita nende puhtusest, aga selle kõrval aetakse taga kõiksugu riimikurioosumeid, eriskummalisi riime.

Lk 55:

Sest niisuguste riimide sage ja kavakindel tarvitamine ja nendega koketeerimine teeb ikka peaaegu natuke niisuguse mulje kui see muusikaline vigurimees, kel pole oluline oma mängu muusikalise küljega mõju avaldada, vaid peaasjalikult sellega, et ta oma viiulit põlve või selja taga või pea peal mängib.

Kui kõik eelnev on tehniline ja üheselt võetav, siis stiili- ja sisulistes küsimustes on Aavik paratamatult subjektiivsem. Ei, üldjoontes tuleb Aaviku maitset tunnustada, sest kriitikat illustreerib ta ohtrate näidetega ja nii mõnigi näidisvärss on, olgem ausad, tõepoolest üpris halb või täitsa arusaamatu. Näiteks tähelepanek, et Visnapuu küll kangesti onomatopöad armastab, aga see puine, igav ja naeruväärnegi välja kukub: „mürr mürr! mürr mürr! trahh trah!” (lk 83)

Võib ehk vaielda, et kas luuletus peab tingimata loogiline ja lõpuni mõistetav olema ja sisulise terviku moodustama. Aavik igal juhul eeldab, et nii see võiks olla. Henrik Visnapuu neljasalmilist „Ilo kavva on kahele” tükeldab autor viis lehekülge järjest, käib läbi kõikvõimalikud tõlgendusvõimalused ja nendib lõpuks (lk 88): ”Üldse kogu see siin analüseerit Visnapuu luuletus kokku teeb niisuguse mulje, nagu oleks selle kirjutand mitte normaalse mõistusega inimene, vaid närvihaigete asüüli kandidaat [—].

Peamiselt heidab ta luuletajatele ette raskepärasust; segast väljendusviisi; taotluslikku peenutsemist, mis samas klišeeks muutub, sest et trafaretsed, luuletusest luuletusse korduvad sõnad ja väljendid appi võetakse („… ja siis kubisebki luuletus niisuguseist sõnust kui purpur, sammet, kuld, vein, viin, kangad, violet, rubiin jne.” — lk 102).

Aavik lajatab diagnoosi muidugi ka: lohakus, mugavus, iseäratsemine, kirjanduslik mood. Lk 98: Mingisugused ilusad mõtted ja laused, kuid üldine mulje on midagi ebamäärast, tuhmi. Kui oled lugend, ei mäleta enam midagi kindlat; nii palju tead, et lugesid mingisuguseid kõrgeid sõnu ja et on tahet kirjutada midagi peenestiililist ja intiim-luulelist. Mõtteline mulje on null.

Õigupoolest otsustab ta minna sammukese veel kaugemale ja püstitab hüpoteesi, et mõnedel luuletajatel on tõenäoliselt puudus värviküllasest siseilmast, millest kunst sündida võiks, ja seepärast nad piirduvad maneeride matkimisega. Lk 102:

Kui niisugune luuletaja hakkab näiteks päikese loojaminekust luuletust tegema, siis võib juhtuda, et tal sellest ei olegi mingisugust intensiivist ja omapärast nägemust või meeleolu, vaid ta võtab selle üldiselt, shablooniliselt, nii ütelda abstraktselt, ja sel korral pole tal sõnadega ka midagi tõlgitseda, mitte midagi maalida, sõnu aga tuleb siiski teha. Ta teebki sõnu, teeb sõnu sõnade pärast, teeb võrdlusi võrdluste, ja stiili stiili pärast.

Lk 95:

Ja meie vaene publik omas naiivsuses ja harimattuses tunneb kõige selle sodi ees suurt aukartust ja on vaimustet.

Siit aga koorubki kirjatüki suurim puudus: autor kipub kohati isiklikuks minema. Võib-olla lubab ta endale vanusevahe tõttu „Siurule” ja ülejäänud luuletajaskonnale ülalt alla vaadata, kuna enamik neist temast keskeltläbi kümmekond aastat nooremad on; üksnes Suits ja Under on peaaegu eakaaslased.

Marie Under on Aavikul eriti teravalt hambus ja see ei tundu põhjendatud olevat. Üsna põlastav on üldine hinnang tema luulele: mingi tundlemine, peenutsemine, võrdluste kuhjamine, viimase saab Under lausa ladinakeelse diagnoosina plärtsti otsaette: mania comparationis paradoxae et accumulativae.

Otsekohene on autor ka Henrik Visnapuu suhtes. Paar markantset kommentaari on eespool juba näiteks toodud, märkimist leiab veel korduste liigsage kasutamine (mis mõttes pool luuletust on ainult üks „sireli sireli”?). Visnapuu poolt uue hümni konkursile esitatud „Kodumaa laul” saab hinnanguks „kuiv, kohmakas, jõuetu” (lk 138). Kulminatsioon on leheküljel 133, kus Aavik kahtleb Visnapuu isamaalisuses ja lugeja saab korraliku laimutulevärgi osaliseks:

Silmakirjalus, Visnapuu! Oleksid ise meeleldi üks neist neetuist, s.o. sööksid ja jooksid kõige paremini ja omaksid maja südalinnas, ja selle lisaks, kui võimalik, veel villa Vahemere kaldal.

Teine, mis kaasaja lugejas võib võõrastust tekitada, on Aaviku tiraad kõlbluse teemal. Ta möönab, et erootilistel teemadel on luules oma kindel koht, aga arvab siiski, et vaadeldud luulekogudes ülevuse-madaluse skaalal osuti kindlalt alumise otsa poole kaldub, muretseb siiralt, kuidas selline poolpornograafiline kunst rahva elujõule mõjub, eriti just sellisel ajal, kus eesti rahva ülesehitamine otse kriitilise tähtsusega on, ning avaldab arvamust, et pole kaugel piir, kus tsensoril sekkuda tuleks.

Etteheiteid jagub ka nn ajalauludele: luuletajad pole vabadussõda kajastanud tõsise, süüvimist vääriva teemana, vaid jäävad pealiskaudseks, šabloonseks. Veelgi enam, sõda annab neile põhjuse kasutada väljakutsuvat sõnavara, skandaalitseda roppuse, pahelisuse, tiirasuse, roojasusega. Ühest küljest tekitab vihje, et luuletajad võiks õiget rahvuslikku ideoloogiat jälgida ja rahvast moraalselt kasvatada, praegustes lugejates ilmselt tõrkeid; teisalt pole vale ka Aaviku tähelepanek, et nii mõneski sõjaluuletuses on trafaretseid ja anakronistlikke kujundeid. Lk 128:

Nagu enne looduse- ja armastuselaulud kubisesid sõnust lõhn, aroom, purpur, kangad, kuld, viin, kirg, suudlusvihm jne., on nüüd päevakorral sõnad granaadid, shrapnellid, mortiirid, haubitsad, trompeedid, paugud, timukad, tapma, tapet, veri, surm, võllad, poodud, surnukehad, korjused, laibad, raiped, haud, varemed, ahervarred.

Aaviku programmiline seisukoht on: modernism on oma aja ära elanud ja aeg oleks mingil uuel stiilil esile kerkida. Lk 147:

Seepärast oligi modernismi ilmumine möödund aastasaja 80-neil aastail suurelt osalt ka positiivne nähtus, sest see tõi teatava korrektiivi valitseva realismi liig raskepäraselle elutõsidusele (Balzac, Dickens, Dostojevski, Turgenjev, Tolstoi, Freytag) või kainelt igapäevsuselle ja protokollilikkuselle (Zola). Nüüd pärast 40-aastast kestust on modernism oma korrektiiviksolemise tahtsuse ja tarvilisuse kaotand, olles degenereerund liialdustesse (futurism, ekspressionism, dadaism), ja ise valitsevaks vooluks saand. Seepärast on nüüd ülim aeg käes sellele voolule vastu astuda ja jälle elutõsisemat laadi nõuda, seda enam, et viimane moodustab kõrgema astme kunstide astmestikus.

Nagu mu abikaasa vanaema ütleb — mekk on maitse asi. Küll aga peab Aavik tunnistama, et ta on oma hinnangud kujundanud üsna lühikese ajaperioodi, kolme-nelja aasta jooksul ilmunud luule põhjal, ja luulemaastik on kiiresti muutumas nagunii. Mõned liialdused ja moeröögatused ongi juba taandumas, sarnast kriitikat on mujaltki tulnud, ka luuletajate endi hulgast. Niisiis võtab ta jutu kokku sõnadega: „… oleksin esitusviisi ja väljenduse suhtes paiguti võind olla vähem terav” (lk 167). Ära sa märgi.

Kuidas siis oli saja aasta tagust kirjanduskriitikat lugeda? Esiteks, Aavik on jätkuvalt vägagi aktuaalne. Olgu tõestuseks esmaspäevane nupuke ERR-is Sirje Mäearult, et Eesti Keele Instituut kaalub -(te)t-kesksõnavormi kuulutamist normikohaseks rööpvormiks.

Teiseks aga on sellel arvustusel selgelt meelelahutuslik külg — nii stiilipuhast kaikaga vellot (kes samas üldiselt teab, millest ta räägib) ei satu kuigi tihti ette. Kino saab selles brošüüris küll ja veel, lugemise kõrvale võiks kasvõi popkorni näksida.

„Puudused uuemas eesti luules” on netis ka täistekstina vabalt üleval: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=474