Guntis Berelis. Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte.

Guntis Berelis. Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte. (Tõlgitud käsikirjadest ning väljaandest „Es nekad nerunāju muļķības”, 2018.) Läti keelest tõlkinud Contra. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 18–19. 89 lk.

Berelise novellid algavad pealtnäha mõistlikult. Mõnel juhul pidulikult (kutse parlamendihoonesse lõunasöögile) või siis mõne süütu veidrusega (tüütult lobisev vend; paps, kes kevadeti hakkab alati „Odüsseiat” lugema). Mõnele ei meeldi kunst, mõnele kirjandus. Ikka tuleb ette. Siis aga toimub mingi nihe, lava pöördub ja valgus vahetub. Lugu lõpeb kui mitte kriminaalselt, siis paraja koguse õõvaga kindlasti.

Lõppsõnas meenutab tõlkija Contra Berelise enda sõnu: „Kas on mõni inimene kirjutanud hea romaani ilma ainsagi laibata? Hea proosa jaoks on kindlasti vähemalt ühte laipa vaja.” No selles kogumikuski on laipu rohkem kui novelle endid. Berelis leiab inspiratsiooni pigem inimhinge tumedas pooles.

Contra märgib samuti:

On ka kuulda, et igasse kooli Berelist juba esinema ei kutsuta.

Novellid selles kogumikus:

Ma ei räägi kunagi rumalusi. Peategelane on õnnelik, et teda on kutsutud koos abikaasaga parlamendihoonesse pidulikule lõunale.

Härra Heideggerile meeldivad kassid. Õde, kes on oma tuppa sulgunud ja kelle ainsaks mõtteks siin elus on kassid ja Martin Heidegger.

Nüüd ma maalin sind. Fotograafist ema on kogu oma poja elust teinud kunstiteose. Poeg ei ole selle üle üldse õnnelik.

Sool. Соль. Salt. Sel. Salz. Sale. Sal. Tuz. Сіль. Kaks venda peatuvad teeäärses imelikus baaris, et keha kinnitada. Asi läheb käest ära, kui üks neist toidu juurde soola küsib.

Turismihooaeg. Turismitalu pere ootab hooaja algust. Isa loeb „Odüsseiat” ja ihub kirvest.

„Dogi silitamine ei kergenda kärnkonna neelamist”. Peategelane on juba väiksest peale vihanud raamatuid ja kirjandust, ja leiab, et aeg on midagi ette võtta.

Ma vihkan kunsti. Peategelane üürib provintsis korteri, kuhu üks kunstnik on jätnud maha hulga töid. Nendes maalides on midagi kütkestavat, peategelane ei suuda neist pilku lahti rebida. Suur šokk ootab teda aga ees, kui ta kohtub kunstniku endaga.

Me võidame! Zombid tahavad ka elada.