Rein Raud. Täiused ja tühjused.

Rein Raud. Täiused ja tühjused: lühiülevaade Aasia mõtteloost. TLÜ kirjastus, 2021. 330 lk.

Rein Raud on sellesse üsna kompaktsesse raamatusse koondanud kokkuvõtte põhilistest arengutest Aasia filosoofias läbi kolme aastatuhande, ning teinud seda väga meisterlikult. Põhifookuses on kolm suurt kultuuri (India, Hiina, Jaapan), aga lühidalt on mainitud ka ülejäänuid (Tiibet, Kagu-Aasia, Korea).

Raamatu esimene pool, ajalooline ülevaade, läheb üsna ladusalt. Teine pool — temaatilised kokkuvõtted — nõudis pisut rohkem pusimist, aga mõningase edasi-tagasi lappamisega hakkas tervikpilt tekkima küll. Samas ma ei kujuta ette, et niivõrd mahukat materjali oleks võimalik veelgi lihtsustada; nende kaante vahele on ometi kontsentreeritud umbes kaks ja pool tuhat aastat mõttelugu. Ainuüksi budistlikke koolkondi ja tõlgendusi võib kokku lugeda kümneid ja kümneid.

Tegin allpool lühikese konspekti olulisematest arengutest ja mõistetest. See on puhtalt iseenda jaoks koostatud sisukokkuvõte ja pole ilmselt kuigi huvitav; hea lugeja, jäta see julgesti vahele.

Traditsioonilise usundina kujuneb välja preestrite vahendatud brahmanism, kus olulisel kohal on ohverdamisrituaalid. Veda („teadmine”) = hümnide kogumik, religioosne tekst: loomismüüdid, jumalate ülistused jm. Kujuneb välja seisuslik hierarhia e kastisüsteem. Karma — iga tegu jätab jälje. Sansaara — ümbersündide ahel. Brahman’ile e vaimsele kõiksusele ja absoluudile vastandub individuaalne hing e ātman. Hing on tegelikult brahman’iga üks, aga selle tajumiseks ja ümbersündide ahelast väljumiseks peab inimene vabanema ja ennast ületama.

Hiljem kujunevad välja uued õpetused, mida on võimalik isiklikumalt kogeda ja mis ei vaja preestrite vahendamist: džaina-usk (vägivallatuse põhimõte) ja budism. Neli üllast tõde budismis: olemasolu põhjustab rahuldamatust; rahuldamatuse allikaks on pettekujutelmade külge klammerdumine; kui ületada oma ihad, on võimalik saavutada „kustumine” ehk nirvaana; selleni jõuda aitab äärmuste vältimine. Bodhisattva — olend, kes on jõudnud vaimse täiuslikkuseni, kuid ümbersündide ahelast väljumise asemel keskendub teiste aitamisele (sest nirvaana poole püüdlemine on ka omal moel klammerdumine!) Populaarseim bodhisattva oli kaastunde kehastus Avalokitešvara (hiina Guanyin, jp Kannon). Indias kujutati teda mehena, Hiinas ja Jaapanis naisena.

mahāyāna — „avar sõiduk”, budismi koolkond, mis ütleb, et kirgastumine on kättesaadav kõigile, mitte ainult munkadele. Selle vastand on theravāda.

Klassikaline ajastu (200 e.m.a. – 1200 m.a.j.) — maailm on vaja läbi analüüsida, kirjeldada ja kategoriseerida. Brahmanismist kujuneb välja hinduism ja tähtsaimateks jumalateks Brahmā kõrval Višnu (kord ja tasakaal) ja Šiva (hävitaja, iganenu minema pühkija). Mitmed erinevad koolkonnad ja süsteemid. Tühjus: asjadel puudub sõltumatu, iseseisev olemus, me kogeme ainult põhjuste ja tagajärgede ahelaid ja nende omavahelisi põimumisi. Sikhism: muslimite vallutuste perioodil tekkinud usund, mis püüab ületada muslimi ja hindu identiteeti ja leida üles nende ühisosa. Vaimne kasv tuleb läbi tööka, kogukonda edendava aktiivse elu.

Briti võimu ajal hindude ja muslimite vahekord pingestub, mis lõpuks viib iseseisvumisel kahe eraldi riigi, India ja Pakistani tekkeni. Mahatma Gandhi ahimsā ehk vägivallatuse printsiip. Iseseisvumise üheks konkreetsemaks ajendiks on see, et pärast II maailmasõda käib India majandamine Ühendkuningriigile üle jõu.

