Sayaka Murata. Inimene helendavast klaaskastist.
Sayaka Murata 村田 沙耶香. Inimene helendavast klaaskastist (Konbini ningen, コンビニ人間). 2016. Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke. Tänapäev, 2021. 127 lk.
Furukura on lapsepõlvest saati olnud pisut teistmoodi. Tal on raske seltskonda sulanduda ja mõista teiste inimeste tundeid. Ometi on ta õnnelik, sest on leidnud rolli, mis talle sobib ja kus ta oma tugevaid külgi rakendada saab: ta töötab müüjana ööpäevaringselt avatud poes ja nii juba kaheksateist aastat. Furukura on pühendunud töötaja, kes peab poe käekäiku kõigest olulisemaks. Ta on näinud tulemas ja lahkumas lugematut arvu kolleege ja poel on juba kaheksas juhataja.
Kõik oleks justnagu hästi, aga sõpradel ja pereliikmetel on Furukura pärast mure: millal ta ometi kavatseb abielluda või endale „päris” töö leida, kus tal oleks kindel kuupalk? Furukura on rahul sellega, mis tal on, ja tal on isegi väike ring sõpru, kes teda oma seltskonda kutsuvad. Ent sõbrad liiguvad oma eluga järk-järgult edasi ja ees terendab perspektiiv: kas ühel hetkel kaotavad tuttavad tema suhtes kannatuse ja ta ei sobi enam nende hulka?
Lk 43:
„Tere tulemast!” hüüdsin ma ja asusin reipalt kaupade vöötkoode skaneerima, kui naine mulle silmi vidutades kavalalt ütles: „Siin on kõik alati samamoodi.”
Ma viivitasin veidi ja vastasin siis: „Jah, on küll!”
Meie poes ei ole enam peaaegu mitte kedagi ega midagi, mis oli siin avamise ajal — ei seda juhatajat, neid müüjaid, ühekordseid söögipulki, lusikaid, vormiriideid ega peenraha, ei kassast läbi läinud piima ja mune ega ühtegi kilekotti, millesse need panin. Need kõik on siin olemas kogu aeg, kuid asenduvad vähehaaval teistega.
Nõnda ilmub pildile Shiraha — apaatne ja kibestunud noormees, kes näib olevat kogu maailma, eriti aga naiste peale tige. Shiraha ei keeruta ega püüagi olla taktitundeline, vaid ütleb Furukurale otsesõnu, mis teda tulevikus ees ootab. Furukura tahaks teada saada, mismoodi suhtumine temasse muutuks, kui tal elukaaslane oleks, ja ta majutab Shiraha enda juurde.
Shirahale selline asjakorraldus väga sobib, sest vanemate juures ta enam elada ei saa ja vanemad ei ole ka nõus teda toetama ja tema võlgu maksma. Samas näib tal aga olevat kinnisidee, et maailm on kohustatud teda aktsepteerima ja võimaldama talle häirimatut äraolemist. Eriti mugav oleks, kui Furukura palgatööl käiks ja teda oma palgast ülal peaks: Shiraha kammib hoolega töökuulutusi ja utsitab naist kandideerimistaotlusi saatma. Talle endale piisab, kui ta saab hommikust õhtuni tühjas vannis istuda ja telefoni lapata. Sealjuures ei jäta Shiraha enda teada, et ta Furukurat jälestab ja tema kui naise poole vaadatagi ei kavatse.
Teel töövestlusele möödub Furukura kauplusest, samasugusest, milles ta ise töötas, ja tunneb, et ta kuulub sinna. Kõik elustub temas, kaupluse hääled panevad ta instinktiivselt liikuma; kõik pisiasjad, milest koosneb kaupluse laitmatu toimimine, tulevad taas meelde…
Murata sõnastab seega Jaapani ühiskonnas levinud probleemi: inimeselt oodatakse kindlasse mustrisse sobitumist, teistmoodi teda ei aktsepteerita. Neid, kellel ei õnnestu oma elukäiku tavakohaselt korraldada, ei tõtata ehk küll otsesõnu hukka mõistma (lähimad sugulased küll „avaldavad muret”), kõrvalseisjad aga mõtlevad, et päris õige see asi ei ole. Pikkamööda leiab inimene, et teda on erinevatest sotsiaalsetest ringidest välja arvatud.
