Serhi Žadan. Depeche Mode.
Serhi Žadan. Depeche Mode. 2004. Ukraina keelest tõlkinud Riina Roasto. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2020, nr 24–26. Uusväljaanne 2022: Loomingu Raamatukogu kuldsari. 174 lk.
Võti romaani mõistmiseks on selle lõpus, kahes viimases lauses. Lk 172:
Karburaator närib vaikides oma kollast kuivikut, männipuudelt tilgub putkade plastkatusele vett, peale meie pole perrooni peal kedagi, vaatan asfaldile ja näen, kuidas saiakontsu poole roomab roidunult väsinud masenduses tigu, küünitab pea umbusklikult saia suunas, ent tõmbub siis pettunult kotta tagasi ning roomab meist eemale, roomab läände, perrooni teise otsa. Ma arvan, et see teekond kestab tal terve elu.
Romaan peategelasteks on kolm noormeest, kes saadavad päevi õhtusse ohjeldamatu joomise, kanepi suitsetamise, lolluste ja logelemisega: minajutustaja Serhi, Kommunisti-Vasja ja Koer Pavlov — viimane enda sõnul antisemiidist juut.
Õigupoolest oleks neil vaja üles leida neljas tuttav, Karburaatori-Saša, ja anda talle edasi teade kasuisa matustest.
On nad sõbrad? Eks põhimõtteliselt jah. Äratundmiseni, et tegelikult ei olegi midagi ühist, jõutakse hiljem. 18–19-aastasena, töötuna, koolist välja kukkununa, pudeli taga aega surnuks lüües ei ole üks nooruk oma kamraadide suhtes veel kuigi valiv.
Romaani sündmused on metafooriks ühiskondlikele oludele: Žadan jutustab laiemalt tervest Ukrainast, sellisena, nagu see 1993. aastal on. Vaene maa, kus lootus paremale tulevikule oleks nagu kuskil horisondi taga olemas — aga kõik uus ja läänelik läheb tõlkes suuresti kaduma ja Nõukogude ahistav pärand pole kuhugi kadunud.
Ja teekond läände, nagu sellel väikesel väsinud teol, võtab aega ilmselt terve inimpõlve.
Harkivis peab Ameerikast saabunud jutlustaja, tema pühadus Johnson-ja-Johnson, jumalateenistusi otsekui rokk-kontserte ja kõneleb kokkutulnutele vaimustunult jumalikust ilmutusest. Talle on tõlgiks keegi hallis kostüümis tädi, kes vahendab pühaduse tekstist niipaljut, kui ta sellest ise aru saab — kui ta parasjagu järge pole kaotanud (mispuhul ta ajab niisama segast ja jutustab litsist, kes koos oma poldiga puskarit ajab). Publikule jääb jutluse sisu niiviisi mõneti segaseks, aga Johnson-ja-Johnsoni energiline olek ja oskuslik dramaturgia avaldavad muljet ja lahkutakse võrdlemisi rahulolevalt.
Või üks teine näide tõlkes kadumaminekust: Serhi ja Vasja kuulavad raadiosaadet, mis pühendatud ansamblile Depeche Mode. Ansambli biograafiast vastab tõele heal juhul veerand ja Depeche Mode’i lugude asemel kõlavad saates artisti stepan haljabarda sentimentaalsed süntesaatoripalakesed.
Kuidas seda mõista? On see hiline ilming nõukogude absurdist, elust raudse eesriide taga, kuhu kõik läänelik jõuab pärale juhuslikult ja moonutatult?
Või on see hoopis uus meedia, mis kauboisaabastes astunud ulja sammu üheksakümnendatesse, aga ei küündi veel professionaalsuseni? Just lugesin Märt Treieri lugudekogumikku „Hommikujutud varasele ärkajale”, kus autor meenutab oma esimest töökohta raadios Love. Otsa-kooli poisile, kes töökuulutuse peale ust kraapima läks, öeldi: muidugi, lase käia. Stuudio ja mikrofon on seal, täida kaks tundi millegagi ära. Kuidas poiss eetris hakkama sai, ei läinud pärast kellelegi korda.
Aasta oli ka siis 1993, muide.
Ja ometi ei ole noored halvad. Nad on suuna kaotanud ja igatsevad lootusrikkamat tulevikku. Riiki, kus ei peaks kartma, et miilits sind heast peast läbi peksab. Nad igatsevad isalikku hoolitsust. Vandeseltslaste sõbratar Marusja nõustub neilt ära ostma tehasest ära virutatud Molotovi büsti, sest see meenutab talle tema kindralist isa.
Sašal jääbki matustel käimata. Serhi ei söanda talle sellest rääkidagi, pärast seda, kui Karburaator pihib, et tal on oma perekonnast kõrini. Las siis olla, võib-olla on nii paremgi.
Teised kirjutavad ka: