Juha Hurme. Neem.
Juha Hurme. Neem. 2017. Soome keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Varrak, 2021. 406 lk.
Hurme jutustuse-romaani ajaline haare on imekspandav: Suurest Paugust kuni aastani 1809, kui Soome lülitatakse Hamina rahuga Vene keisririigi koosseisu. Ja jälgib see jutustus Soome ja soomluse ajalugu, soome mõtte, kirjanduse ja müütide arengut. (Õigupoolest, kuna Soome riiki veel ei eksisteeri, nimetatakse seda maatükki raamatus läbivalt lihtsalt Neemeks.)
Muidugimõista, kui ratsutame läbi terve universumi ajaloo, siis suurema osa sellest ajast pole eksisteerinud midagi, mida võiks Soomeks või soomlasteks nimetada, mistõttu peab eriti raamatu algusosas võtma vaatluse alla ka üldajaloo ja arengud mujal maailmas. Nii on see romaan otsekui üks lõpmatult pikk suumobjektiiv, mille kaadrisse mahub alguses kogu universum, ja mida autor suumib vähehaaval sisse, kuni lõpuks leiame end ümbritsetuna Soome 18. sajandi kirjandus- ja kultuurielust ja selle värvikamatest tegelastest.
Nõnda selgubki, et kõige huvitavam materjal on raamatu keskosas. Algus kordab üldjoontes seda, mida koolis füüsika- ja seejärel ajalootunnis oleme juba õppinud; lõpuosas jõuab Hurme aga Soome kirjanduselu väga detailsetesse keerdkäikudesse ja lehekülgedelt marsib läbi terve rodu kirikuõpetajaid, teadlasi, etnograafe, rahvalaulikuid ja multitalente, kes on kahtlemata teeninud ära lugupidamise või hakkama saanud millegi kurioossega, aga kelle nimed ühekordse lugemisega kindlasti meelde ei jää.
Mis ei tähenda, et see raamat oleks kuiv lugemine, sugugi mitte. Kirja on see pandud humoorikas, meelelahutuslikus stiilis ja autor on üksjagu vaeva leidnud, et üles leida ja esile tõsta just markantsemaid näiteid rahvaluulest. Jäägu siit meelde näiteks soomlaste keskaegne rahvapärimus, et neitsi Maarja kõndis soos ja jäi pohlamarjast käima peale.
Lk 60:
Mida mõtles läänemeresoomlasest inimene kõiksuse struktuurist ütleme 1000 aastat enne meie ajaarvamise algust, pronksiajal 3000 aastat tagasi? Ta andis maailmale ümarapõhjalise, keskse sambaga koja või kilehalli kuju, milles põrand koosnes maast ja veekogudest ja katuseks oli kõikjale kaarduv, salapärases pöörlemises olev kihiline taevas. Taeva sagaraks pidas ta Põhjatähte, mis, teisiti kui kõik ülejäänud taevakehad, paistis tema vaatevinklist taevalael paigal püsivat. Kättesaamatus kauguses olevad maailmakupli äärealad erutasid tema kujutlusvõimet. Ta otsustas täiesti loogiliselt, et seal taevarannas mahub elama vaid üsna väheldane kamp rahvast, sest lagi läheneb järjest põrandale. Talveajaks tundmatusse kohta, kahtlemata maailma äärtesse või koguni ääre alt läbi lendavad rändlinnud saavad arvatavasti nende ääreasukatega hästi läbi, nii et ta nimetas neid õnnelikeks härjapõlvlasteks. Lindude sügisesel rändeajal kirdeedela suunas nähtavale ilmuv meie galaktika udukogu näis olevat lindude rändetrass, seega nimetas ta selle Linnuteeks.
Mul oli juba meelest läinud seegi, et Soomest, täpsemalt Turust pärineb ka keskaegne hitikogumik „Piae Cantiones” (1582), mille juurde olen ekskursse teinud vist koguni kahe erineva kooriga.