Raivo Kangur. Vanaisa kiri.

Raivo Kangur. Vanaisa kiri. 2022. 275 lk.

Minu kätte sattus seekord tavapärasest eksklusiivsem teos. Ettevõtja Raivo Kangur, minu isa kursusekaaslane TRÜ bioloogia erialalt on pannud paberile oma eluloo ja mälestused, lugemismaterjaliks ennekõike oma lastelastele ja järeltulevatele põlvedele. Ta selgitab eessõnas, et me mäletame peamiselt oma vanemaid ja vanavanemaid, kellega oleme isiklikult kokku puutunud; neile eelnenud põlvkondadest aga ei tea praktiliselt midagi.

Lk 5:

Ma tean oma esivanemaid umbes viis põlve, kuid seda ainult nime jägi. Ma tean nende sünni- ja surma-aastaid, kuid mitte midagi sellest, millised inimesed nad olid. Laias laastus muidugi talupojad nagu enamik eestlasi, kuid rohkem suurt ei midagi. Mina mäletan oma vanaema ja minu lapselapsed mäletavad ilmselt mind, kuid nad ei tea enam midagi minu vanaemast, sest ta sureb uuesti koos minuga. Kui mu vanaemad ja vanaisad oleksid viitsinud teha kirjalikke ülestähendusi, leiaksid nad vähemalt minu näol huvitatud lugeja.

Ma imetlen Raivo Kangurit ja tema oskust anda edasi mõtestatud ja detailirohke pilt aastakümnete tagusest ajast. Muidugi, autor märgib lõppsõnas: „Saan [—] kerida sama linti edasi-tagasi, aga mitte suurendada. Püüdke leppida sellega, mis on.” (lk 274). Aga kirjutada 40 eluaastat lahti pea 300 leheküljeks ei ole sugugi väike saavutus.

Võib-olla pole isegi väga keeruline meenutada, mis leidis aset ja millal, aga määratult olulisemad on küsimused miks ja kuidas? Mis ajendas, mis sai otsustavaks? Millised olid mingi loo tagamaad, mis eelnes, kaasnes ja järgnes? Mida mõtles tol hetkel minajutustaja, mida võisid mõelda teised? See on see liim, mis seob kuiva kronoloogia elavaks ja hingavaks jutustuseks, aga oi kui raske võib olla seda aastaid hiljem rekonstrueerida.

Alati on muidugi võimalik meenutada teiste inimestega koos ja alati jäävad eelnevast elust maha ka mõned spikrid. Ülikooli-Raivo ja Märjamaa-Raivo pärandasid tänasele Raivole tõenäoliselt isaga ja abikaasaga peetud kirjavahetuse, sama lugu on Hollandi-perioodiga. Raamatust nähtub, et ka majaehituse periood tõi kaasa praktilist laadi ülestähendusi. Ja lisaks on alati olemas fotod.

(Foto, muidugi, on üks võrdlemisi napisõnaline tunnistaja, nagu võime tihtipeale veenduda enda vanavanematest maha jäänud pilte sirvides. Ka parimal juhul, kui foto omanik on hoolikas olnud ja märkinud pildi taha nii dateeringu kui pildile jäänud inimesed, siis on see jäädvustus üks kronoloogiline fakt: sellised inimesed olid sel aastal selles kohas koos. On väga harv juhus, kui pilt suudab sellele lisaks veel ka loo jutustada. Teinekord aga ei tule pildiga kaasa ühtegi märget, ja võime vaid nõutult vaadata neid võõraid nägusid ja mõistatada, kellega tegu.)

Võib-olla on moraal selles, et tasuks pidada päevikut?

Ajaliselt on Kanguri jutustusel täpsed raamid: esimesed 40 eluaastat. Sellel võib olla erinevaid põhjusi. Võib-olla see, et edasine on juba perekonna tänapäev, millest kokkuvõtteid on vara teha; võib-olla on see teadlik valik, et keskenduda kõige olulisemale, mida vanaisa tahab lastele ja lastelastele edasi anda, mida nemad pole oma silmaga näinud — enda kasvamis- ja kujunemisaastad ja ennekõike see jabur riigikord, millest see põlvkond on tulnud. Võib-olla oli ka asi lihtsalt selles, et niisugune piiritlus andis raamatule sobiva mahu.

Lk 58:

Parafraseerides Feuerbachi, kes ütles, et inimene on see, mida ta sööb, võiks öelda, et inimene on see, kust ta tuleb. Oru poiste võimalus väärastuda oli suur. Meie lapsepõlve Oru õhustiku edasiandmine tundub mulle nagu hästi suure pildi maalimine hästi väikse pintsliga. Hea, kui suutsin siin sellest mingi skitsi visandada. Minu Oru mälupildi üldine tonaalsus on ikkagi hall ja sombune ja kui seal ongi heledamaid kohti, siis on need nagu värvilärakad, mis „hruštšovka” hallile silikaatseinale pillutatud. Muide, see maja Kesk tänav 7/6, kus me elasime, on ammu maha lammutatud nagu ka mitmed teisedki, sest monofunktsionaalne asula nagu Oru oli, kaotas ta suure osa oma elanikkonnast, kui turbatehas pärast nõukaaja lõppemist pankrotti läks.

Lk 63:

Võiks öelda, et Mare ja Anu tutvustasid mulle kuulsat Tartu vaimu, mida ma tõlgendaksin lihtsalt kui sügavat kultuurihuvi, mille kujuteldavate jalgade otsas on kindlasti villased sokid.

Leidlik tähelepanek. Tartu vaimuga seoses meenub mulle kokkuvõte, mille tegin mõned kuud tagasi Paavo Matsini „Lenini valsist”; see jäi, tõsi küll, blogieelsesse aega. Märkisin seal: „Sellest teosest aimdub Tartu vaimu — sedasama, kes on õla peal istunud nii Evald Hermakülal kui Matti Miliusel; kes ülikooli aktustel müristab, tekkel peas, Gaudeamust laulda; ja kes Kaarsilla käsipuul kõõludes Mehis Heinsaarele helistab ja teda jooma kutsub.”

Mõned avastused seoses reisimisega. Tuleb välja, et Nõukogude ajal oli komandeeringusse sõites täitsa normaalne võtta igaks juhuks kaasa ka telk ja matkavarustus (lk 168). Nojah, eks turismi-infrastruktuur oli tõenäoliselt pea olematu. Eksootiline oli ka kirjeldus üliõpilaste suvisest botaanikapraktikast polaar-Uraalis: eikuskil keset tundrat hüpati teivasjaamas rongist maha (peatusel polnud isegi nime, vaid kilomeetrinumber) ja löödi sealsamas laager püsti (lk 151–157).

(Seda ma tean, et põhinuhtlus kaugel põhjas on sääsed. Oi, seal ei oleks tahtnud küll olla.)

Nõukogude olme oli see, mis ta oli. Olen minagi kuulnud tõdemust, et „midagi polnud saada, aga kõik oli olemas”. Raivo Kanguri meenutused on piisavalt detailsed, et siit koorub välja, kuidas selleni praktikas jõuti: suur osa vabast ajast läks hankimisele, otsimisele ja asjaajamisele, tutvuste kaudu kokkulepete sõlmimisele ja nii edasi.

Kokkuvõtteks aga jääb silma Raivo Kanguri meenutuste hoolikas tasakaalustatus. Lehekülgi on jagunud üsna tasakaalustatult väga erinevate teemade jaoks: kronoloogilise elukäigu kõrval ka sõbrad, suhted, olme, arengud ühiskonnas, ajaloosündmused, isiklik areng, lõbusad seigad, üldistavad kujundid. Sekka mõni intiimsem detailgi. Mõnel kogenematul kirjutajal saaks üks või teine teema liigse rõhuasetuse, aga siin on kõik oskuslikult ladusaks looks seotud.