Lk 55:

Ida-Aasia kultuuripiirkonna keskus Hiina on pärast ligi sajandi kestnud segaduste aega (neid on tema ajaloos ette tulnud ka varem) jälle pöördunud tagasi oma järeleproovitud poliitilise mudeli juurde, milles riiklikku süsteemi hoiab käigus sotsiaalsele mobiilsusele avatud ametnike-kihistus ning selle struktuuri tipus seisab moraalset vastutust kandev ainuvalitseja.

Võtmepüüdluseks hiina filosoofias on ühiskondlik-poliitiline harmoonia. Ideede vahendamine lugude või mõistujuttude abil.

Hiina kirjasüsteem tekib juba varasel ajastul (II–I aastatuhat e.m.a.) Traditsioonilise ühiskondlik-poliitilise õpetuse alused saavad paika nn. sõdivate riikide ajastul (475–221 e.m.a.) — seda nimetatakse ka konfutsianismiks, aga täpsem termin oleks ru, mis tähendab õpetlast. Tugeva keskvõimu perioodid vahelduvad sõdade ja killustumise ajajärkudega — kui esimesed pakuvad stabiilsust, siis teised toovad mõtteloosse ja kultuurilisse arengusse mitmekesisust. Hani ajastu (206 e.m.a. – 220 m.a.j.): seatakse sisse riiklike eksamite süsteem, mis laias laastus on kasutusel kuni 20. saj. alguseni. Tangi dünastia (618–907): kosmopoliitsus, dialoog budismiga. Songi dünastia (960–1279): süntees, ru-õpetuse täiendamine taoismi ja budismi ideedega (neokonfutsianism). Qingi dünastia: levib korruptsioon, riik nõrgeneb (oopiumisõjad Läänega). Vabariigi periood on sisevõitluste aeg, millest väljub võitjana Mao Zedongi juhitud kommunistlik partei.

Endeluud e ohvriluud: luutükile või kilpkonnakilbile kirjutatakse küsimus, luud kuumutatakse ja enne loetakse välja kuumutamise käigus tekkinud pragudest. Vanim tüvitekst on „Yijing” ehk „Muutuste raamat”. Selle vanimaks osaks on kunagi ennustajatele mõeldud krüptilised märkused, millel on hiljem lisatud kommentaare ja esseid. qi — katkematus liikumises olev energeetiline jõuväli, kogu maailma alus. Yin’i ja yang’i segunemised annavad 64 mustrit, nn heksagrammi: ennustaja tuvastab õige heksagrammi, see annab vastuse, kuidas toimida.

Valitsejal on Taeva mandaat: tema ülesanne on hoida ühiskonnas harmooniat ja korda. Kui ta hakkama ei saa, kaotab ta Taeva soosingu ja mandaat läheb kellelegi teisele. Taevas ei sekku maailma asjadesse vahetult, vaid õigeid inimesi võimupositsioonidele suunates.

Konfutsius / Kongzi (551–479 e.m.a.). Keskne mõiste: dao (tee, kulg, viis, kõne) = õige käitumisviis. Võim peab kuuluma väärikamaile, vanemaid tuleb austada. Õilis isik: junzi. Kongzi ei täpsusta, kas inimene on olemuselt hea või halb; Mengzi koolkond eeldab, et hea, Xunzi koolkond, et halb. (Legalistlik koolkond: põhiliseks liikumapanevaks jõuks on hirm karistuse ees.) Laozi ja tema põhiteos „Daodejing” („Kulgemise ja väe raamat”) seavad ru-õpetuses esikohale kosmilise, müstilise printsiibi.

Budismi suundadest osutub kõige elujõulisemaks chan-budism (Jaapanis zen) — kirgastumine on pöördeline muutus, äkiline sündmus, sest olend saab oma häired ja segadused kõrvale heita vaid ühekorraga. Neokonfutsianismi keskseks mõisteks saab „põhimõte” (li).

Oopiumisõjad: britid võitlevad õiguse eest müüa hiinlastele narkootikume. 20. sajandi esimene pool on segaduste aeg, Mao taastab sisuliselt traditsioonilise riigikorra: Hiina kommunism on varasemate põhimõtete uude sõnastusse valamine, mitte niivõrd Marxi ja Lenini teooriate järgimine. Laialdaselt on endiselt levinud ka rahvausund, mille keskseks elemendiks on esivanemate austamine.

Lk 96:

Jaapani mõtteviisi üheks kõige iseloomulikumaks jooneks võib pidada kalduvust erinevaid ja justkui omavahel vastuolulisi vaateid omavahel ühendada ja toimivaks tervikuks muuta, samuti kõike vajadusel kohalikele oludele kohendada.

Jaapanis kujuneb riiklus ja aristokraatia välja 6. sajandil; valitsev klann kindlustab oma ülimuslikkust päikesejumalast põlvnemise müüdiga. Esimeses pealinnas Naras on suur mõju budistlikel kloostritel; sealt viiakse pealinn üle Heianisse (Kyōtosse). Rahulikum aeg saab lõpu 12. sajandil, kui mõjuvõimsaks muutunud samuraide klass asub omavahel võitlema ülemvõimu pärast. Sisuliseks riigipeaks saab sõdalasdiktaator (shōgun), kes juhib välivalitsust. Riik killustub peagi, uuesti ühendatakse Jaapan alles 16. saj-l. Edo periood: rahu, areng, isolatsionism, valdavaks ideoloogiaks neokonfutsianism. Meiji periood: Lääne survel riik avaneb, tormiline moderniseerumine, riiki ühendava jõuna tõstab pead natsionalism, mis kujuneb 20. sajandil imperialismiks. Pärast teist maailmasõda orienteerub riik ameeriklaste eestvedamisel ümber läänelikuks demokraatlikuks riigiks.

Shintō — lõdvalt seotud traditsiooniliste uskumuste kogum, mille keskseks ideeks on kogu looduse ja kõige ümbritseva hingestatus ja pühadus. Põhitelg: puhtus-saastatus (mida kujutab ka nt pühamusse viiv pikk torii-väravate ahel). Pühamu on koht, kus on võimalik osa saada suurest pühadusest. Pühadust säilitada aitab ka see, kui hooned maha lammutada ja uuesti ehitada. 3 jumaluste sfääri: kodujumalused (esivanemate vaimud); põllujumalused e. kogukonna käekäigu eest hoolitsevad vaimud; metsa- ja mäejumalused, kes võivad olla ka ettearvamatud või ohtlikud.

Budism osutub kasulikuks klanniülese ideoloogiana. Igapäevaelus kujuneb välja kahe usundi sümbioos: budistlikud on nt matuserituaalid, sest surma kui saastava nähtusega shintō ei tegele. Puhta Maa koolkonnad kummardavad Amitābha (jp Amida) buddhat, peamine rituaal on jumaluse nime hüüdmine.

Edo perioodil kinnistub neokonfutsianistlik sotsiaalne hierarhia, kuigi veresugulusest tähtsamaks peetakse lojaalsussuhteid.

Meiji perioodil tõstetakse shintō riiklikult soositud doktriini staatusesse.

Rikkalik budistlik traditsioon, riiklus alates 7. sajandust. Tiibeti budism: vajrayāna. Kulgemine kirgastuse poole on pikk protsess läbi mitmete elude, eri arenguastmetel õpitakse erinevaid teadmisi, esoteerilised praktikad. Tugev õpetaja-õpilase suhe. Teatud arengutasemest alates suudab munk ise määrata, kus ja kellena ta taassünnib, ning jätab maha vastavad juhised oma uue kehastuse leidmiseks: sama süsteem on kasutusel dalai-laamade puhul.

Varaseim poliitiline keskus on Champa kultuur Kesk-Vietnamis. Uued tugevamad keskused tekivad 9. sajandil: Khmeri kuningriik (Kambodža) pealinnaga Angkoris ja Pagani kuningriik (Birma). Hiljem lisanduvad Vietnam (iseseisev alates 10. saj) ja Tai. Riigid ei määra väga täpselt oma territoriaalseid piire: olulisem on see, kellele maksavad inimesed makse ja kelle seadused kehtivad.

Valdav on rahvausund, sellega liituvad hinduistlikud ja budistlikud mõjud. Praktiseeritakse erinevate religioonide elemente.

Koloniaalvallutustes kaotavad iseseisvuse kõik peale Tai kuningriigi, iseseisvuvad uuesti pärast teist maailmasõda. Et kõik maad on etniliselt kirjud (eriti Birma, Indoneesia, Malaisia), on mõnel pool tarvis nn kokkuleppelist riigikeelt ja konstrueerida poliitiline ühtekuuluvustunne. Levib ka kommunism, eriti seal, kus prantsuse mõjud on tugevamad. Kommunistlik põhimõte, et riik hoolitseb kõigi eest, sümpatiseerib Aasia ühiskondadele rohkem kui Lääne individualism. Kommunism on ka üks väheseid Lääne diskursusi, mis Aasia rahvaid kui täisväärtuslikke poliitilisi subjekte aktsepteerib.

Esimene riigi ühendamine 7. saj-l, järgmine 10. sajandil. Laialt levib budism. Pärast mongolite ülemvõimu 13.–14. sajandil tõuseb võimule Joseoni dünastia ja valitseb kuni 20. saj. alguseni. Valitsevaks doktriiniks neokonfutsianism, budistlikel kloostritel lubatakse tegutseda piiratud määral väljaspool pealinna, töötatakse välja korea kiri. Et riigi areng takerdub, vallanduvad 19. sajandil religioossed rahvaülestõusud, kus mängivad rolli erinevad eklektilised uususundid, aga ka kristlus. 1910. aastal saab Koreast Jaapani koloonia.

Laialdaselt on praegu endiselt levinud šamanistlik-spiritistlik rahvausund, palju käiakse šamaanide juures nõu saamas. Laialt levinud on ka kristlus.

Põhja-Korea riiklik doktriin juche: iseseisvus, isemajandamine ja omakaitse. Ühiskond, see on kõikvõimas Juht, teda ümbritsev partei ja seda toetamas töötajate laiad massid.

Mis on olemas. Tegelikkus on ennekõike protsess, muutus, mitte asjade kogum. Asjad on sündmuste koondumise ja põimumise väljendumisviis, nende püsivus on näiline. Seetõttu ei ole küsimus ideedest (kas ideed on samal määral olemas nagu asjad) ida filosoofia jaoks samal määral oluline kui läänes.

Keel ja loogika. India vedade kohaselt võib tekstidel olla võim iseeneses, nende mõistmine ei ole tingimata vajalik (mantrad kui ilma tähenduseta vormelid). „Kuuldud” sakraaltekst on igavene tõde, mis tuleb meelde jätta sõna-sõnalt. Siit saab hoo sisse foneetiline analüüs ja kõrgel tasemel keeleteadus. Hiina: Kongzi (ja Xunzi) kohaselt tekivad probleemid ekslikust keelekasutusest, ühiskondlike probleemide lahendamist on vaja alustada „nimede korrastamisest”.

Budism, kui mõned koolkonnad välja arvata, on keele tähistusvõime ja tegelikkuse kirjeldamise võime suhtes pigem skeptiline. Ülim tõde ei ole tavateadvusele keele kaudu niikuinii kättesaadav, kui aga jutt või mõistukõne aitab vabaneda pettekujutelmadest, on see tõeväärtusest hoolimata kasulik. Chan– (zen-) koolkond: õpetus antakse edasi otse mõistusest mõistusesse, õpilaste juhtimiseks äkilise kirgastumiseni sobivad ka tavapäratud õppemeetodid, nagu näiteks kõrvakiilud.

Loogika üle arutlemisel on kõige süstemaatilisemad india mõtlejad. Nyāya ehk viieosaline väite tõestamise meetod; tetralemma ehk nelja võrdväärse võimaluse olemasolu („on”, „ei ole”, mõlemad, ei kumbki).

Teadvus ja subjekt. Budism ütleb, et inimese minateadvus on tegelikult „mittemina”, anātman, illusoorne ja ajutine ühisus, kogum juhuslikult kokku sattunud ja põimunud komponente. Hilisemas käsitluses ühtlasi ka alateadvus, mis võib inimese käitumise piirsituatsioonides üle võtta.

Vaimu puhas, algne seisund on buddha-loomus. Tavaolukorras on see eksistentsi rägastikku kinni jäänud, illusioonide kütkeis. Dōgen (1200–1253): buddha-loomus on igasugune olemasolemine, puhas püsitus, ilma stabiilse, staatilise kujuta.

Neokonfutsianism: põhimõte (li) määrab ära, milline on iga asja kõige õigem ja puhtam avaldumisvorm. Inimese puhul on kriteeriumiks eetilisus.

Eetika ja moraal. India eetiliste normide aluseks on kastisüsteem. Olla moraalne tähendab täita oma kohuseid ettemääratud rollis. Sõdalane peab sõdima (poeemi „Bhagavad-Gītā” keskne idee).

Ru põhivoorused: inimsus, tarkus, meelekindlus. Mõistel „pingutamatus” on olnud kaks vastandlikku tõlgendust: ideaalse korrani jõudnud ühiskond, kus kõik funktsioneerib iseenesest, või loobumine sekkumisest ja erakuna mägedes elamine.

Probleem budismis: kui mina on illusoorne, siis miks on vaja järgida moraalinorme ja miks kirgastunud isik peaks arvestama moraalsete piiridega? Ajaloos on ette tulnud budistlikke figuure, kes on elanud hedonistlikult, või mõrvanud kaastundest oma valitseja, et see budismivastasusega halba karmat ei koguks. Levinuim lahendus: ebaeetiliste tegude allikaks on himud, hirmud, viha ja muud madalad tungid. Kirgastudes kaovad need iseenesest. Shinran (1173–1263): inimene on minetanud võime oma probleeme ise lahendada ja head teod on vaid ülbus, uskumine, et inimene on iseendast üle. Ainus võimalus on loota Amitābha heasoovlikkusele.

Üldiselt on Aasia filosoofias moraalne norm otsekui loodusseadus: karma järgneb teole vältimatult ja ei ole ühegi jumala konkreetse tahte väljendus.