Kjell Westö. Lang.

Kjell Westö. Lang. 2003. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 2007, nr 37–40. Uusväljaanne 2022: Loomingu Raamatukogu kuldsari, nr 15. 150 lk.
Tohoo tonti. Tagakaane sisukokkuvõttes ei sõnagi sellest, et romaani üheks oluliseks teemaks on lähisuhtevägivald.
(Jaa. Kena, kena. — nagu ütleb Raimond Uusküla Tartu Uue Teatri „Serafimas ja Bogdanis”.)
Vananev telesaatejuht Christian Lang leiab elule uue hingamise, kui kohtab üksikema Saritat. Naine on aga endiselt eksmehe ja lapse isa, psühhopaadi kalduvustega Marko1 mõju all.
Westö romaanis on mitu tasandit, seda küll. „Armutu meediamaastiku närviline olustik”, mida sisukokkuvõte lubab, on siin ka täitsa olemas. Aga Sarita ja Marko küsimus paneb paika loo põhiraami ja tegelaste motiivid, nii et paslik oleks kõigepealt sellest rääkida.
Nagu ikka, on lähisuhtevägivalla lugu jälk ja hingekriipiv. Õõvatekitav oma väljapääsmatuses. Lähemad sõbrad saavad küll aru olukorra tõsidusest, kuid leiavad siiski, et Marko ja Sarita kuuluvad kokku ning Langil oleks parem mitte sekkuda.
Lk 103:
„Sarita on üritanud teda korduvalt maha jätta. Kord oli isegi olemas kohtuotsus, et ta ei tohi Saritale läheneda. Aga Saritat tõmbab kogu aeg tema poole.”
Jajah, noh, tõmbab küll. Seda kuuleme ka Sarita enda suust. Nii et ega Kirsi otseselt siin ei valeta ega loo endale illusioone. Sellised lood ongi neetult keerulised sasipuntrad. Kõrvaltvaatajad tunnevad, et nad kõnnivad väga õhukesel jääl: raskeid tagajärgi võib tuua nii reageerimine või reageerimata jätmine.
– Aga miks?" küsis Lang nõutult, ja Kirsi vastas selle peale, et tema ei tea: tema teadis ainult seda, et Sarita ja Marko suhe oli olnud algusest peale keeruline ja ajapikku oli asi muutunud vaid üha hullemaks. Ja lisas siis: „Ega Sarita minule ka kuigi palju ei räägi.” [–] Markol on tema üle ilmselt mingi mõjuvõim, aga Kirsi ei teadnud, milles see seisneb. Aga ühte ta teadis: et Sarita armulugu Langiga pole kaasa toonud midagi head, pigem vastupidi. Sest Marko võis olla ka kena, ütles Kirsi, aga kui ta Sarita nappidest seletustest õigesti aru on saanud, siis just praegu on ta täiesti võimatu, ja seda Langi pärast. [–] „Nemad kaks kuuluvad kokku, saad sa aru, nad kuuluvad ühte, ehkki nad ise seda ei taha, ja sina ei saa sinna midagi parata. Nii et tõmbu kõrvale, Lang, enne kui midagi veelgi hullemat juhtub.”
Omavahelises vestluses suudab Marko Langi kergesti veenda, et neil on palju ühist. Ehk siis klassikaline psühhopaat. Lk 119:
„Vaata, oma sisimas me oleme endiselt metsloomad,” katkestas Marko vaikuse. „Tegelikult me käitume täpselt samuti, nagu meie kauged esivanemad mõõkhambulist tiigrit kohates. Inimeses, kes tapab, kui tema elu on hädaohus, ei ole midagi mõistatuslikku.” Lang vaatas Marko hallidesse silmadesse ja nägi, et tema pilk polnud enam jahe, vaid innustunud ja intensiivne. Ta tundis tema vastas diivanil istuva noormehega ootamatut, äärmiselt vastumeelset kokkukuuluvust [–].
Ka Sarita ei kipu Langile Marko kõige tumedamatest tahkudest rääkima, sest see heidaks varju ka talle. Lk 108:
„Ma olen olnud sõjas,” vastas Marko. „Ma olen tapnud, Lang. Nii mehi kui naisi. Kuidas sinuga muide on? Tsiviilteenistus kaheksakümnendatel kusagil haiglas, mis?” – „Ära tule mulle rääkima,” ütles Lang teravalt, keeras bussireale ja kihutas ärritunult Parlamendihoonest mööda. „Sa tulid tagasi, saba jalge vahel. Nad ei tahtnud sind. Liiga skiso. Sarita rääkis.” – „Ah nii, või tema rääkis,” muigas Marko. „Ja sina oled kindel, et ta räägib tõtt? Kas sa pole kunagi kahtlustanud, et ta ilustab asju, et saaks öösiti paremini magada? Sest Sarita ju ei taha, et tema ainsa lapse isa oleks tapja, mis, Lang, seda ta ju ometi ei taha?“ Lang raputas masendunult pead, aga ei lausunud midagi.
Ning Sarita ja Marko poeg armastab isa väga ja veedab temaga meelsasti koos aega.
Olukord eskaleerub, kuni sellest on lõpuks ainult üks väljapääs. Autor vihjab, et Lang võtab süü mõrva eest enda peale ja tõenäoliselt nad on Saritaga tunnistustes kokku leppinud.
Nii et omamoodi on see siis lunastuse otsimise lugu. Christian Lang leiab väljapääsu keskeakriisist, kui ohverdab end Sarita heaks. Naine saab vabaks endisest elukaaslasest, kes tema elu jätkuvalt kontrollida püüab, ja Lang leiab oma isetus teos ehk rohtu oma „hingelisele kalestumisele”, mis kujunenud mugavat, ent pigem eraklikku eraelu elades ja õhtuti prožektorivalguses saatekülalisi puistates ja vaimutsedes. Või kes sedagi teab. Viimase peatüki võtab autor kokku nii, et Sarita on oma eluga edukalt edasi liikunud, Lang aga vanglas veelgi enam end välismaailmast isoleerinud, mistõttu pole ka tema hingelisest seisundist midagi täpsemalt teada.
Nüüd siis sellest armutust meediamaastikust. Ma ei tahaks minna lihtsa järelduse teed, laskuda nostalgitsemisse „televisioon oli vanasti parem” ja tunda kaasa Langile kui talkshow’-formaadi kroonimata kuningale, kelle talenti enam ei vajata ja kes peab taanduma pinnapealsema meelelahutuse ees.
Iga tuntud telenägu teeb eetris läbi põhimõtteliselt sama trajektoori: näeb vaeva, et luua endast kaubamärk, ja kui sellest kaubamärgist inimestel küll saab, siis peab samavõrra pingutama, et end uuesti määratleda ja üleliigsetest seostest vabaneda. Mis on täpselt sama lihtne kui mõnel teenelisel jämekoomikul ja parodistil vürst Mõškinina teatrilaval üles astuda ja kiitvad arvustused välja teenida.
Ega see nendel staarikestel kuidagi teisiti ei lähe, vahet pole, mitu aastat nad ekraanil püsivad (lk 124):
Ajalehtedest luges ta V. P. Minkkineni viimasest lemmiklapsest, provokatiivsest talkshow’st, kus saatejuhid, kahekümne nelja aastane mees ja üheksateistkümneaastane naine, intervjueerisid oma külalisi peaaegu alasti.
Ja tarbetu oleks arutleda, kelle saade inimeste meeli tõhusamalt lahutab — või veelgi enam, kukkuda ohkama, kuidas kogu kultuur on olnud viis tuhat aastat katkematut allakäiku. Televisioonis on üks käsulaud ja sellel seisab: sina pead ajavaimuga kaasas käima. Mõistagi on maitse asi, mida vaadata, aga kellelgi pole moraalset õigust öelda, et Christian Langi “Videvikutund” on õige televisioon ja bikiini-intervjuud ei ole.
Aegade algusest on nii olnud, et artisti mõõdupuu on publik ja viimane sõna kuulub publikule. On vaataja valik, kas plaksutada näitleja tagasi või vilistada välja. Julm, aga nii on.
Mind intrigeerib teose soomerootsi aspekt, aga pole kahjuks selles vallas piisavaid teadmisi. Seega vastuseid pakkuda pole, küll aga tekkisid mõned küsimused mõtisklemiseks. Mis tunne on olla soomerootslane? Soomerootslasest saatejuht? Kas Lang viib oma saateid läbi soome või rootsi keeles? Tema saates käivad ju ka soomlastest saatekülalised: näitlejad ja poliitikud.
Kui tugevasti oma rahvusidentiteedist sellises olukorras kinni hoitakse? Kas keegi seab endale eesmärgiks olla 5% rahvastiku hulgas kuulsaim saatejuht või parim sportlane? Või identifitseeritakse end ikka Soome saatejuhi ja Soome sportlasena?
Lõpetuseks veel paar juhuslikku tsitaati, mis silma jäid:
Lk 26:
Langi romaanid olid algusest peale olnud labürintlikud ja vabad traditsioonilisest kronoloogiast, ja temast kujunes kiiresti tooniandvate intellektuaalide lemmik: teda peeti teraseks ja püüdmatuks postmodernistlikuks vääriskalaks selles realismiga üleväetatud Läänemeres, kus mina ise moodustasin osa ülemäärasest lämmastikust.
Lk 36:
„Ah, võib-olla ta lihtsalt vajab ebakindlust, muide, sina ise ju ka naudid seda, eks ole,” ütles Harry, „ja nüüd ole natuke aega vait.” –„Mispärast?” küsis Lang. „Sellepärast, et meist ei saa kunagi tõelisi sõpru, kui sa vaikust meie vahel niimoodi kardad,” ütles Harry sõbralikult.
Vaata ka:
- Igaks juhuks ütlen: ei, Marko ei ole eestlane. Täitsa soomlane on. Mul endal vähemalt tekkis esimesel hetkel kahtlus, sest ei tundunud nagu tüüpiline soome nimi. ↩︎