Selles, et teised inimesed liiguvad oma eluga nii-öelda edasi, ei ole muidugi midagi Jaapanile eriomast. Lastega emad leiavad loomulikult ühiseid jututeemasid teiste emadega, ja vallaliste sõpradega läbikäimine võib soiku jääda ilma, et selleks otsest põhjust vaja olekski. Jaapani ühiskonnas on aga surve konstantselt „rollis olla” mõnevõrra suurem, ja tõenäoliselt tunnetatakse teravamalt, keda on hea toon laupäevasele grillipeole kutsuda ja kelle seltsis end näidata.
Shiraha teeb iseenesest õigeid tähelepanekuid, ja ta on põhimõtteliselt ise sama probleemi küüsis nagu Furukura. Tema häda on muidugi selles, et tema üldine ellusuhtumine on mäda.
Võib-olla on see just meestele omane enesekaitsereaktsioon: kohanemisraskustega silmitsi seistes tõmbuvad nad endasse või muutuvad tigedaks, hakkavad kuulutama teooriat alfa- ja beetaisastest ja usuvad, et maailm on neile midagi võlgu. Furukura ei oota kelleltki midagi (ta on, ma ütleks, lausa ebausutavalt leplik ja emotsioonitu). Tema maailmavaade on usina õpilase oma: ta annab endale aru oma sotsiaalsete oskuste piiratusest, ja püüab neid teiste pealt õppida. Isegi oma intonatsioonis kombineerib ta kolleegide kõnelemisviise, et vestluses loomulikumalt mõjuda.
Jaapani töökultuurist räägitakse legende. Tööpäev algab ühise tervituse ja koosolekuga (chōrei) — see ei ole pelgalt päevaplaanide paikapanek, vaid ka eesseisvaks päevaks häälestumine, tihti skandeeritakse üheskoos ettevõtte motot ja põhiväärtusi.
Näib aga, et inimese üldine vastavus sotsiaalsetele normidele on töökultuurist tähtsamgi. Töö kaupluses jääb unarusse, kui Furukura teatab, et tal on nüüd elukaaslane; kõik tahavad vaid uudiseid kuulda. Ja kuigi töökultuur on ainus, mida Furukural pakkuda on (ta on ainus, kes igapäevaseid rituaale täie tõsidusega võtab), siis näib, et sellest ühiskonnale ei piisa.
Samas on tarvis endale aru anda, milleks sa oma energiat kasutad. Poole kohaga, tunnitasulisena töötamine on hoopis teine maailm kui kindla kuupalgaga ametikoht. Kas ehk jaapanlase jaoks seda enam, et „töö” ja „osaajaga töö” on selles keeles koguni eraldi sõnad (shigoto ja arubaito)?
Kui mõtleme end hetkeks kaupluse juhataja või piirkonnajuhi rolli, siis Furukurad nende muresid ei lahenda. Furukura on erandlik nähtus ja olgu ta nii hea töötaja kui tahes, Furukurasid juurde kloonida ei saa ja töökuulutusega neid ei leia. Tööjõupuudus ja tööjõu voolavus teenindussfääris on probleem terve Jaapani jaoks — ja nii nagu raamatus, nii on ka päriselus lahenduseks hoopis vietnamlased Dạt ja Tuan, „Myanmarist pärit tüdruk” ja teised nendesugused.
Ja siiski. Kas pole nii, et palju ilusat meie ümber on loonud inimesed, kes pealtnäha tähelepandamatutesse üksikasjadesse ebamõistlikult palju hoolt ja energiat panustasid? Seegi ei tohiks jaapanlaste jaoks võõras mõtteviis olla.
Huvitavaid nüansse veel. Kaupluse rutiinset tööd häirib vahejuhtum: poes lärmab vanamees, kes asub kliente tülitama ja neid korrale kutsuma. Äkki on ka tema endine müüja, kes pensionile jäänuna on kaotanud selle, mille nimel elas, ja keda tõmbab tagasi harjumuspärasesse keskkonda? Ehk töötas ka tema mõnes sarnases kaupluses, ja töökollektiiv oli tema ainus sotsiaalne tugistruktuur? Ka see on üks võimalik tulevik, mis Furukurat võib ees oodata.
Lõpetuseks, pealkirja eest tõlkijale kiitus. Otsetõlge oleks „Poeinimene” (ja samasse kanti läheb ka inglisekeelne „Convenience Store Woman”), aga see oleks pisut hingetu. Väike kujund on siin omal kohal.
Teised kirjutavad: