Karl Ristikivi. Hingede öö.

Karl Ristikivi. Hingede öö. 1953. Critera VMG ja Karl Ristikivi Selts, 2016. 246 lk.

Võtsin raamatu kätte suurte ootustega: tagakaanel lubatakse ikkagi eesti romaanikirjanduse ülimat tippu. Lugemine edenes aga kole vaevaliselt.

„Hingede öö” suurim häda on selles, et see ei ärka lugedes ellu. Kontseptsioon on, aga see ei sütita emotsiooni. Hea küll, me mõistame, et peategelane on sattunud mingitsorti nõiutud majja, teispoolsusesse, kuidas soovite. Kui kirjanik järeleandmatult muudkui rõhutab, et miski pole päris nii, nagu eelmisel hetkel tundus, siis pole sellest eriti raske aru saada. Ja edasi… ei juhtugi midagi.

Peategelane tuiab ühest ruumist teise, vestleb ühe inimesega teise järel, ja need vestluskaaslased on otsekui papist välja lõigatud, lugeja jaoks neid lähemalt ei avata. Tarvitseb vaid lehte pöörata ja juba on ununenud, kes on kes. Üksikasjalikud kirjeldused, millisest uksest peategelane täpselt sisenes, mitu ust toas veel on ja millisest trepist ta järgmisena alla läheb, ajavad pea pööritama.

Ja kõige paradoksaalsem on sealjuures, et täpselt nii on see kirjanikul ilmselt mõeldudki ja see tunne, mis minul lugejana tekib, on kirjaniku taotluse teenistuses — täpselt nii ma peangi tundma, olema ängistuses ja väljapääsuta nagu peategelanegi! Vaat selline Gesamtkunstwerk: võta heaks või pane pahaks.

Aga pettumuse tundest päriselt lahti ei saa. Sest tavaliselt laotab kirjanik kõik lugeja ette, mis tal pakkuda on, ja lugejal on vaba voli noppida, mida ta soovib. Mitte nii, et lugeja ka sõidule kaasa võetakse.

Järelsõna kohaselt peaks romaani esimene osa järgima geomeetrilist ülesehitust, kus pärast pöördemomenti ilmuvad samad tegelased vastupidises järjekorras uuesti. Võib-olla oli, ei suutnud jälgida.

See on ka ainus mulle teadaolev romaan, kus kirjanik tunneb endal kohustust teha teose keskel faabulasse väike paus, et eraldi artiklis romaani ülesehitust ja oma lähenemist lugejale põhjendada. Muidu võib juhtuda, et lugeja viskabki enne lõppu raamatu käest.

Juurdlemisainet soovi korral muidugi leiab. Kasvõi romaani kolmandas osas toimuv kohtuprotsess, kus kohtualuseid süüdistatakse seitsmes surmapatus. Esialgu mõtled: aga kohtualuse eluloos pole sellest patust märkigi. Siis meenub piibli õpetussõna, et mõte on samavõrra patt nagu tegugi.

Kuna süüdimõistmist ei toimu, vaid kohtualused saadetakse pärast tunnistuste andmist edasist uurimist ootama, jääd mõttesse. Ehk on see hoiatuseks igaühele, et aeg-ajalt tuleb end kriitilise pilguga hinnata: ega ma pole mõttes patustanud, olgugi et endale otse vastupidist kinnitan?

Mina nüüd lähen ja kahetsen pattu, et väljapaistvalt kirjanikult trafaretset süžeed ja lobedat lugemist ootasin.

Ma teeksin autorile aga ülekohut, kui jätaksin käsitlemata Ristikivi kui sõjapagulase aspekti. Võõras maa, võõras ühiskond, võõrad inimesed; kodumaa, mida enam ei eksisteeri — kust me teame, mida inimene selles olukorras tunneb? Ristikivi ei varja sugugi, et ta kirjutab selles romaanis ühtlasi ka iseenda hingeseisundist. Need ekslemised on ka tema ja tuhandete tema saatusekaaslaste ekslemised — seal, kuhu saatus neid paiskas.

Danzumees on „Hingede ööst” samuti kirjutanud — 13 aastat tagasi.