Postitused

Kaarel B. Väljamäe. Rahuruum. Kujundus Kätlin Tischler-Süld. Kriipsukarla, 2022. 187 lk.

Kaarel B. Väljamäel on olnud tegus 2022. aasta: tal ilmus nii neljas luulekogu „Helesinine tahmakuu” kui ka käesolev väljaanne, millest lugeja leiab uuesti trükituna kolm esimest kogumikku ja neid raamistamas mõned värskemad või seni avaldamata tekstid. (Viimaste maht on siiski tagasihoidlik, need pärinevad eri aegadest ja ei olegi ilmselt mõeldud omaette tervikuks.)

Autor on kogumikule kirjutanud ka eessõna, milles annab kõigile kolmele oma hinnangu ja selgitab arengukaart, mis tema arvates neist välja joonistub.

Esimene luulekogu „Sent” on Väljamäe sõnastuses „üsna tüüpiline debüüt oma pihtimuslikus laadis”. Nende tekstide kirjutaja ei tunne end lugeja ees veel päris mugavalt; mitmed tekstid on küll iseendast ja isiklikust kogemusest, kuid nendes on tunda soovi „käest minema lipsata”, vältida enda lõpuni defineerimist, raamistamist, lahti seletamist.

Tunded ja ängid on pigem kanaliseeritud asjassepuutumatutesse kujunditesse, kalambuuridesse — nii saab iseenda jaoks kätte teraapilise efekti, aga jääb turvatunnet pakkuv distants. Maailm on värelev, pisut neurootiline, alatasa muutlik.

Mugav on siin, pliiats kõrva taga, arvamust avaldada; hoopis teine asi oleks, kui peaks ise mõned värsid paberile panema. Ilmselt ei sünni luule kunagi lihtsalt, nii on olnud ka nende tekstidega. Luuletusest luuletusse kaiguvad loomeprotsessi kirjeldavad märksõnad: palavik, iiveldus, haigus, halvatus, hirm.

ärge küsige kui palju ma kaalun
ja mida teeb luuletaja keeleta olekus

Siis algab „Suur mees juba” ja kohe on tunda selginemine, panoraam avaneb, filter võetakse vahelt ära. Autori ise sõnastab seda nii: „pilk ja pilt on hoobilt klaarimad, jutt selgem ja jutustavam”. Näeme lõpuks maailma läbi autori silmade, konstrueeritud piltide asemel kuuleme autori häält, tema arvamusi. Väljamäe märgib: „kardan et minust saadakse päriselt aru” (lk 67).

ei ole vahet, kas avaldada
luulet või avaldada
armastust.

Silmatorkavalt palju on selles kogus isiklikku, perekonnaelulist: lapsepõlvemälestused ja vanemad, siis juba enda lapsed ja nende kasvamine. Isaks olemise võlu ja valu, kõik need abitustunde, allaandmise ja ärrituse momendid, aga ka maailma väikeste imede üle imestamine. Ka surmast on siin juttu.

„Kohvi kõrvale” (2015) üldistab, sünteesib, on filosoofilisem. Jälle uus eluetapp ja uus vaatenurk. On palju väsimust ja nõutust („Vahel on / tunne, et ei jõua / eluga valmis”). Esile kerkib vältimatu küsimus: mis on elus oluline? Valikuid oleks vaja vähendada, igatsus on lihtsate asjade, lihtsa puudutuse järele.

Laused muutuvad pikemaks, vabavärsiline struktuur kukub laiali, tekstid omandavad proosa ilme. Sedagi võib vaadelda eelmise küsimuse kontekstis: kas värsside ridadesse paigutamine on oluline? Või lasta mõttel lihtsalt joosta?

Luuletamine — see on (lk 127):

nõrkade signaalide töötlemine
tugeva müra taustal

Siin on inimeste vaatlemist ja püüdu nende käitumist mõtestada („Valemeid ei tunne / aga matemaatika õpetaja lahendasid / ära” — lk 137). Ilmuvad mõned märgilised paigad.

Kuuldavasti on kogumikku „Kohvi kõrvale” jutlustavaks peetud. Maitse asi äkki? Ei ütleks, et need tekstid kuidagi rõhutatult kristlikult mõjuvad. Iga mõtisklust inimesest („anna inimesele mis tema tahab / ja ta satub segadusse”) ei pea automaatselt jutlusena võtma.

Lugedes meieisapalvest lähtuvat patukahetsust („anna meile andeks”, lk 164), tahaks kangesti tõmmata paralleele Jacques Prévert’i luuletusega „Meie Isa”. Esmapilgul võiks arvata, et kahe luuletaja lähtekohad on lausa vastandlikud; Prévert alustab käredalt („Meie isa kes sa oled taevas / jää aga sinna”) ja kiidab maist ja meelelist, samas kui Väljamäe palve on siiras („anna meile andeks / igapäevane uhkus / meie ahne ja / kurja näoga / heateod”).

Aga vaadake vaid, kuhu Prévert kaarega välja jõuab: „Kus vaesuse põhjatus poris / Seisavad suurtükitorud.” ¹ Järelikult ta naerab iseenda naiivsuse välja ja tunnistab, et inimeste isemajandava rotipesa asemel millessegi kõrgemasse uskuda polegi nii paha mõte. Põhimõtteliselt on neil Väljamäega üks ja sama sihtpunkt: „anna meile andeks / et me ei tunne / sind ikka veel ära”. Kujundite mõjuvuse eest lähevad punktid Prévert’ile. Samas muidugi… palvet arvustada ja analüüsida on ehk natukene ebaviisakas. Palve on palve.

Sõja peegeldusi on näha juba kogumikus „Kohvi kõrvale”; „Rahuruumis” lisandunud uute samateemaliste tekstidega on Väljamäe rõhuasetust veelgi korrigeerinud. Lugejale meenutatakse, et kuigi vabadus on mõru, tuleb siiski mõelda vabaduse väärtusele.

kõigega harjub
sõna ja sõjaga

Üks tekstidest — „kui mitu ristisõda…” — võib tunduda aastal 2023 vaat et ketserlik. Kui palju oleme pidanud viimase aasta jooksul rääkima, et teha rahu rahu pärast tähendab anda agressorile kõik, mida ta soovib… Targem oleks aga lugeda seda teksti kui kaugemale tulevikku vaatavat. Ükski rahvas ei pääse oma naabritest ega saa end Jaak Johansoni soovituse järgi kaldast lahti lükata. Me teame, et see hetk, kui relvad ükskord vaikivad — olgu lõpptulemus milline tahes! — saab olema raske, pettumustvalmistav ja lõikavalt valus. Paljust, mille nimel võideldi, tuleb loobuda, palju andestamatut tuleb andestada, palju ebaõiglust saab jõuga põlistatud. Kuidas selle kõige järel uuesti rääkima hakata? Selleks võivad kuluda terved inimpõlved.

Korduva motiivina esineb kõigis kolmes luulekogus öö. Öö näib olevat viljakas aeg mõtete korrastamiseks; on näha, et hulk materjali on ilmselt sündinud kuskil kella kolme paiku iseendasse vaadates, kõrval tass jahtuva kohviga: „öösel kui mõtted ja meri on põlvini / ja kujutlusvõime ütleb kõik ette” (lk 67). Öös hakkab kergem, öötundidel on lihtsam luua distantsi kõigest muust („päriselu on sel tunnil liiga kaugel”), et tähendusele ruumi anda.

Kui siit lõpetuseks veel üks mõte valida, olgu see näiteks see: me jääme alati iseendaks. „ükskõik mida kaotada püüad / või ära visata / jäävad peod ikka pinde täis” (lk 76).

„Rahuruumist” ma arvutusi veel ei leidnud; küll aga on vastukaja pälvinud kogumik „Kohvi kõrvale”. Andrus Kasemaa (Sirp, 6.05.2016) on kiitnud kogumiku ausust ja otsekohesust ja märkinud, et esmapilgul argisest olustikust võrsuvad suured küsimused. Alvar Loog (Looming, detsember 2015) leidis kogumikust enda maitse jaoks liialt ohkamist, ja oleks soovinud näha kandvat kirge ja konflikti, mis hingestaks ja pingestaks.

„Helesinise tahmakuu” kohta kirjutab Tiina Sulg Tartu Linnaraamatukogu blogis, et see on täitsa „kirjanduse mõõtu” ning et ta leidis sealt mõned ootamatud ja värsked kujundid.

Virginia Woolf. Proua Dalloway (Mrs. Dalloway). 1925. Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin, kujundanud Ande Kaalep. Hea Lugu, 2018. Tõlke esmatrükk: Loomingu Raamatukogu, 1998, nr 13–16.

Proua Clarissa Dalloway teeb ettevalmistusi õhtuseks peoks, kuhu on oodata Londoni koorekihti. Indiast on Londonisse naasnud Peter Walsh, kes oli nooruspõlves Clarissast sisse võetud. Sõjaveteran Septimus Warren Smith võitleb sügava depressiooniga ning otsustab endalt pigem elu võtta, kui sattuda kurjakuulutavasse kinnisesse raviasutusse.

Woolfi stiil on raskepärane, teda ei ole lihtne lugeda. Laused on nagu kireva sulestikuga eksootilised linnud, keksivad rahutult puuris; igaühel on narratiivile midagi kõrvalist juurde lisada, mõni detail, mida täpsustada. Alustades lause lugemist, ei tea lugeja, kuhu ta lõpuks välja jõuab. Lause tahaks omas suunas plehku panna, asub rääkima hoopis midagi muud — ja siis, nagu äkitselt virgudes, meenub talle, et eelmine jutt jäi pooleli, ning pisut kohmetult ja takerdudes naaseb algse mõtte juurde, kordab seda, püüdes kuulajate nägudelt välja lugeda reaktsiooni äsjasele kõrvalepõikele.

Ma ei hakka salgama: tagumise kaaneni jõudmine nõuab pingutust, kerge oleks anda järele kiusatusele ja romaan pooleli jätta. Ja kui vahepeal ridadest üle libiseda, on ka jama majas: mõni oluline pööre võib jääda märkamata.

„Proua Dalloway” on sedasorti romaan, mis avab end alles pärast lugemise lõpetamist. Woolf nõuab läbimõtlemist, mõtete setitamist.

Olgem ausad: pea kõik romaani meestegelased on omal moel ebameeldivad. Ennasttäis, tühised, tujukad, lipitsevad. Võtame või Peter Walshi: mees saabub pärast mitmeaastast äraolekut Indiast ja sajab sisse oma kunagise armastuse proua Dalloway juurde. Clarissale on külaline meeldivaks üllatuseks, aga Peter leiab Clarissa olevat tõrjuva ja kalgi. Ta tahaks naisele öelda, et tal on tema vastu endiselt tunded, kuid leidmata selleks võimalust, puhkeb nutma.

Mida ta kohtumisest täpsemalt ootas — et proua Dallowayl sealsamas püksid alla kukuks?

Olles korraldanud stseeni, lahutab Peter järgmiseks meelt sellega, et jälitab võõrast naist läbi poole Londoni ja fantaseerib, et neiu naerataks talle kelmikalt ja kutsuks enda poole jäätist sööma. Kange soov naistele ülalt alla vaadata paneb ta vahepeal iseendale vastu rääkima — lk 56:

Lapsepõlves oli ta Regent’s Parkis jalutanud — imelik, mõtles ta, kuidas lapsepõlv mulle ikka ja jälle meelde tuleb — vahest Clarissaga kohtumise tõttu; naised ju elavad palju rohkem minevikus kui meie, mõtles ta.

„Usaldab liialt oma sarmi. Pingutab üle.” võtab Peter enda jaoks Clarissa olemuse kokku. Viinamarjad on hapud.

(Siinkohal oleks paslik mainida, et enamik romaani tegelasi on vanuselt üle viiekümne.)

Peter igatseb laiselda, nõuab naistelt truudust, samal ajal ise ihkab armastuses vaheldust. Pidevalt tunneb ta, et Clarissa on talle midagi võlgu. Teise noorpõlvesõbra Sally kohta teeb Peter endamisi tähelepaneku, et tolle sära on kustunud; ometi on Sally romaani lõpus see, kes peab Peterit lohutama ja teda enda poole külla kutsuma.

Hugh Whitbread on staažikas karjerist, kes on leidnud sooja koha kuninglikus õukonnas. Seltskonnas käitub ta laitmatult, kombekalt, jätab alati nii abivalmis ja meeldiva mulje; vana hea Hugh, õhkavad kõik. Et ta üht romaani tegelastest kunagi suitsetamistoas vägisi suudles, teavad vähesed, ja need, kes teavadki, ei taha säärast asja hästi uskuda: Hugh küll sellist asja ei teeks!

Kõik Woolfi antikangelased ei ole siiski mehed. Woolf vastandab ka Clarissa tütart Elizabethi ja tema koduõpetajat preili Kilmanit — esimese sooviks on saada arstiks ja aidata inimesi, teine on kibestunud ja üritab igal võimalikul juhul enda kannatustest rääkida.

Romaani läbivaks motiiviks on kaks rida Shakespeare’ilt, mis siin tõlgituna kõlavad nii: „Ära pelga suvekuuma, / ega karmi talvepakast”.¹ Algses kontekstis on see järelehüüe, leinalaul. Riina Jesmin on valinud tõlke, mis on lähedane originaali lauseehitusele (erinevalt Georg Merist, selgitab tõlkija joonealuses märkuses). Kahetsusväärselt on sellest tõlkest aga välja jäänud üks oluline sõna: „enam” („no more”). See muudab kõike.

Livia Viitol on tsitaati tõlgendanud „üheaegselt elamis- ja suremisjulgustusena” (Sirp, 12.06.1998). Samas, kui neid kohti lähemalt uurida, siis elamisjulgustust ei paista väga kuskil — Shakespeare’i sõnad on memento mori, üsna selgelt ja üheselt.

Romaani lõpus, kui pidu Dallowayde pool on täies hoos, seisab Clarissa üksinda akna all ja mõtleb sellest kummalisest mehest, kes end samal päeval tappis, nagu ta äsja peol kuulis. See tundmatu otsustas väljendada trotsi ja loobuda tühisusest ja valedest, otsustas öelda ei kõikidele nendele meestele, kelle maneerid on lihvitud, aga kes sind sisemiselt vägistavad.

Võrdleme üht lauset sellest episoodist. Clarissa näeb, kuidas vana naine vastasmajas heidab magama:

There! the old lady had put out her light! the whole house was dark now with this going on, she repeated, and the words came to her, Fear no more the heat of the sun.

ja selle tõlget (lk 183):

Näe! vana daam on tule kustutanud! kogu maja on nüüd pime, ja kõik on, nagu on, kordas Clarissa, ja talle meenusid sõnad: Ära pelga suvekuuma.

Woolf tahab siin tõenäoliselt öelda, et vana naine, kes kustutab tule, on samuti surmale viitav kujund ja Clarissa jaoks seostuvad selle vaatepildiga taas Shakespeare’i sõnad, mis tal hommikust saati peas on keerelnud. Tõlkes jääb see paraku pisut häguseks.

Clarissa hingeseisundit Woolf lõpuni ei ava, ja ka arvustustest on näha, et seda on võimalik seinast seina tõlgendada. Kas Clarissal on üks väike samm puudu enesetapust? Või on ta oma rolliga leppinud ja armastab inimestega suhelda, ja seepärast korraldab oma mehe heaks suure asjatundlikkusega pidusid ja salongiõhtuid, kutsudes kokku õigeid inimesi?

Ma teadlikult ei hakka puudutama „Proua Dalloway” autobiograafilisi lätteid ja seoseid. On kahju, et mõnedele meie hulgast on antud raskem koorem, kui me kanda jaksame; kuid kirjaniku suuruse määravad tema kunstilised üldistused. „Proua Dalloway” ühiskonnakriitika töötab vaieldamatult ka ilma, et seda peaks vaatama kitsalt Virginia Woolfi enda traagilise elu kontekstis.

Mõned tähelepanekud ka teistelt arvustajatelt. Livia Viitolil (Sirp, 12.06.1998) on „Proua Dalloway” sümbolitega täidetud „kirglik passioon armastusele ja surmale”. Jüri Talvet (EPL, 18.05.2007) jaoks seisneb Woolfi feminism selles, et “Teine” muutub ühtäkki “Esimeseks”. Sandra Falke toob kõige olulisemana välja, et tegelased on oma mõttemaailmades „täiesti isoleeritud, eraldatud, omaette ja üksinda”. Danzumees leiab, et Peter on jäänud oma elu armastuse vangiks — armastusega „ei saa ei mängida, ei juhtida seda siia-sinna, ega ka väevõimuga lõpetada või tekitada”. Kojanarr näeb romaani muuhulgas kui tühise ja tähtsa vastandamist, ja kuidas nii Clarissa kui Septimus kannatavad selle all, et tühist peetakse tähtsaks ja vastupidi.

Julio Cortázar. Kronoopide ja faamade lood (Historias de cronopios y de famas). 1962. Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp. Toimetanud Mari Laan, kujundanud Allan Kukk. Toledo kirjastus, 2022. 140 lk.

Kuidas sünnib nali?

Seda on sõnastatud sajal eri moel paljude asjatundjate poolt, aga mul on käepärast Voldemar Panso mõttetera: „Eelkõige tuleb mõista koomika «tõsiduse» paradoksi. Miski ei maksa nii valusalt kätte kui püüe nalja teha.”

Selles ongi „Kronoopide” probleem. Kui autor mõtleb välja fantastilised elukad-inimtüübid kronoobid ja faamad just selleks, et neile pookida külge veidrusi ja neid naljakatesse olukordadesse paigutada, siis… nojah, võimalus puändiks on juba ära sõitnud, lugeja muigab heatahtlikult ja võtab järgmise raamatu.

Ja ometi! Ometi teab Cortázar seda suurepäraselt, ja „Kronoopides” on mõned kohad, kus sünnib tõeliselt filigraanne huumor. Selline, mis tuleb iseenesest ja ootamatult nii tegijale kui teistele, nii nagu püss läheks kogemata käes lahti. Üksainus rida, mille eest oled autorile nõus kõik andeks andma. Lk 29:

Esmaspäeval suundus osa perekonnast tööle või oma toimetuste juurde, sest millestki peab ju surema.

Või siis lk 78, „Tõestisündinud lugu”. Mees pillab kogemata prillid maha ja kiirustab seejärel prillitoosi ostma; seekord jäid prillid küll terveks, aga järgmine kord ei pruugi enam nii hästi minna.

Tunni aja pärast kukub prillitoos maha ja võrdlemisi muretult kummardudes avastab mees, et prillid on puruks. Tollel mehel läheb pisut aega, enne kui ta mõistab, et saatuse teed on ettearvamatud ja et tegelikult sündis ime nüüd.

Ka must huumor töötab hästi, sest loob samamoodi tõsise aluspinna, millelt saab võrsuda koomika. Jutustus „Käitumine surnuvalves”, vaat see oli tore ja aus anarhia, rõõm lugeda.

Ja lugu torustikukarust oli geniaalne.

„Kronoope” on arvustanud ka Valner Valme Edasis (2.09.2022). Libise vooluga kaasa ja võta asjast välja väike nali, soovitab tema.

Grafomaania. Kirjanike Liidu noorte almanahh. Koostanud Emma Lotta Lõhmus, Elisabeth Heinsalu, Anna-Maria Prokofjeva, Reijo Roos ja Liisbet Urba. Toimetanud Teele Kaldoja ja Jürgen Rooste. Illustreerinud Krislyn Cassandra Laamann, kujundanud Mette Mari Kaljas. Kultuurileht, 2022. 96 lk.

„Grafomaania” valiti äsja 2022. a. kauneimate raamatute hulka, ühtlasi koguvad Kirjanike Liidu noored kaastöid 2023. aasta almanahhi väljaandmiseks — on igati paslik aeg mullusest avanumbrist väike kokkuvõte teha.

Pärisajakirjanduses ilmunud vastukaja põhjal näib, et „Grafomaania” juures pälvis põhitähelepanu ilmumise fakt ise: kriitikud on seda arvustanud peamiselt kui programmilist nähtust, mitte lihtsalt luulekogu. Eks kogumiku ülesehitus ja rõhuasetus annavad selleks ka põhjust.

Alvar Loog Postimehes („Grafomaania räsib noori hingi”, 17.08.2022) kiidab „bänditegemise vaimu ja vaibi”, aga leiab, et on valitud põhjendamatult vara­akadeemiline ja ette-ära-etableerunud tee.

Hanna Linda Korp Vikerkaares („Saada luuletajaks”, 9/2022) ja Pille-Riin Larm Sirbis („Titesammul klassikute radadel”, 17.06.2022) polemiseerivad hoiakuga, et noorte kirjandus on varjusurmas ja avaldamisvõimalusteta ning kritiseerivad enesekeskset arvamust, nagu peale EKL noortesektsiooni midagi muud ei toimukski.

Mina aga võtan rõõmuga kõik vastu, mis ette satub — pöörasin seega põhitähelepanu tekstidele endile ja vaatasin, mis sealt silma hakkas. Kogu aeg ei saa ka piirduda ainult kirjanduskaanoni ja tunnustatud autoritega, vahetevahel on ka vaja ette võtta rännak kirjanduse lätetele, ütleme nii, kogeda kirjanduse ontogeneesi, hihii.

Ja mõnikord kulub ära üks puhastav doos siirust. On värskendav lugeda sõnu, mis on kirja pandud just sellisena nagu nad on, kust pole vaja tähenduskihte välja puhastada peitlite, elektriliste profitööriistade ja Jungiga.

Mida ma „Grafomaaniast” siis leidsin? On mõned kohustuslikud elemendid, mis peavad ikka esindatud olema. See poleks õige noorteluule, kui siin poleks natuke diibipanemist, vabalt loodud seoste rägastikust tähenduse otsimist (Helena Tääker, Ella-Mai Matsina). Hulkumisi surnuaial ja bussiga sõites tekkinud mõtteid.

On ängi, mida raske sõnadesse panna ja mis õiget väljendusviisi alles otsib. Mis käib ka asja juurde, sest sel hetkel, kui sa oskad kõik oma ängid ära sildistada ja tead nende allikaid, on lubjastumine juba alanud. Helin Müüdla, lk 16:

kas elu peabki nii üksildane olema? / kas oma inimeste leidmine / peabki nii raske olema? / kas inimesed päriselt elavadki nii?? / käiaksegi haudadel koeri jalutamas / ja sitta luulet kirjutamas?

Sellele vastukaaluks on samas kompromissitut elujaatust, kärsitust (jällegi Helin Müüdla: „tahan kratsida maha oma naha…”)

Üsna palju tuleb ette ka dialooge iseendaga, vaadatakse iseendaga tõtt. Luuletaja annab sõna oma kehale ja keha teeb etteheiteid (Krislyn Cassandra Laamann, Liisbet Urba). Sarnastel radadel kulgeb ka Martin Roosna: „mind on mitu — kellele apelleerida”. Aga iseenda vaatlemisest tuleb teha mingid kokkuvõtted, püüda nähtuga leppida, kohaneda, tuttavaks saada — nagu Hanna Grete Rebane kirjutab luuletuses „on peegeldusel siluett” või Hella Õitspuu lk 38:

ja mida kauem me vaatame üksteist aeg-ajalt / naaaaaatukene arglikult / seda enam saan ma aru / et see tüdruk / see tüdruk olen mina / see olen mina / hella.

On armastust, oh muidugi. Küll ja veel. Tundub, et õnnelikku, kusjuures. Erinevates vormides — Pille-Riin Larm juhib tähelepanu, et tekstides on „aimatav LGBT-hoovus”. Armastus tekitab ka küsimusi, peabki tekitama. Mida armastuses otsida? Iseennast? Endasarnast? Kindlasti tähelepanu ja pühendumist (Lisethe Niilus küsib: kas sa leiad ka minus need tähed ja selle küünlavalguse, mida sa nii imetled?). Armastusest peab sündima mingi kõrgem tähendus, et see liiga argiseks ei jääks. Liisa Raun lk 70:

oma higist, verest ja pisaratest / maaliksin ma sulle pildi / kõik mis sa minuga teinud oled / tooks ma sinu silme ette / mis sa siis ütleksid / / maaliksid ehk oma loo

Armastus on rõõm (Kelli Kiipus: „mõtlen / et mida ma / nii õigesti olen teinud / et meie kosmosed ühendati”), Rasmus Politanov aga lahkab sellega kaasnevat hingepiina (lk 74):

mu kehakeel / mu kehakeel / kas nad lugesid välja / või ma ainult kardan? / või ma ainult loodan? / sest midagi selles hirmus / on nii vabastavat

Elluastumise raskus seisneb küsimuses, kellena-millena end defineerida. Enda defineerimises on midagi lohutamatult lõplikku. Kas see on vajalik? (Elisabeth Heinsalu „Nüüd oleme elu eest seismas…”)

Selline see kogumik on. Sirgjooneline, jah, eks küll. Alustada tuleb iseenda tunnete läbikirjutamisest, aga seejärel oleks vaja jõuda ka üldistusjõulisemate tekstideni.

Hetkel piisab mulle sellest, et Emma Lotta Lõhmus kinnitab, et „kõik meis hõõgub ja niipea ära ei jahtu”.

Sel aastal igatahes tuleb almanahh uuesti. Jääme arenguid ootama!

Olga Tokarczuk. Rändajad (Bieguni). 2007. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Toimetaja Leelo Laurits, kaanekujundus Matthias Sildnik. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2021. 320 lk.

„Rändajad” otsib reisimise tähendusi. Kas reisimine ja elu on üks ja seesama? Kas reisimine võib muuta aja kulgu? Kas reis on rituaal?

Ülesehituse poolest on see üks kummaline romaan. Jah, siin on põhimõtteliselt olemas minategelane, ta tutvustab ennast: naisterahvas, kes on veetnud suurema osa oma elust teel olles. Selgitab lugejale, et tal „ei olnud idanemisannet”, ta saab oma energia liikumisest ja seepärast peab alalõpmata rändama.

Üks võimalus oleks eeldada, et kogu romaan on kirja pandud peategelase vaatepunktist, et ta räägib inimestest, keda on rännakutel kohanud ning jutustab lugusid, mida ta on kuulnud.

Samas, mõned jutustused on pikemad, tõusevad eraldiseisvana esile, on oma tegelaste ja oma süžeeliiniga.

Seepärast ei oskagi sellele vormile õiget nime anda. Päevik see otseselt ei ole, üldist siduvat narratiivi ka ei paista. Ehk on see ikkagi autori hääl, mis kõneleb, mitte peategelase oma? Kui lühijutud välja arvata, siis võiks teost samahästi võtta kui esseedekogumikku. Terviku moodustumine on igatahes üpris tinglik.

Peategelasel on üks veidrus: ta ihkab kogeda kõike, mis on katkine, ebatäiuslik. Ta külastab kurioossuste kabinette või muuseume, kus võib näha preparaate inimese väärarengutest. Siit koorub välja teine teemadering, mida romaan suure huviga uurib: inimese keha ja kehaosade säilitamine, kudede plastineerimise tehnikad, preparaatide valmistamise ajalugu.

Õigem oleks öelda, et kaks teemat põimuvad omavahel, moodustavad erinevaid kombinatsioone. Inimesed reisivad anatoomiliste kogudega tutvuma; kahes loos peavad preparaadid ise reisile minema. Üks lugu räägib 17. sajandi Hollandi anatoomist Philip Verheyenist, kes on alles hoidnud oma amputeeritud jala. Nüüd püüab ta jõuda jälile teda vaevavale fantoomvalule. „Ma olen oma elu veetnud reisides, rändasin omaenda kehasse, omaenda amputeeritud jäsemesse.” (lk 166)

Tundub, et siin ongi võti. Tokarczuk sõnastab teemad ja loob seejärel nende põhjal variatsioone, põimib, otsib nähtuste erinevaid avaldumisvorme.

Romaan nagu Bachi tsükkel.

Näiteks, millistel viisidel võivad olla seotud reisimine ja surm? Tokarczukil on mitu vastust välja pakkuda. Üks lugu räägib naisest, kes lendab teisele maale, et ravimatu haiguse käes kannatavale mehele viimne kergendus tuua; teine inimestest, kes rändavad surnuaiapühal esivanemaid austama; kolmas mehest, kes läheb reisile surnud naise elukindlustusrahade eest.

Eelnev jutt on niisiis rubriigist „mida kirjanik tahab meile öelda”. Lugemis­elamusena… ma ei teagi. „Rändajad” jääb laialivalguvaks. Häirib vormiline ebaühtlus, kus väljaarendatud novellide vahele on pikitud miniatuure ja niisama mõtisklusi. Nagu böfstrooganov, lihatükid soustis — ei mõju kunstiliselt veenvalt.

Ma olen varasemalt kritiseerinud üht romaani, kus tundus, et kontseptsioon ja idee kipuvad jutustust lämmatama; sama oht on ka „Rändajates”.

Igal juhul on see täiesti teistsuguse vibratsiooniga kirjandus kui Tokarczuki „Algus ja teised ajad”, mis oli tundeline, hingestatud, täis mälestusi. Ja filtreeris pigem elust välja kõike staatilist ja muutumatut, mitte dünaamilist ja liikuvat. „Rändajates” ju kinnitab Tokarczuk meile (lk 60):

Kui soovime inimest veenvalt kirjeldada, siis saame seda teha üksnes nii, et paigutame ta mingisse liikumisse, liikumisse kusagilt kuhugi.

Aga eks oskus luua eriilmelisi teoseid on hea kirjaniku tunnus…

Lõpetuseks üks mõttetera (lk 137). Olga, sa oled mu hingesugulane!

Mind ei rõõmustanud sugugi mingis võõras kohas oma kaasmaalaste kohtamine. Ma tegin näo, et ei saa oma emakeelest aru. Ma eelistasin anonüümseks jääda. Vaatasin neid kõrvalt ja nautisin seda, et nad ei tea, et neist aru saadakse. Ma silmitsesin neid silmanurgast, siis lasin jalga.

Muud kajastust ka. Kärt Hellerma Sirbis ütleb, et „Rändajad” on romaan hinge igatsustest. (Liikumine suunaga sügavikku. 28.01.2022).

Andrei Hvostov Eesti Ekspressis leiab, et „Lugema hakates on hea, siis läheb paremaks, siis veel paremaks ja lõpuks on nii hea, et teeb haiget.” (Ülimalt isikupärane lähenemine reisimisele. 09.10.2021)

Eestikeelses raamatublogosfääris on Tokarczuk käsitlemist leidnud küll, aga „Rändajate” kohta ei leidnud ma midagi. Kui mul jäi miski kahe silma vahele, andke teada.