Hervé Le Tellier. Anomaalia.

Hervé Le Tellier. Anomaalia (L’anomalie). 2020. Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik. Tänapäev, 2021. 300 lk.

Kenasti üles ehitatud lugu, hoiab põnevust. Mõni võib leida, et paralleelselt kulgevad tegevusliinid on rasked jälgida, aga mind ei häiri.

Paralleeli võiks tõmmata näiteks vendade Strugatskite romaaniga „Miljard aastat enne maailmalõppu”. (Ilmunud samuti kirjastuselt Tänapäev „Punase raamatu” sarjas.) Mis valiku teeb inimene, kui universum seab ta dilemma ette? Olukorrast väljapääsu ei ole: maailmakõiksus on jõud, mille vastu hakata oleks lootusetu. Olukorda võib küll loogiliselt analüüsida ja püüda välja selgitada selle põhjuseid; lõppkokkuvõttes aga ei aita see teadmine mingilgi määral lahendada küsimust, mida nüüd ette võtta. Ja dilemma on igaühe jaoks sügavalt isiklik.

Ei pääse me ka siin loos üle ega ümber Donald Trumpist. See mees on nähtus ja tema vari jääb meid ilmselt veel kauaks painama. Le Tellier on romaani 2020. aastal kirjutades pannud Trumpi 2021. aastaks tagasivalituna Valgesse Majja istuma. Pole paha võte: kui läheb täppi, imetlevad lugejad teose prohvetlikkust, ja kui mitte, võdistavad kergendustundega õlgu, mõeldes, kuidas oleks võinud minna.

Ja lõpuks on Ühendriikide president loo puändis keskne tegelane.

Lennukitäis inimesi reisivad 2021. aasta märtsikuus Pariisist New Yorki. Nad kõik mäletavad hiljem seda lendu kui oma elu hirmsaimat: kohutav torm ja turbulents, reisijaid pillutatakse salongis nagu pesumasinas.

Vähehaaval saame mõnede reisijatega tuttavaks. Seal on metoodiline ja külmavereline palgamõrvar, kellel on palju identiteete, aga kes ise nimetab end Blake’iks; kirjanik ja tõlkija Victor Miesel, kes on saanud küll mõne kirjanduspreemia, ent kelle romaane ei osteta ja kes otsib oma tõelist armastust; Lucie Bogaert, hinnatud filmimonteerija ja André Vannier, temast palju vanem arhitekt, kellega Lucie’l on (kergelt juba mõranev) suhe; kuueaastane Sophia, tema vend ja ema Avril, kes kannatavad perevägivalla all; mustanahaline kõrgetasemeline advokaat Joanna Wasserman; Nigeeria hiphoppar Slimboy, kes püüab hoolega varjata oma seksuaalset orientatsiooni (sest kodumaal kistaks ta ilmselt ribadeks).

Victor on ebausklik: ta kannab isa surmast saati püksitaskus punast legoklotsi. Valusalt meenutab ta üht naist, keda kohtas neli aastat tagasi Arles’is konverentsil, ja kellega ta jõudis põgusalt vestelda vaid lõunasöögijärjekorras — Ascoti hipodroomist ja vanillikastmest. New Yorgist koju Pariisi naasnuna sulgeb ta end oma tuppa, kirjutab peaaegu ühe jutiga segase sisekaemusliku teose, millele paneb pealkirjaks „Anomaalia”, saadab faili kirjastajale ja hüppab aknast alla.

Lennuki piloot David saab oma vennalt Paulilt, onkoloogilt, vähidiagnoosi. Paul üritab säilitada positiivset meeleolu, aga haigus on agressiivne ja kaugele arenenud: David sureb mõne kuu pärast.

Avrili abikaasa Clark on sõjaväelane, kes teenib Baghdadis. Häbelikus poisis, kes Avrilile kunagi vihikulehel Avrilile pühendatud luuletuse ulatas, on aja jooksul välja löönud koleeriline loomus. Ja luuletus, nagu Avril aastaid hiljem avastas, ei olnud Clarki enda kirjutatud.

Paar kuud hiljem, 24. juunil, leiab aset midagi ennekuulmatut: Ühendriikide idaranniku taevasse ilmub Air France’i lend 006, mis on identne 10. märtsil maandunuga. Samad piloodid ja reisijad, sarnased vigastused lennukikerel. Pärast esmast segadust lennujuhtimiskeskuses võtavad suhtluse lennukiga üle järjest kõrgema aukraadiga ohvitserid. Lennuk suunatakse maanduma Fort McGuire’i lennuväebaasi: käivitub protokoll 42.

Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid anti tõenäosusteoreetik Adrian Millerile ja tema kolleegile ülesandeks parandada kriisijuhtimisprotsesse. Matemaatikud teevad oma töö suure põhjalikkusega ning kirjeldavad ära kõik mõeldavad ja mõeldamatud stsenaariumid ja neile vastavad toimimisjuhised. Kaitseministeerium esitab ainult ühe küsimuse: mis saab olukorras, mis ei vasta ühelegi kirjeldatule? Nii lisataksegi juhendmaterjalile veel üks protokoll, mis saab järjekorranumbri 42 ja mille puhul läheks juhtimine teadlaste kätte.

Nüüd ongi mõeldamatu juhtunud.

Seni, kuni reisijaid ja lennukit sõjaväebaasis hoitakse, otsib FBI üles kõik 10. märtsi lennul viibinud, ning baasi tuuakse kokku erinevate valdkondade tippteadlased. Püstitatud hüpoteeside hulgas kogub teadlastelt kõige laiema toetuse simulatsioonihüpotees, täpsemalt öeldes näevad nad juhtunus kinnitust Nick Bostromi 2003. a väitele: kuna tehniliselt arenenud tsivilisatsioonidel on piisavalt arvutusvõimsust, et simuleerida omaenda ajalugu ja käivitada ka tuhandeid teisi simulatsioone, on statistiliselt tõenäoline, et meiegi oleme vaid arvutiprogrammid simulatsioonis. Ja süsteemihaldur on meid selle anomaalia näol pannud proovile: mida kavatseb simulatsioon sellega ette võtta?

Lk 175:

Milline perverssus on välja töötada ühed programmid simuleerimaks idioote, teised liiga intelligentseid inimesi, kes ei kannata enda ümber eelmisi, ja ühed programmid simuleerimaks muusikuid, teised kunstnikke, kolmandad veel simuleerimaks kirjanikke, kes kirjutavad raamatuid, mida loevad jälle neljandad programmid? Või mida keegi ei loe?

Valges Majas koguneb tähtsamate religioonide esindajate oikumeeniline nõupidamine, eesmärgiks vältida rahutusi usklike hulgas ja valmistada ette pöördumine, et ka Air France lennu 006 teisikud on jumala looming nagu kõik muu siin ilmas. Ameerika Ühendriikide president helistab Xi Jinpingile, et teavitada teda sõjaväebaasis kinnipeetavatest Hiina kodanikest. Ta ei tea, et hiinlastel on sama olukord juba mõni kuu varem ette tulnud.

FBI jõuab järeldusele, et kõige õigem oleks korraldada iga reisija kohtumine oma teisikuga. Kuidas raamatu tegelased sellele reageerivad?

Blake on sõjaväebaasist juba välja murdnud ja lendab uue valenime all tagasi Pariisi. Ta tapab oma märtsikuise teisiku: ta teab täpselt, mida tema teisik teab, ja seda on ilmselgelt liiga palju. Kaht Blake’i ei saa olla.

Kaks Sophiat vahetavad omavahel saladust, mida nad kellelegi teisele ei tohtinud rääkida: et isa kasutab neid seksuaalselt ära.

Slimboyd otsustavad astuda avalikkuse ette kaksikvendadena.

Piloot David sureb teist korda: abikaasa Jody ja vend Paul peavad sama hingevalu teistki korda läbi elama.

Lucie’d konkureerivad lapse hooldusõiguse pärast.

Neiud nimega Adriana, kes astuvad üles vestlussaates, tapetakse konservatiivsete kristlaste poolt vahetult pärast stuudiost lahkumist. FBI otsustab ülejäänud reisijate isikud salastada.

Ja ühel oktoobriõhtul ilmub Ühendriikide idaranniku taevasse veel üks Air France’i lend 006…

Kaks tõlkelist täpsustust pakuksin omalt poolt. Muus osas pole raamatu tõlkele midagi ette heita, aga oh seda inimese rõõmu, kui ta leiab midagi, mille arvustamiseni ta küündib!

Lk 176: „… ja kus kõik simuleeritud universumid mahuvad üksteise sisse nagu pesitsuslauad?” No siit paistavad inglisekeelse mõiste „nesting tables” kõrvad. Kuigi arusaamatuks jäi, kuidas see prantsusekeelse algupärandi puhul võimalik saab olla. Et see mulle rahu ei andnud, hankisin võrdluseks isegi originaalteksti, aga midagi dramaatilist sealt ei leidnud. (Prantsuse keeles on vastavaks väljendiks „tables gigognes”, sain teada.) Eesti keeles näib olevat mööbli vastava omaduse kirjeldamiseks juurdunud sõna „virnastatav” — veidi kohmakas, aga ajaks asja ära.

Nii et mööbli vahele keegi pesitsema pole roninud, hea seegi. Kuigi kui nüüd järele mõelda, siis toolid-lauad laotakse üksteise otsa, mitte sisse, on ju? Nii et võib-olla oleks olnud targem hoopis matrjoškad või midagi muud appi võtta.

Lk 292:

Victor oli just pannud kirja viimase sõna oma lühikesse raamatusse, mis jutustab lennukist, anomaaliast, lahknemisest. Ta oli kavandanud pealkirjaks „Kui kakssada nelikümmend kolm reisijat ühel talveööl”, aga Anne oli pead raputanud.

Ega ma vast ei olekski osanud pöörata tähelepanu kirjanduslikule rühmitusele Oulipo, kui poleks juhtumisi sattunud ETV 2 kanalil nägema lõiku kohtumisest Kirjanike Majas, kus autorit intervjueeris Indrek Koff. Rühmitusest tuli põhjalikumalt juttu ja Le Tellier mainis vestluses mõttekaaslase ja eelkäija, itaalia kirjaniku Italo Calvino nime. Üks Calvino romaan on ka eesti keeles kümme aastat tagasi ilmunud; juhuse tahtel sattus see mulle näppu alles mullu. Tõlkija Eva Ingerpuu-Rümmel valis pealkirjaks „Kui rändaja talvisel ööl” — mängu ilu huvides oleks võinud täpselt sama sõnastust ka siin kasutada.

„Kui rändaja talvisel ööl” on üsna omapärane vormimäng, tasub samuti lugeda.

„Anomaaliast” on kirjutanud teisedki: Kirjakoi, Suvehiidlane, Brixie blogi, Valner Valme Sirbis.