Andrei Ivanov. Batüskaaf.

Andrei Ivanov. Batüskaaf. Vene keelest tõlkinud Erle Nõmm. Tänapäev, 2017. ISBN: 9789949851713. 335 lk.

Jevgeni on Eestist põgenenud Taani ja elab seal illegaalselt, onu pakub talle enda juures peavarju. Kui onu korteris istumine väljakannatamatuks muutub, laseb Jevgeni jalga ja leiab Frederikshavnis hotellis tööd — selle juhataja Hadža, vana kurd, on palganud teisigi sarnaseid paberiteta muulasi. Jevgeni toakaaslaseks saab hindu Hanuman. Ent ka hotellitöö muutub ahistavaks ja kaks sõpra põgenevad, sõidavad tagasi Kopenhaagenisse. Järgneb sihitu triivimine: pagulaskeskus, vargused, kanep, heroiin, heroiin ja veel heroiini…

Minu jaoks oli see Ivanovilt teine romaan; esimene oli „Isevärki kalmistu asukad” (2019). Mitte lihtsate killast, kuid ometi väga meeldiv lugemine vene emigrantidest Pariisis. Õhustikus oli espriid ja tekst nauditavalt läbikomponeeritud, mõrkja maiguga, ilus.

See on „Batüskaafi” lugemiseks pisut keeruline eelhäälestus. Esiteks tuleb teha suur hüpe Pariisist postsovetliku aegruumi solgipange. Teiseks on „Batüskaaf” õigupoolest Ivanovi Skandinaavia-jõgiromaani kõige uuem osa; eelnevalt on ilmunud „Hanumani teekond Lollandile” (2009, eesti keeles 2012), „Bizarre” (2012, e.k 2014), „Kuutõbise pihtimus” (2014, e.k 2015), nendele lisaks Taani teemat puudutav jutustus „Minu Taani onuke” (2007, e.k 2010) ja novellikogumik „Kopenhaga” (2011, eesti keeles ilmunud ei ole), mille nimiloost, tundub, ongi saanud „Batüskaafi” esimene peatükk.

Või siis, kuna „Batüskaaf” on autori sõnutsi kogu romaanitsükli eellooks, siis võib-olla on see täitsa õige ots, millest alustada?

Ühe lausega kokku võttes — lugu neurootilise noormehe allakäigust. Kohe algusest peale on aru saada, et ta on tundlik natuur: Kopenhaagenis ahmib ta endasse kõikvõimalikke tundmusi, linna helisid ja lõhnu, koostab neist „sümfooniat”, nagu ta ise ütleb. Igavus, ahistavad olud, võõrastustunne, lootusetus ahvatlevad otsima lõõgastust ja elamusi narkootikumidest, mis imevad Jevgeni üha sügavamale mülkasse.

(Jevgeni on õigupoolest varjunimi. Peategelase õige nimi on Andrei; autor on teinud temast iseenda alter ego.)

Lk 54:

Pidasin kinnikleebitud aknaid ja keeldu välja minna täiesti normaalseks. Olen alati arvanud, et otsida midagi ümbritsevast maailmast on väga rumal: kõik on juba sees olemas, sünnist saadik, tuleb ainult osata enda seest naftat pumbata ja kasutada oma sisemisi ressursse mõistusega, mitte ajada silmi pärani nagu pärismaalased, kellele näidatakse nipsasjakesi. Maailm on nipsasjakesi täis, kõik, mis on meist väljaspool, on tulnud seest, ja enamasti on see tulnud vastikute inimeste seest.

Nii et loomupärane introvertsus ja maailmapõlgus on soodustavateks teguriteks, mis peategelase allakäigule viivad. Kuidagi on vaja enda seest see „nafta” kätte saada ja selleks kuluvadki meeliavardavad ained ära. Veel üheks faktoriks on ümbritseva keskkonna mõju. Hanuman, lk 105:

Laostamine aitab ennast, oma piire tundma õppida. [—] Pattu tuleb sukelduda plaanipäraselt, anda end osade kaupa — see on eriline nauding, seda ei saa kogeda kallale karates. Laostamine ei sünni üleöö. Väga harva saab seda teha üksi. Üldjuhul on inimene liiga nõrk või pigem kergekaaluline — see on sobiv sõna, sest üksi on raske sukelduda: vaja on ballasti, koormat, kellegagi koos on juba kergem.

Enesehävituslik alge on Jevgenis selgelt olemas. Talle avaldab sügavat muljet Hanumanilt saadud Larry Clarki foto, mis kujutab püstolitoru suus hoidvat noormeest, sõrm päästikul. Ja asjakohane on ka romaani moto Franz Kafkalt: „mõni kavalus on küll nii peen / et teeb iseendale otsa peale…”.

Lapsepõlve ja eelneva elu meenutustest koorub välja, et kole hirmus on ikka see elu Ida-Euroopas. Mitte ainult peategelase pere pole düsfunktsionaalne (sadistikalduvustega miilitsast isa ja paranoiline ema, kes tapab end tööga, et võimalikult palju kodust eemal viibida, ja mõlemal ka probleemne suhe oma vanematega), vaid ka ümbritsev keskkond on mädanev, paheline, mandunud: vägivald, perverdid, alkohol, narkootikumid. Neurootiline.

Sotsialism on kui neuroos.

Ja postsotsialismis liituvad sellega ärajäämanähud.

Oot, ja seda teemat koos variatsioonidega on kolm köidet veel?! Oh sa püss…

Ivanovi puhul oleks kohustuslik rääkida ka võõrandumise ja mittekuulumise motiivist, aga sellest on pikad ja põhjalikud traktaadid kirja pandud (Belobrovtseva ja Meimre, Keel ja Kirjandus 1/2015, Laanes ja Monticelli, Keel ja Kirjandus 1/2017), millele mul vaevalt midagi märkimist väärt lisada oleks.

Aga „Isevärki kalmistu asukate” autor on nendes ridades igal juhul selgelt äratuntav, seesama vaba ja voolav keelekasutus. Sellisena läheb see lugemiselamus igal juhul plusspoolele kirja.

Vene keelest tõlkimisega on üks keerukuskoht: võõrnimed on vaja „taastada” algkujule, mis kirillitsasse translitereerimisel kaduma läinud. Selleks on tarvis tunda natuke lähtekeelt, aga ka teada, millele viidatakse. Selles osas pakub tõlge mõned üllatused.

On paar näpukat: Frederikshavnist saab ühtäkki Fridrikshavn (lk 262) ja mainitakse Skaggeraki (pro Skagerraki) väina. On üks leid, mis paneb kulmu kergitama: kas teate Munki, seda Norra maalikunstnikku (lk 22 ja 193)?

Ja lõpuks lend ulja kaarega otse sohu. Tundmatu prantsuse nime foneetilise kuju (pealegi ebatäpse) põhjal kirjapilti leiutada on võrdlemisi riskantne, prantsuse keele õigekiri on selleks liiga võimalusterohke. Vencent’i (lk 275) asemel peaks olema Vincennes ja vajadus huupi pakkuda õigupoolest puudus, kuna vihje ja kontekst (Pariisi 8. ülikool) on samas lauses antud.

Teine mõni aeg tagasi loetud teos, kus ka selliseid tähelepanekuid üksjagu kogunes, oli Grigori Služiteli „Saveli päevad”. Üks toredam tõlkeaps sealt oli kalarestoran „Poison”¹. Oot, kes selle tõlkiski? Näib, et… samuti Erle Nõmm. (Uiui — vabandust.) Ühesõnaga, vene keelest tõlgitud tekstile kulub alati ära hoolikas toimetajapilk, mis pärisnimed kaks korda üle kontrolliks.

Vaata ka:

• Anneli Mihkelev. Batüskaafiga Euroopasse. Sirp, 10.11.2017.
• Andrei Ivanovi Kopenhaageni kessoontõbi. Priit Hõbemägi, Areen, 2.08.2017.
• Oliver Berg. Andrei Ivanov - Bathyscaphe. Estonian Literary Magazine, 1/2018.