Lugesklemine Märkmed loetud raamatutest. Kirjandusblogi.

Catherine Belton. Putini inimesed.

Kaanepilt
⭑  544 sõna

Catherine Belton. Putini inimesed: kuidas KGB võttis tagasi Venemaa ja tungis siis edasi Läände. (Putin’s People: How the KGB Took Back Russia and Then Took On the West.) 2020. Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart. KAVA Kirjastus, 2022. 517 lk.

Aimekirjandusega on see häda, et kui on hea ja sisutihe raamat, siis ilmneb sinu kui lugeja piiratus eriti teravalt: hulk olulist infot voolab mööda külgi alla. Hakka või lugedes konspekteerima, aga kuidas sa seda öökapil ikka teed.

Autorile ja teosele on mitmel pool kiitust avaldatud ja kiitus on ilmselgelt välja teenitud. Belton on teinud ülipõhjalikku uurimistööd ning näib Venemaa elu hoobasid ja võimukoridore hästi mõistvat.

Teeme nüüd nii, et võtame paksu ja sisuka raamatu hästi lühidalt kokku. Siin on „Putini inimesed”, kokku surutuna kümnesse teesi:

  1. Putini esimene töökoht KGB välisluures Dresdenis oli oluliselt mõjukam kui ta on lasknud välja paista. Selliste „eelpostide” kaudu rahastas KGB ekstremiste ja terrorirühmitusi, smugeldas Nõukogude Liitu Lääne elektroonikat ja suunas välismaale miljardeid dollareid.

  2. KGB on alati olnud ettevaatlik ja paranoiline organisatsioon. Kuna KGB üks põhieesmärke Läänes oli destabiliseerida Lääne ühiskondi, levitada valeinfot ja külvata lahkhelisid, on KGB alati uskunud, et Lääs püüab Venemaaga sedasama teha.

  3. Tõelise riigina riigis nägi KGB idabloki lagunemist ette juba kaheksakümnendate keskel ja alustas aegsasti „põranda alla minekut”: loodi agendivõrgustik, mis elaks üle ka režiimivahetused ja paigutati hiiglaslikud rahasummad varifirmade võrgustikku.

  4. Kui 1991. aastal ähvardas Peterburi toidukriis, andis aselinnapea Putin nn. nafta-toidu-vastu tehingutes hämaratel asjaoludel heldeid ekspordikvoote organiseeritud kuritegevusega seotud ettevõtetele. Sellest ajast võivad pärineda tihedad sidemed Vene maffia ja KGB vahel.

  5. Jeltsini valitsuse krooniline rahapuudus muutis nad oligarhidest sõltuvaks, see tipnes 1995. aastal oksjonitega, kus ärimehed andsid valitsusele laenu ja said tagatiseks imesoodsatel tingimustel strateegiliste riigiettevõtete osakuid — Norilski Nikel, Jukos, Sibneft jt. Kui valitsus ei suutnud laene tagasi maksta, said oligarhid ettevõtted enda omandusse.

  6. Putini kui Jeltsini asetäitja esiletõus langeb kokku teise Tšetseenia sõja algusega 1999. a. sügisel ning ta lõi endast kohe kindlakäelise juhi kuvandi. Moskvas toimunud kortermajade plahvatuste osas on avaldatud arvamust, et need võisid olla FSB töö. Sama arvatakse ka Dubrovka teatri pantvangikriisi kohta: see võis olla lavastatud operatsioon, mis katastroofilisel moel läbi kukkus.

  7. On raske hinnata, milliseid samme on astunud Putin ise oma võimu kindlustamiseks, ja milliseid on korraldanud või talle ette söötnud Kremli KGB-mehed, et takistada Putinil võimust loobumast ja säilitada teda režiimi avaliku näona, et mitte tõmmata ülejäänud süsteemile tähelepanu.

  8. Jukose likvideerimise saaga võimaldas Putinil veenduda, et Lääne jaoks kaaluvad finantshuvid üles mure õiguse ja demokraatia kuritarvitamise pärast. Ehkki esialgu vaadati ettevõtte lammutamist Läänes murelikult, võtsid Lääne naftafirmad ja pangad 2007. aastal ritta, et varadest tükikesi saada; veelgi enam, aitasid Jukose riigistamisele oma rahadega kaasa.

  9. Lääne börsid, eriti Londoni börs, meelitasid Vene ettevõtteid oma aktsiaid noteerima. Suure raha ootuses pigistati silm kinni isegi selle ees, et ettevõtete omandistruktuur oli läbipaistmatu ja aruandluses lüngad.

  10. Ei ole selge, kas Vene eriteenistustel õnnestus Donald Trump värvata või mitte. Huvi selleks oli aga kindlasti olemas ja venelased külvasid Trumpi ettevõtmistesse heldelt raha, päästes nii mõnegi neist pankrotist ja makstes hiigelsummasid ainuüksi Trumpi kaubamärgi litsenseerimiseks.

Vaata ka: