Jelena Tšižova. Naiste aeg.
Jelena Tšižova. Naiste aeg (Время женщин). 2009. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 21–23. 167 lk.
Kuuekümnendad Leningradis. Kolm memme — Glikeria, Ariadna ja Jevdokia — jagavad korterit üksikema Antonina ja tema koolieelikust tütre Susannaga. Antonina rabab tehases kahes vahetuses üle jõu käivat tööd teha, et endale ja lapsele tulevikku kindlustada. Susanna on seetõttu peaasjalikult memmede hoida ja kasvatada ning nood teevad seda oma parimate oskuste ja äranägemise kohaselt. Ema teadmata lasevad nad lapse kirikus äragi ristida, Susanna saab ristinimeks Sofja.
Tšižova on memmede näol leidnud hea kujundi, millele romaan üles ehitada. Raamatule on saatesõnana lisatud intervjuu autoriga, seal selgitab ta oma ideed lähemalt: sõjale järgnenud aastakümned olid üks kummaline ajastu. Sõda, blokaad ja vangilaagrid olid teinud oma töö ning võis vabalt juhtuda, et üksikud vanaeided elasid kauem mitte ainult abikaasadest, vaid ka lastest ja lastelastest. Mälestustes aga olid nende lähedased veel elus ja nõnda viibisid need vanad naised mingis omalaadses seisundis, otsekui elavate ja surnute maailma piiril.
Elavate ja surnute maailm peegeldub ka lapspeategelase Susanna fantaasiates. Laps saab täiskasvanute juttudest omamoodi aru, teispoolsus on kui muinasjutumaa. Invaliididest saavad seal tuvid; turult ostetud näärikuusk on rääbakas seepärast, et see on surnute maailmast saadetud, nemad pidutsesid ära ja andsid meile. Sealpool on võib-olla ka isa, keda Susanna pole kunagi näinud. Ükskord hakkavad nad seal kõik koos elama: ema, isa, Susanna ja memmed. Tube ja kööki läheb ka tarvis, nii peavad toad ja köök ka ära surema. Aga huvitav, mida seal maailmas süüakse?
Susanna / Sofja liinis on aga justnagu üks lünk sees. Laps põhjustab emale ja memmedele muret: ta pole veel sõnagi rääkinud, aga varsti on aeg kooli minna. Saab jutust aru küll, isegi prantsuse keelest (memmede vana kooli kasvatus!), aga ei räägi. Ema Antonina kardab, et laps kuulutatakse ametliku praktika kohaselt invaliidiks ja võetakse talt ära.
Siis aga pilguheit hilisemasse ellu: Susannake on lõpetanud kunstikooli, on tunnustatud kunstnik, tema tööd ripuvad Vene Muuseumis.
Mis ajendas teda oma vaikimist lõpetama? Tšižova ei selgita, kas see on kuidagi seotud ema surmaga või memmede kasvatusega või millegi muuga. Puhas deus ex machina.
Ema Antonina jõuab enne vähki suremist põgusalt töökaaslasega kurameerida. Kolleeg Nikolai on pigem silmapaistmatu kuju, samas siiski suure südamega mees, sest nõustub Antonina veel tema surivoodilgi naiseks võtma, et last orvuna lastekodusse ei saadetaks. Kui aga pulmalauas tilga viina saab, kukub vene rahva ülimuslikkust kuulutama.
Lk 157–158:
„Koolis,” erutub Solomon, „õpetatakse õigesti. Kõik rahvad on võrdsed.” — „Või veel! Võrdsed…” kissitab silmi. „Võtame või sinu, kui valida antaks, küllap tahaksid samuti venelasena sündida… Ja õige kah. Teie, juutide elu pole meelakkumine.”
„See-eest venelaste elu,” lükkab Jevdokia taldriku eemale, „on oi kui magus… Ei jõua kohe suudki sellest magusast puhtaks pühkida.”
„Venelased,” kibrutab laupa, „võitsid see-eest sõja.” — „Jajah,” venitab Jevdokia, „see on nüüd küll see ainuke rõõm.” — „Aga mina,” vaatab Nikolai Solomonile otsa, „imestan ikkagi teie üle. Olete targad küll… Ja toetate kahel käel nõukogude võimu. Aga teid ei sallita. Aga meid armastatakse kogu maailmas — peetakse lugu. Televiisoris ju… Kuhu me ka ei läheks… Kas või Ameerikasse. Võtavad va-astu.”
„Eks nad imetle eemalt,” ei saa Jevdokia rahu. „Las proovivad siin, meite hulgas elada.” — „Ei ole nii,” põrnitseb. „Meie vabastasime nende Euroopa. Ilma meieta olekski sakslase alla elama jäänd. [—].”[—]
„[—] Võtame näiteks juudid. On targad küll, aga surma läksid justkui lambad. Kui palju teie omi hukka sai?”
Solomon vaikib.
„Aga mina vastan. Mil-jon. Aga miks? Sest sakslaste vastu pole te tühjagi. Sakslaste vastu saame ainult meie. Seep see ongi..”
„Jumal küll,” Jevdokia haarab põsest kinni. Hammas on jälle tuikama löönud. „Ja kus nad siis on, need sakslased? Elu olen ära elanud, mitte ühtegi pole ette jäänud. Paistab, et surengi sedasi maha.”
„Sakslased,” selgitab, „on põhjalik rahvas. Isa käis sõjas, jutustas. Vaata, kellest tuleks eeskuju võtta. Neil käib kõik mõistuse järgi.” — „Meie võiks ju kah,” Jevdokia kirtsutab nina, „oma tahte vastaselt suureks saada. See oleks asi.”
Solomon nõjatub vakstule: „Hakkan minema.”
„Mis sul on? Zahharõtš, ega sa solvund ole? Ega tõe peale solvuda pole tar-vis. Patt on tõe peale solvuda. Kuule, räägi mulle venelastest, ütle tõtt. Ma elu sees ei solvuks. Noh,” käib peale. „Noh?”
„Ei tea,” vangutab pead, „ma kogu teie tõde.” — „Seep see on. Ja keegi ei tea. Isegi mitte teie, juudid. Sest et venelased on omamoodi. Erilised. Selliseid rohkem pole, otsi või kogu maailm läbi.”
Eks ole. _Veritas in spiritu vini est._1 Vene hing on ikka valmis kannatama kõike, peaasi, et teised rahvad kardaksid ja austaksid. Isake Stalin andis venelasele ülima, mida ta ihaldada võis — maailma fašismist vabastamise au ja seega ümberlükkamatu tõendi tema erilisusest — ning see teeb Stalinist tsaaride seas suurima. (Ja selle kangelassaaga külge klammerdutakse tänapäevani.)
Memmed pole muidugi need, kes hakkaks Nõukogude korra või repressioonide vastu teravalt sõna võtma. Memm on palju näinud ja palju läbi elanud, elu on teda õpetanud alalhoidlikuks ja pragmaatiliseks. Ta pigem tegeleb elu praktilise poolega kui ideoloogiliste küsimustega. Ta on pidanud oma kaotusvaluga ise hakkama saama ja ise elus toime tulema.
Sellest võiks potentsiaalselt järeldada, et „Naiste aeg” räägib meile erinevusest põlvkondade maailmavaadetes, võib-olla koguni sõnastab mingi ühiskonnakriitika. Aga samas — pole päris see. Ei lähe lõpuni välja, jääb poolel teel pidama. Mingi sisekaemus jääb puudu. Koledustel, mida lihtne vene inimene on pidanud läbi elama lisaks sõjale ja blokaadile — repressioonidel, vangilaagritel — pole kunagi konkreetset süüdlast. Lihtsalt „olud olid sellised”, ju nii oli vaja. Oli sõjaaeg, Stalini aeg, selline aeg, kui ühed või teised asjad juhtusid — mitte ei viidud ellu konkreetse inimese korraldusel.
Ja ma ei ole kindel, kui palju Nikolai ja memmede vaated selles küsimuses teineteisest erinevad.
Ehk siis samad õigustused, mida oleme küllalt juba kuulnud… Võib-olla olen põhjendamatult kuri, aga aeg on praegu selline. Süütenöörid on lühemaks kulunud ja peakaitsmetel vähem ampreid kui mullu.
See ei ole etteheide teosele, muidugimõista. Autorit ei saa samastada tema tegelastega. Aga ei saa jätta märkimata, kuidas see rahvuslik kompleks on otsekui mulksuv ja kihisev salajõgi, mida kõikjalt leida võib ja mis igale poole karstilehtreid jätab.
Sellele lisaks nõukanostalgia: laste näärietendus ja kõik muu vahva. Kellele ei meeldiks kuuekümnendad. Tšižova ei ütle intervjuus otseselt, kas ta kirjutas nostalgia-aspekti teadlikult sisse või loevad lugejad seda tema romaanist välja.
Põlvkondadevahelised erinevused aga peegelduvad ühes toredas väikeses segaduses. Ema Antonina unistab kommunismist, kus raha enam pole; memmed saavad sellest aru nii, et tulemas on jälle rahareform, ja hakkavad muretsema, kuidas säästud ära kasutada.2
Tulen korra veel tagasi selle eespool tsiteeritud pulmalaua juurde, sest see on ka oluline ja esiletõstmist vääriv kujund, üks kurb ja groteskne pilt: memmed, Nikolai ja Solomon Zahharõtš istuvad köögis laua taga, Antonina aga vaagub samal ajal juba voodis hinge. Õigupoolest on see nagu sujuv üleminek pulmalauast peielauaks, mingi vaheaste, jällegi elavate ja surnute maailma piiril.
Eided ehmatavad, nähes, et pruudi jaoks on laual kaetud tühi koht. Eks nemad saavad sellest dissonantsist aru, nende silm on selliste asjade nägemiseks häälestunud.
Stiilis on tunda taotlust anda edasi kõnekeelset voolavust. Inimesed räägivad nagu päriselus — läbisegi, hüppavad ühelt teemalt teisele, jätavad laused lõpetamata. Vahepeal pole aru saada, kes jutustab, aga selle võttega muidugi harjub. Realismikese vahele on pikitud natuke muinas- ja mõistujutukest.
Vaata ka: