Postitused

Guntis Berelis. Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte. (Tõlgitud käsikirjadest ning väljaandest „Es nekad nerunāju muļķības”, 2018.) Läti keelest tõlkinud Contra. SA Kultuurileht. Loomingu Raamatukogu, 2022, nr 18–19. 89 lk.

Berelise novellid algavad pealtnäha mõistlikult. Mõnel juhul pidulikult (kutse parlamendihoonesse lõunasöögile) või siis mõne süütu veidrusega (tüütult lobisev vend; paps, kes kevadeti hakkab alati „Odüsseiat” lugema). Mõnele ei meeldi kunst, mõnele kirjandus. Ikka tuleb ette. Siis aga toimub mingi nihe, lava pöördub ja valgus vahetub. Lugu lõpeb kui mitte kriminaalselt, siis paraja koguse õõvaga kindlasti.

Lõppsõnas meenutab tõlkija Contra Berelise enda sõnu: „Kas on mõni inimene kirjutanud hea romaani ilma ainsagi laibata? Hea proosa jaoks on kindlasti vähemalt ühte laipa vaja.” No selles kogumikuski on laipu rohkem kui novelle endid. Berelis leiab inspiratsiooni pigem inimhinge tumedas pooles.

Contra märgib samuti:

On ka kuulda, et igasse kooli Berelist juba esinema ei kutsuta.

Novellid selles kogumikus:

Ma ei räägi kunagi rumalusi. Peategelane on õnnelik, et teda on kutsutud koos abikaasaga parlamendihoonesse pidulikule lõunale.

Härra Heideggerile meeldivad kassid. Õde, kes on oma tuppa sulgunud ja kelle ainsaks mõtteks siin elus on kassid ja Martin Heidegger.

Nüüd ma maalin sind. Fotograafist ema on kogu oma poja elust teinud kunstiteose. Poeg ei ole selle üle üldse õnnelik.

Sool. Соль. Salt. Sel. Salz. Sale. Sal. Tuz. Сіль. Kaks venda peatuvad teeäärses imelikus baaris, et keha kinnitada. Asi läheb käest ära, kui üks neist toidu juurde soola küsib.

Turismihooaeg. Turismitalu pere ootab hooaja algust. Isa loeb „Odüsseiat” ja ihub kirvest.

„Dogi silitamine ei kergenda kärnkonna neelamist”. Peategelane on juba väiksest peale vihanud raamatuid ja kirjandust, ja leiab, et aeg on midagi ette võtta.

Ma vihkan kunsti. Peategelane üürib provintsis korteri, kuhu üks kunstnik on jätnud maha hulga töid. Nendes maalides on midagi kütkestavat, peategelane ei suuda neist pilku lahti rebida. Suur šokk ootab teda aga ees, kui ta kohtub kunstniku endaga.

Me võidame! Zombid tahavad ka elada.

Rein Raud. Täiused ja tühjused: lühiülevaade Aasia mõtteloost. TLÜ kirjastus, 2021. 330 lk.

Rein Raud on sellesse üsna kompaktsesse raamatusse koondanud kokkuvõtte põhilistest arengutest Aasia filosoofias läbi kolme aastatuhande, ning teinud seda väga meisterlikult. Põhifookuses on kolm suurt kultuuri (India, Hiina, Jaapan), aga lühidalt on mainitud ka ülejäänuid (Tiibet, Kagu-Aasia, Korea).

Raamatu esimene pool, ajalooline ülevaade, läheb üsna ladusalt. Teine pool — temaatilised kokkuvõtted — nõudis pisut rohkem pusimist, aga mõningase edasi-tagasi lappamisega hakkas tervikpilt tekkima küll. Samas ma ei kujuta ette, et niivõrd mahukat materjali oleks võimalik veelgi lihtsustada; nende kaante vahele on ometi kontsentreeritud umbes kaks ja pool tuhat aastat mõttelugu. Ainuüksi budistlikke koolkondi ja tõlgendusi võib kokku lugeda kümneid ja kümneid.

Tegin allpool lühikese konspekti olulisematest arengutest ja mõistetest. See on puhtalt iseenda jaoks koostatud sisukokkuvõte ja pole ilmselt kuigi huvitav; hea lugeja, jäta see julgesti vahele.

Traditsioonilise usundina kujuneb välja preestrite vahendatud brahmanism, kus olulisel kohal on ohverdamisrituaalid. Veda („teadmine”) = hümnide kogumik, religioosne tekst: loomismüüdid, jumalate ülistused jm. Kujuneb välja seisuslik hierarhia e kastisüsteem. Karma — iga tegu jätab jälje. Sansaara — ümbersündide ahel. Brahman’ile e vaimsele kõiksusele ja absoluudile vastandub individuaalne hing e ātman. Hing on tegelikult brahman’iga üks, aga selle tajumiseks ja ümbersündide ahelast väljumiseks peab inimene vabanema ja ennast ületama.

Hiljem kujunevad välja uued õpetused, mida on võimalik isiklikumalt kogeda ja mis ei vaja preestrite vahendamist: džaina-usk (vägivallatuse põhimõte) ja budism. Neli üllast tõde budismis: olemasolu põhjustab rahuldamatust; rahuldamatuse allikaks on pettekujutelmade külge klammerdumine; kui ületada oma ihad, on võimalik saavutada „kustumine” ehk nirvaana; selleni jõuda aitab äärmuste vältimine. Bodhisattva — olend, kes on jõudnud vaimse täiuslikkuseni, kuid ümbersündide ahelast väljumise asemel keskendub teiste aitamisele (sest nirvaana poole püüdlemine on ka omal moel klammerdumine!) Populaarseim bodhisattva oli kaastunde kehastus Avalokitešvara (hiina Guanyin, jp Kannon). Indias kujutati teda mehena, Hiinas ja Jaapanis naisena.

mahāyāna — „avar sõiduk”, budismi koolkond, mis ütleb, et kirgastumine on kättesaadav kõigile, mitte ainult munkadele. Selle vastand on theravāda.

Klassikaline ajastu (200 e.m.a. – 1200 m.a.j.) — maailm on vaja läbi analüüsida, kirjeldada ja kategoriseerida. Brahmanismist kujuneb välja hinduism ja tähtsaimateks jumalateks Brahmā kõrval Višnu (kord ja tasakaal) ja Šiva (hävitaja, iganenu minema pühkija). Mitmed erinevad koolkonnad ja süsteemid. Tühjus: asjadel puudub sõltumatu, iseseisev olemus, me kogeme ainult põhjuste ja tagajärgede ahelaid ja nende omavahelisi põimumisi. Sikhism: muslimite vallutuste perioodil tekkinud usund, mis püüab ületada muslimi ja hindu identiteeti ja leida üles nende ühisosa. Vaimne kasv tuleb läbi tööka, kogukonda edendava aktiivse elu.

Briti võimu ajal hindude ja muslimite vahekord pingestub, mis lõpuks viib iseseisvumisel kahe eraldi riigi, India ja Pakistani tekkeni. Mahatma Gandhi ahimsā ehk vägivallatuse printsiip. Iseseisvumise üheks konkreetsemaks ajendiks on see, et pärast II maailmasõda käib India majandamine Ühendkuningriigile üle jõu.

Lk 55:

Ida-Aasia kultuuripiirkonna keskus Hiina on pärast ligi sajandi kestnud segaduste aega (neid on tema ajaloos ette tulnud ka varem) jälle pöördunud tagasi oma järeleproovitud poliitilise mudeli juurde, milles riiklikku süsteemi hoiab käigus sotsiaalsele mobiilsusele avatud ametnike-kihistus ning selle struktuuri tipus seisab moraalset vastutust kandev ainuvalitseja.

Võtmepüüdluseks hiina filosoofias on ühiskondlik-poliitiline harmoonia. Ideede vahendamine lugude või mõistujuttude abil.

Hiina kirjasüsteem tekib juba varasel ajastul (II–I aastatuhat e.m.a.) Traditsioonilise ühiskondlik-poliitilise õpetuse alused saavad paika nn. sõdivate riikide ajastul (475–221 e.m.a.) — seda nimetatakse ka konfutsianismiks, aga täpsem termin oleks ru, mis tähendab õpetlast. Tugeva keskvõimu perioodid vahelduvad sõdade ja killustumise ajajärkudega — kui esimesed pakuvad stabiilsust, siis teised toovad mõtteloosse ja kultuurilisse arengusse mitmekesisust. Hani ajastu (206 e.m.a. – 220 m.a.j.): seatakse sisse riiklike eksamite süsteem, mis laias laastus on kasutusel kuni 20. saj. alguseni. Tangi dünastia (618–907): kosmopoliitsus, dialoog budismiga. Songi dünastia (960–1279): süntees, ru-õpetuse täiendamine taoismi ja budismi ideedega (neokonfutsianism). Qingi dünastia: levib korruptsioon, riik nõrgeneb (oopiumisõjad Läänega). Vabariigi periood on sisevõitluste aeg, millest väljub võitjana Mao Zedongi juhitud kommunistlik partei.

Endeluud e ohvriluud: luutükile või kilpkonnakilbile kirjutatakse küsimus, luud kuumutatakse ja enne loetakse välja kuumutamise käigus tekkinud pragudest. Vanim tüvitekst on „Yijing” ehk „Muutuste raamat”. Selle vanimaks osaks on kunagi ennustajatele mõeldud krüptilised märkused, millel on hiljem lisatud kommentaare ja esseid. qi — katkematus liikumises olev energeetiline jõuväli, kogu maailma alus. Yin’i ja yang’i segunemised annavad 64 mustrit, nn heksagrammi: ennustaja tuvastab õige heksagrammi, see annab vastuse, kuidas toimida.

Valitsejal on Taeva mandaat: tema ülesanne on hoida ühiskonnas harmooniat ja korda. Kui ta hakkama ei saa, kaotab ta Taeva soosingu ja mandaat läheb kellelegi teisele. Taevas ei sekku maailma asjadesse vahetult, vaid õigeid inimesi võimupositsioonidele suunates.

Konfutsius / Kongzi (551–479 e.m.a.). Keskne mõiste: dao (tee, kulg, viis, kõne) = õige käitumisviis. Võim peab kuuluma väärikamaile, vanemaid tuleb austada. Õilis isik: junzi. Kongzi ei täpsusta, kas inimene on olemuselt hea või halb; Mengzi koolkond eeldab, et hea, Xunzi koolkond, et halb. (Legalistlik koolkond: põhiliseks liikumapanevaks jõuks on hirm karistuse ees.) Laozi ja tema põhiteos „Daodejing” („Kulgemise ja väe raamat”) seavad ru-õpetuses esikohale kosmilise, müstilise printsiibi.

Budismi suundadest osutub kõige elujõulisemaks chan-budism (Jaapanis zen) — kirgastumine on pöördeline muutus, äkiline sündmus, sest olend saab oma häired ja segadused kõrvale heita vaid ühekorraga. Neokonfutsianismi keskseks mõisteks saab „põhimõte” (li).

Oopiumisõjad: britid võitlevad õiguse eest müüa hiinlastele narkootikume. 20. sajandi esimene pool on segaduste aeg, Mao taastab sisuliselt traditsioonilise riigikorra: Hiina kommunism on varasemate põhimõtete uude sõnastusse valamine, mitte niivõrd Marxi ja Lenini teooriate järgimine. Laialdaselt on endiselt levinud ka rahvausund, mille keskseks elemendiks on esivanemate austamine.

Lk 96:

Jaapani mõtteviisi üheks kõige iseloomulikumaks jooneks võib pidada kalduvust erinevaid ja justkui omavahel vastuolulisi vaateid omavahel ühendada ja toimivaks tervikuks muuta, samuti kõike vajadusel kohalikele oludele kohendada.

Jaapanis kujuneb riiklus ja aristokraatia välja 6. sajandil; valitsev klann kindlustab oma ülimuslikkust päikesejumalast põlvnemise müüdiga. Esimeses pealinnas Naras on suur mõju budistlikel kloostritel; sealt viiakse pealinn üle Heianisse (Kyōtosse). Rahulikum aeg saab lõpu 12. sajandil, kui mõjuvõimsaks muutunud samuraide klass asub omavahel võitlema ülemvõimu pärast. Sisuliseks riigipeaks saab sõdalasdiktaator (shōgun), kes juhib välivalitsust. Riik killustub peagi, uuesti ühendatakse Jaapan alles 16. saj-l. Edo periood: rahu, areng, isolatsionism, valdavaks ideoloogiaks neokonfutsianism. Meiji periood: Lääne survel riik avaneb, tormiline moderniseerumine, riiki ühendava jõuna tõstab pead natsionalism, mis kujuneb 20. sajandil imperialismiks. Pärast teist maailmasõda orienteerub riik ameeriklaste eestvedamisel ümber läänelikuks demokraatlikuks riigiks.

Shintō — lõdvalt seotud traditsiooniliste uskumuste kogum, mille keskseks ideeks on kogu looduse ja kõige ümbritseva hingestatus ja pühadus. Põhitelg: puhtus-saastatus (mida kujutab ka nt pühamusse viiv pikk torii-väravate ahel). Pühamu on koht, kus on võimalik osa saada suurest pühadusest. Pühadust säilitada aitab ka see, kui hooned maha lammutada ja uuesti ehitada. 3 jumaluste sfääri: kodujumalused (esivanemate vaimud); põllujumalused e. kogukonna käekäigu eest hoolitsevad vaimud; metsa- ja mäejumalused, kes võivad olla ka ettearvamatud või ohtlikud.

Budism osutub kasulikuks klanniülese ideoloogiana. Igapäevaelus kujuneb välja kahe usundi sümbioos: budistlikud on nt matuserituaalid, sest surma kui saastava nähtusega shintō ei tegele. Puhta Maa koolkonnad kummardavad Amitābha (jp Amida) buddhat, peamine rituaal on jumaluse nime hüüdmine.

Edo perioodil kinnistub neokonfutsianistlik sotsiaalne hierarhia, kuigi veresugulusest tähtsamaks peetakse lojaalsussuhteid.

Meiji perioodil tõstetakse shintō riiklikult soositud doktriini staatusesse.

Rikkalik budistlik traditsioon, riiklus alates 7. sajandust. Tiibeti budism: vajrayāna. Kulgemine kirgastuse poole on pikk protsess läbi mitmete elude, eri arenguastmetel õpitakse erinevaid teadmisi, esoteerilised praktikad. Tugev õpetaja-õpilase suhe. Teatud arengutasemest alates suudab munk ise määrata, kus ja kellena ta taassünnib, ning jätab maha vastavad juhised oma uue kehastuse leidmiseks: sama süsteem on kasutusel dalai-laamade puhul.

Varaseim poliitiline keskus on Champa kultuur Kesk-Vietnamis. Uued tugevamad keskused tekivad 9. sajandil: Khmeri kuningriik (Kambodža) pealinnaga Angkoris ja Pagani kuningriik (Birma). Hiljem lisanduvad Vietnam (iseseisev alates 10. saj) ja Tai. Riigid ei määra väga täpselt oma territoriaalseid piire: olulisem on see, kellele maksavad inimesed makse ja kelle seadused kehtivad.

Valdav on rahvausund, sellega liituvad hinduistlikud ja budistlikud mõjud. Praktiseeritakse erinevate religioonide elemente.

Koloniaalvallutustes kaotavad iseseisvuse kõik peale Tai kuningriigi, iseseisvuvad uuesti pärast teist maailmasõda. Et kõik maad on etniliselt kirjud (eriti Birma, Indoneesia, Malaisia), on mõnel pool tarvis nn kokkuleppelist riigikeelt ja konstrueerida poliitiline ühtekuuluvustunne. Levib ka kommunism, eriti seal, kus prantsuse mõjud on tugevamad. Kommunistlik põhimõte, et riik hoolitseb kõigi eest, sümpatiseerib Aasia ühiskondadele rohkem kui Lääne individualism. Kommunism on ka üks väheseid Lääne diskursusi, mis Aasia rahvaid kui täisväärtuslikke poliitilisi subjekte aktsepteerib.

Esimene riigi ühendamine 7. saj-l, järgmine 10. sajandil. Laialt levib budism. Pärast mongolite ülemvõimu 13.–14. sajandil tõuseb võimule Joseoni dünastia ja valitseb kuni 20. saj. alguseni. Valitsevaks doktriiniks neokonfutsianism, budistlikel kloostritel lubatakse tegutseda piiratud määral väljaspool pealinna, töötatakse välja korea kiri. Et riigi areng takerdub, vallanduvad 19. sajandil religioossed rahvaülestõusud, kus mängivad rolli erinevad eklektilised uususundid, aga ka kristlus. 1910. aastal saab Koreast Jaapani koloonia.

Laialdaselt on praegu endiselt levinud šamanistlik-spiritistlik rahvausund, palju käiakse šamaanide juures nõu saamas. Laialt levinud on ka kristlus.

Põhja-Korea riiklik doktriin juche: iseseisvus, isemajandamine ja omakaitse. Ühiskond, see on kõikvõimas Juht, teda ümbritsev partei ja seda toetamas töötajate laiad massid.

Mis on olemas. Tegelikkus on ennekõike protsess, muutus, mitte asjade kogum. Asjad on sündmuste koondumise ja põimumise väljendumisviis, nende püsivus on näiline. Seetõttu ei ole küsimus ideedest (kas ideed on samal määral olemas nagu asjad) ida filosoofia jaoks samal määral oluline kui läänes.

Keel ja loogika. India vedade kohaselt võib tekstidel olla võim iseeneses, nende mõistmine ei ole tingimata vajalik (mantrad kui ilma tähenduseta vormelid). „Kuuldud” sakraaltekst on igavene tõde, mis tuleb meelde jätta sõna-sõnalt. Siit saab hoo sisse foneetiline analüüs ja kõrgel tasemel keeleteadus. Hiina: Kongzi (ja Xunzi) kohaselt tekivad probleemid ekslikust keelekasutusest, ühiskondlike probleemide lahendamist on vaja alustada „nimede korrastamisest”.

Budism, kui mõned koolkonnad välja arvata, on keele tähistusvõime ja tegelikkuse kirjeldamise võime suhtes pigem skeptiline. Ülim tõde ei ole tavateadvusele keele kaudu niikuinii kättesaadav, kui aga jutt või mõistukõne aitab vabaneda pettekujutelmadest, on see tõeväärtusest hoolimata kasulik. Chan– (zen-) koolkond: õpetus antakse edasi otse mõistusest mõistusesse, õpilaste juhtimiseks äkilise kirgastumiseni sobivad ka tavapäratud õppemeetodid, nagu näiteks kõrvakiilud.

Loogika üle arutlemisel on kõige süstemaatilisemad india mõtlejad. Nyāya ehk viieosaline väite tõestamise meetod; tetralemma ehk nelja võrdväärse võimaluse olemasolu („on”, „ei ole”, mõlemad, ei kumbki).

Teadvus ja subjekt. Budism ütleb, et inimese minateadvus on tegelikult „mittemina”, anātman, illusoorne ja ajutine ühisus, kogum juhuslikult kokku sattunud ja põimunud komponente. Hilisemas käsitluses ühtlasi ka alateadvus, mis võib inimese käitumise piirsituatsioonides üle võtta.

Vaimu puhas, algne seisund on buddha-loomus. Tavaolukorras on see eksistentsi rägastikku kinni jäänud, illusioonide kütkeis. Dōgen (1200–1253): buddha-loomus on igasugune olemasolemine, puhas püsitus, ilma stabiilse, staatilise kujuta.

Neokonfutsianism: põhimõte (li) määrab ära, milline on iga asja kõige õigem ja puhtam avaldumisvorm. Inimese puhul on kriteeriumiks eetilisus.

Eetika ja moraal. India eetiliste normide aluseks on kastisüsteem. Olla moraalne tähendab täita oma kohuseid ettemääratud rollis. Sõdalane peab sõdima (poeemi „Bhagavad-Gītā” keskne idee).

Ru põhivoorused: inimsus, tarkus, meelekindlus. Mõistel „pingutamatus” on olnud kaks vastandlikku tõlgendust: ideaalse korrani jõudnud ühiskond, kus kõik funktsioneerib iseenesest, või loobumine sekkumisest ja erakuna mägedes elamine.

Probleem budismis: kui mina on illusoorne, siis miks on vaja järgida moraalinorme ja miks kirgastunud isik peaks arvestama moraalsete piiridega? Ajaloos on ette tulnud budistlikke figuure, kes on elanud hedonistlikult, või mõrvanud kaastundest oma valitseja, et see budismivastasusega halba karmat ei koguks. Levinuim lahendus: ebaeetiliste tegude allikaks on himud, hirmud, viha ja muud madalad tungid. Kirgastudes kaovad need iseenesest. Shinran (1173–1263): inimene on minetanud võime oma probleeme ise lahendada ja head teod on vaid ülbus, uskumine, et inimene on iseendast üle. Ainus võimalus on loota Amitābha heasoovlikkusele.

Üldiselt on Aasia filosoofias moraalne norm otsekui loodusseadus: karma järgneb teole vältimatult ja ei ole ühegi jumala konkreetse tahte väljendus.

Karl Ristikivi. Hingede öö. 1953. Critera VMG ja Karl Ristikivi Selts, 2016. 246 lk.

Võtsin raamatu kätte suurte ootustega: tagakaanel lubatakse ikkagi eesti romaanikirjanduse ülimat tippu. Lugemine edenes aga kole vaevaliselt.

„Hingede öö” suurim häda on selles, et see ei ärka lugedes ellu. Kontseptsioon on, aga see ei sütita emotsiooni. Hea küll, me mõistame, et peategelane on sattunud mingitsorti nõiutud majja, teispoolsusesse, kuidas soovite. Kui kirjanik järeleandmatult muudkui rõhutab, et miski pole päris nii, nagu eelmisel hetkel tundus, siis pole sellest eriti raske aru saada. Ja edasi… ei juhtugi midagi.

Peategelane tuiab ühest ruumist teise, vestleb ühe inimesega teise järel, ja need vestluskaaslased on otsekui papist välja lõigatud, lugeja jaoks neid lähemalt ei avata. Tarvitseb vaid lehte pöörata ja juba on ununenud, kes on kes. Üksikasjalikud kirjeldused, millisest uksest peategelane täpselt sisenes, mitu ust toas veel on ja millisest trepist ta järgmisena alla läheb, ajavad pea pööritama.

Ja kõige paradoksaalsem on sealjuures, et täpselt nii on see kirjanikul ilmselt mõeldudki ja see tunne, mis minul lugejana tekib, on kirjaniku taotluse teenistuses — täpselt nii ma peangi tundma, olema ängistuses ja väljapääsuta nagu peategelanegi! Vaat selline Gesamtkunstwerk: võta heaks või pane pahaks.

Aga pettumuse tundest päriselt lahti ei saa. Sest tavaliselt laotab kirjanik kõik lugeja ette, mis tal pakkuda on, ja lugejal on vaba voli noppida, mida ta soovib. Mitte nii, et lugeja ka sõidule kaasa võetakse.

Järelsõna kohaselt peaks romaani esimene osa järgima geomeetrilist ülesehitust, kus pärast pöördemomenti ilmuvad samad tegelased vastupidises järjekorras uuesti. Võib-olla oli, ei suutnud jälgida.

See on ka ainus mulle teadaolev romaan, kus kirjanik tunneb endal kohustust teha teose keskel faabulasse väike paus, et eraldi artiklis romaani ülesehitust ja oma lähenemist lugejale põhjendada. Muidu võib juhtuda, et lugeja viskabki enne lõppu raamatu käest.

Juurdlemisainet soovi korral muidugi leiab. Kasvõi romaani kolmandas osas toimuv kohtuprotsess, kus kohtualuseid süüdistatakse seitsmes surmapatus. Esialgu mõtled: aga kohtualuse eluloos pole sellest patust märkigi. Siis meenub piibli õpetussõna, et mõte on samavõrra patt nagu tegugi.

Kuna süüdimõistmist ei toimu, vaid kohtualused saadetakse pärast tunnistuste andmist edasist uurimist ootama, jääd mõttesse. Ehk on see hoiatuseks igaühele, et aeg-ajalt tuleb end kriitilise pilguga hinnata: ega ma pole mõttes patustanud, olgugi et endale otse vastupidist kinnitan?

Mina nüüd lähen ja kahetsen pattu, et väljapaistvalt kirjanikult trafaretset süžeed ja lobedat lugemist ootasin.

Ma teeksin autorile aga ülekohut, kui jätaksin käsitlemata Ristikivi kui sõjapagulase aspekti. Võõras maa, võõras ühiskond, võõrad inimesed; kodumaa, mida enam ei eksisteeri — kust me teame, mida inimene selles olukorras tunneb? Ristikivi ei varja sugugi, et ta kirjutab selles romaanis ühtlasi ka iseenda hingeseisundist. Need ekslemised on ka tema ja tuhandete tema saatusekaaslaste ekslemised — seal, kuhu saatus neid paiskas.

Danzumees on „Hingede ööst” samuti kirjutanud — 13 aastat tagasi.

Hervé Le Tellier. Anomaalia (L’anomalie). 2020. Prantsuse keelest tõlkinud Sirje Keevallik. Tänapäev, 2021. 300 lk.

Kenasti üles ehitatud lugu, hoiab põnevust. Mõni võib leida, et paralleelselt kulgevad tegevusliinid on rasked jälgida, aga mind ei häiri.

Paralleeli võiks tõmmata näiteks vendade Strugatskite romaaniga „Miljard aastat enne maailmalõppu”. (Ilmunud samuti kirjastuselt Tänapäev „Punase raamatu” sarjas.) Mis valiku teeb inimene, kui universum seab ta dilemma ette? Olukorrast väljapääsu ei ole: maailmakõiksus on jõud, mille vastu hakata oleks lootusetu. Olukorda võib küll loogiliselt analüüsida ja püüda välja selgitada selle põhjuseid; lõppkokkuvõttes aga ei aita see teadmine mingilgi määral lahendada küsimust, mida nüüd ette võtta. Ja dilemma on igaühe jaoks sügavalt isiklik.

Ei pääse me ka siin loos üle ega ümber Donald Trumpist. See mees on nähtus ja tema vari jääb meid ilmselt veel kauaks painama. Le Tellier on romaani 2020. aastal kirjutades pannud Trumpi 2021. aastaks tagasivalituna Valgesse Majja istuma. Pole paha võte: kui läheb täppi, imetlevad lugejad teose prohvetlikkust, ja kui mitte, võdistavad kergendustundega õlgu, mõeldes, kuidas oleks võinud minna.

Ja lõpuks on Ühendriikide president loo puändis keskne tegelane.

Lennukitäis inimesi reisivad 2021. aasta märtsikuus Pariisist New Yorki. Nad kõik mäletavad hiljem seda lendu kui oma elu hirmsaimat: kohutav torm ja turbulents, reisijaid pillutatakse salongis nagu pesumasinas.

Vähehaaval saame mõnede reisijatega tuttavaks. Seal on metoodiline ja külmavereline palgamõrvar, kellel on palju identiteete, aga kes ise nimetab end Blake’iks; kirjanik ja tõlkija Victor Miesel, kes on saanud küll mõne kirjanduspreemia, ent kelle romaane ei osteta ja kes otsib oma tõelist armastust; Lucie Bogaert, hinnatud filmimonteerija ja André Vannier, temast palju vanem arhitekt, kellega Lucie’l on (kergelt juba mõranev) suhe; kuueaastane Sophia, tema vend ja ema Avril, kes kannatavad perevägivalla all; mustanahaline kõrgetasemeline advokaat Joanna Wasserman; Nigeeria hiphoppar Slimboy, kes püüab hoolega varjata oma seksuaalset orientatsiooni (sest kodumaal kistaks ta ilmselt ribadeks).

Victor on ebausklik: ta kannab isa surmast saati püksitaskus punast legoklotsi. Valusalt meenutab ta üht naist, keda kohtas neli aastat tagasi Arles’is konverentsil, ja kellega ta jõudis põgusalt vestelda vaid lõunasöögijärjekorras — Ascoti hipodroomist ja vanillikastmest. New Yorgist koju Pariisi naasnuna sulgeb ta end oma tuppa, kirjutab peaaegu ühe jutiga segase sisekaemusliku teose, millele paneb pealkirjaks „Anomaalia”, saadab faili kirjastajale ja hüppab aknast alla.

Lennuki piloot David saab oma vennalt Paulilt, onkoloogilt, vähidiagnoosi. Paul üritab säilitada positiivset meeleolu, aga haigus on agressiivne ja kaugele arenenud: David sureb mõne kuu pärast.

Avrili abikaasa Clark on sõjaväelane, kes teenib Baghdadis. Häbelikus poisis, kes Avrilile kunagi vihikulehel Avrilile pühendatud luuletuse ulatas, on aja jooksul välja löönud koleeriline loomus. Ja luuletus, nagu Avril aastaid hiljem avastas, ei olnud Clarki enda kirjutatud.

Paar kuud hiljem, 24. juunil, leiab aset midagi ennekuulmatut: Ühendriikide idaranniku taevasse ilmub Air France’i lend 006, mis on identne 10. märtsil maandunuga. Samad piloodid ja reisijad, sarnased vigastused lennukikerel. Pärast esmast segadust lennujuhtimiskeskuses võtavad suhtluse lennukiga üle järjest kõrgema aukraadiga ohvitserid. Lennuk suunatakse maanduma Fort McGuire’i lennuväebaasi: käivitub protokoll 42.

Pärast 2001. aasta terrorirünnakuid anti tõenäosusteoreetik Adrian Millerile ja tema kolleegile ülesandeks parandada kriisijuhtimisprotsesse. Matemaatikud teevad oma töö suure põhjalikkusega ning kirjeldavad ära kõik mõeldavad ja mõeldamatud stsenaariumid ja neile vastavad toimimisjuhised. Kaitseministeerium esitab ainult ühe küsimuse: mis saab olukorras, mis ei vasta ühelegi kirjeldatule? Nii lisataksegi juhendmaterjalile veel üks protokoll, mis saab järjekorranumbri 42 ja mille puhul läheks juhtimine teadlaste kätte.

Nüüd ongi mõeldamatu juhtunud.

Seni, kuni reisijaid ja lennukit sõjaväebaasis hoitakse, otsib FBI üles kõik 10. märtsi lennul viibinud, ning baasi tuuakse kokku erinevate valdkondade tippteadlased. Püstitatud hüpoteeside hulgas kogub teadlastelt kõige laiema toetuse simulatsioonihüpotees, täpsemalt öeldes näevad nad juhtunus kinnitust Nick Bostromi 2003. a väitele: kuna tehniliselt arenenud tsivilisatsioonidel on piisavalt arvutusvõimsust, et simuleerida omaenda ajalugu ja käivitada ka tuhandeid teisi simulatsioone, on statistiliselt tõenäoline, et meiegi oleme vaid arvutiprogrammid simulatsioonis. Ja süsteemihaldur on meid selle anomaalia näol pannud proovile: mida kavatseb simulatsioon sellega ette võtta?

Lk 175:

Milline perverssus on välja töötada ühed programmid simuleerimaks idioote, teised liiga intelligentseid inimesi, kes ei kannata enda ümber eelmisi, ja ühed programmid simuleerimaks muusikuid, teised kunstnikke, kolmandad veel simuleerimaks kirjanikke, kes kirjutavad raamatuid, mida loevad jälle neljandad programmid? Või mida keegi ei loe?

Valges Majas koguneb tähtsamate religioonide esindajate oikumeeniline nõupidamine, eesmärgiks vältida rahutusi usklike hulgas ja valmistada ette pöördumine, et ka Air France lennu 006 teisikud on jumala looming nagu kõik muu siin ilmas. Ameerika Ühendriikide president helistab Xi Jinpingile, et teavitada teda sõjaväebaasis kinnipeetavatest Hiina kodanikest. Ta ei tea, et hiinlastel on sama olukord juba mõni kuu varem ette tulnud.

FBI jõuab järeldusele, et kõige õigem oleks korraldada iga reisija kohtumine oma teisikuga. Kuidas raamatu tegelased sellele reageerivad?

Blake on sõjaväebaasist juba välja murdnud ja lendab uue valenime all tagasi Pariisi. Ta tapab oma märtsikuise teisiku: ta teab täpselt, mida tema teisik teab, ja seda on ilmselgelt liiga palju. Kaht Blake’i ei saa olla.

Kaks Sophiat vahetavad omavahel saladust, mida nad kellelegi teisele ei tohtinud rääkida: et isa kasutab neid seksuaalselt ära.

Slimboyd otsustavad astuda avalikkuse ette kaksikvendadena.

Piloot David sureb teist korda: abikaasa Jody ja vend Paul peavad sama hingevalu teistki korda läbi elama.

Lucie’d konkureerivad lapse hooldusõiguse pärast.

Neiud nimega Adriana, kes astuvad üles vestlussaates, tapetakse konservatiivsete kristlaste poolt vahetult pärast stuudiost lahkumist. FBI otsustab ülejäänud reisijate isikud salastada.

Ja ühel oktoobriõhtul ilmub Ühendriikide idaranniku taevasse veel üks Air France’i lend 006…

Kaks tõlkelist täpsustust pakuksin omalt poolt. Muus osas pole raamatu tõlkele midagi ette heita, aga oh seda inimese rõõmu, kui ta leiab midagi, mille arvustamiseni ta küündib!

Lk 176: „… ja kus kõik simuleeritud universumid mahuvad üksteise sisse nagu pesitsuslauad?” No siit paistavad inglisekeelse mõiste „nesting tables” kõrvad. Kuigi arusaamatuks jäi, kuidas see prantsusekeelse algupärandi puhul võimalik saab olla. Et see mulle rahu ei andnud, hankisin võrdluseks isegi originaalteksti, aga midagi dramaatilist sealt ei leidnud. (Prantsuse keeles on vastavaks väljendiks „tables gigognes”, sain teada.) Eesti keeles näib olevat mööbli vastava omaduse kirjeldamiseks juurdunud sõna „virnastatav” — veidi kohmakas, aga ajaks asja ära.

Nii et mööbli vahele keegi pesitsema pole roninud, hea seegi. Kuigi kui nüüd järele mõelda, siis toolid-lauad laotakse üksteise otsa, mitte sisse, on ju? Nii et võib-olla oleks olnud targem hoopis matrjoškad või midagi muud appi võtta.

Lk 292:

Victor oli just pannud kirja viimase sõna oma lühikesse raamatusse, mis jutustab lennukist, anomaaliast, lahknemisest. Ta oli kavandanud pealkirjaks „Kui kakssada nelikümmend kolm reisijat ühel talveööl”, aga Anne oli pead raputanud.

Ega ma vast ei olekski osanud pöörata tähelepanu kirjanduslikule rühmitusele Oulipo, kui poleks juhtumisi sattunud ETV 2 kanalil nägema lõiku kohtumisest Kirjanike Majas, kus autorit intervjueeris Indrek Koff. Rühmitusest tuli põhjalikumalt juttu ja Le Tellier mainis vestluses mõttekaaslase ja eelkäija, itaalia kirjaniku Italo Calvino nime. Üks Calvino romaan on ka eesti keeles kümme aastat tagasi ilmunud; juhuse tahtel sattus see mulle näppu alles mullu. Tõlkija Eva Ingerpuu-Rümmel valis pealkirjaks „Kui rändaja talvisel ööl” — mängu ilu huvides oleks võinud täpselt sama sõnastust ka siin kasutada.

„Kui rändaja talvisel ööl” on üsna omapärane vormimäng, tasub samuti lugeda.

„Anomaaliast” on kirjutanud teisedki: Kirjakoi, Suvehiidlane, Brixie blogi, Valner Valme Sirbis.

Olga Tokarczuk. Algus ja teised ajad (Prawiek i inne czasy). 1996. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2019. 203 lk.

Mulle näib, et see romaan jutustab jumalast. Ehkki sisuliselt kirjeldab Tokarczuk ühe küla elu 20. sajandi vältel, läbi erinevate ajastute ja pöördeliste sündmuste, iga külaelaniku silmade läbi, siis ometi libiseb mõte ikka ja jälle üldiste igavikuliste küsimuste juurde. Milline on jumal? Kust teda leida? Milleks me siin ilmas oleme? Mida jumal maailma luues mõtles?

Näib, et sellel igati harilikul väikesel külal on meile jumalast palju rääkida. Ja teistel hetkedel tundub, et ümbritsevat maailma ehk ei olegi; see taandub vaikselt nähtamatu müüri taha, mis küla ümbritseb (nagu Ruta Izidorile seletab) ja seesama küla ongi kogu universum, asjade algus ja ots. Kõik on siin olemas ja on alati olemas olnud.

Iga asi selles külas on omal kohal, ja kõigel — loomadel, puudel, seeneniidistikul, kohviveskil — on oma elu mõte ja oma vaatenurk ajale. Sellest ka romaani pealkiri ja ülesehitus: iga tegelane kulgeb oma ajas. Nõnda ka jumal: ka temal on oma „aeg”, ka tema on alatasa muutumises ja loomises, ja õpib oma loodult.

Ja tuleb välja, et jumal pole maailma loonud mitte ühe korra, vaid kaheksa korda. Iga loodud maailm on olnud isemoodi ja omal moel ka ebatäiuslik, sest hakkab käituma isepäiselt, üldse mitte nii, nagu jumal oleks tahtnud. Lõpuks, selgub, on jumalgi vaid osa süsteemist: jumala taga peab olema universaalne maailmakord, muutumatu ja sõnatu, selleks et jumal ise saaks olla loov ja muutumises.

Juhtub ka üleloomulikku. Jäädakse kikkaputkest rasedaks; metsas elab pool-loom, pool-inimene; pühapildid kirikus hakkavad rääkima.

Emotsionaalses lõppvaatuses jääb vana kohviveski sümboliseerima ajalugu, kestmist ja mälestust möödunud põlvedest.

Lk 30:

Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ja ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Loomad tajuvad, et elavad intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu.

Siia kõrvale sobib võrdluseks imehästi Tammsaare. „Tõde ja õigus” IV raamat, lk 104:

Kui murdus mõni tool, sohva või laud, mida peremees mõtles juhuslikult kasutada istmeks, või kui purunes kukkudes tuhandeks killuks mõni hiina vaas või jaapani iluasjake, siis ütles peremees alati iseenda ja teiste rahustuseks: «Ah, mis tühja, asjad pole mind saand, mina olen asjad saand, saan uued jälle.» Köögertal ei teadnud veel ega saanud vististi kogu eluajal teada, et inimesed muutuvad asjade keskel, asjad aga inimeste keskel mitte, ja sellepärast tuleb neil, inimestel, asjade kohaselt muganduda, või asjad ütlevad oma vahekorra inimesega üles — lähevad katki. Ja nende asemele tulevad juba uued asjad, mis nõuavad inimestelt uut mugandumist.

Mõningaid paralleele saab tuua „Serafima ja Bogdaniga”, kuna temaatika on pealiskaudsel vaatlusel sama: ühe küla elu läbi aastakümnete ja läbi põlvkondade vaheldumise. Eriti tuntavaks muutub paralleel siis, kui näeme, milliseks muudab nõukogude kord mehi, eriti neid, kes end partei karjääriredelil ülespoole upitavad: toored, ennasttäis, alatasa purjus.

Kui aga „Serafima” on krimifilm, mis jutustab lugu kättemaksust, siis „Algus ja teised ajad” on pigem filosoofiline mõtisklus. Meenub Mikita (seeneniidistik!) või Murakami (selleks, et edasi liikuda, on vaja kogeda kaotust). Tokarczuk on aga märksa peenekoelisem ja läbikomponeeritum kui viimane.

Genofewa mees Michał Niebieski võetakse I maailmasõtta, Genofewa sünnitab samal ajal tütre — Misia.

Lk 8–9:

Ingel võttis Misia siia ilma vastu ämmaemanda selja taga: tegi talle eluruumi puhtaks, näitas teda teistele inglitele ja Kõigekõrgemale ning tema kehatud huuled sosistasid: „Vaadake, vaadake, see on minu hingeke.” Teda täitis ebatavaline, ingellik hellus, armastav kaastunne — see ongi inglite ainus tunne. Looja ei andnud neile ei instinkte, emotsioone ega vajadusi. Need saanult poleks nad enam vaimsed olendid. Inglite ainus instinkt on kaastunde instinkt. Inglite ainus tunne on piiritu kaastunne, raske kui taevavõlv.

[…]

Sündmused on inglitele umbes nagu unenägu või siis alguse ja lõputa film. Inglid ei suuda neis kaasa lüüa, need ei ole inglitele millekski vajalikud. Inimene õpib maailmast, õpib sündmustest, õpib tundma maailma ja iseennast, peegeldub sündmustes, määratleb oma piire ja võimalusi, annab asjadele nimesid. Ingel ei pea midagi väljastpoolt ammutama, vaid tunnetab kõike iseenda kaudu, kannab kogu teadmist maailmast ja iseendast eneses — selliseks on Jumal ingli loonud.

Inglil pole sellist mõistust nagu inimesel, ta ei järelda, ta ei arva. Ta ei mõtle loogiliselt. Mõnele inimesele tunduks ingel rumalana. Aga ingel kannab algusest peale endas hea ja kurja tundmise puu vilja, puhast teadmist, mida võib rikastada üksnes lihtne intuitsioon. See on arutluseta mõistus ning seega ka eksimusteta ja nendest tuleva hirmuta, mõistus ilma eelarvamusteta, mis tulenevad ekslikust tajust. Aga nagu kõik Jumala loodud asjad, on ka inglid püsimatud. See seletab, miks ei olnud Misia inglit kohal siis, kui Misia teda kõige enam vajas.

Lk 29:

Sellest ajast peale tundis Misia, et ei ole mingit olulist erinevust täiskasvanu ja lapse vahel. Laps ja täiskasvanu — need on vaid üleminekuseisundid.

Külas elab kodutu neiu, kellele külarahvas paneb nimeks Tähk ja kes enda elatamiseks müüb end kõrtsis. Räägitakse, et tal on selgeltnägemise võime. Täha esimene laps sureb sündides.

Vana naine Florentynka läheb hulluks: teda häirib kuu. Ta elab üksi ja võtab enda juurde hulkuvaid loomi. Ühel päeval tunneb ta, et ta oskab loomadega rääkida.

Lk 40:

Sel ööl siis, kas jälitaja kuu või hulluse tõttu, õppis Florentynka rääkima oma koerte ja kassidega. Vestlused põhinesid piltide saatmisel. Sõnumid, mida loomad piltidega väljendasid, ei olnud nii tihedad ja konkreetsed nagu inimkõne. Seal ei olnud arutlusi. Need olid asjad nähtud seestpoolt, ilma selle inimliku distantsita, mis tekitab võõrandumistunde. Maailm tundus seeläbi palju sõbralikum.

Tähal ja Genofewal sünnivad ühel ja samal päeval lapsed. Genofewal sünnib poiss Izydor, aga ta on vigane, vesipeaga. Tähal sünnib tütar, kellele ta paneb nimeks Ruta. Genofewa on kindel, et Tähk on lapsed nõidusega ära vahetanud.

Mõisahärra Popielskil on kuum armulugu noore maalikunstniku Mariaga. Kui too välismaale ära sõidab, elab Popielski seda väga üle ja hakkab endale esitama eksistentsialistlikke küsimusi. Ta küsib rabilt nõu; rabi toob talle ühe kummalise lauamängu „Ignis fatuus, ehk Õpetlik mäng ühele mängijale”. See mäng valdab nüüd täielikult mõisahärra meeled, tal ei jätku tähelepanu enam millelegi muule.

Misiale tuleb kosja auahne ja nägus Paweł, kes tahab arstiks saada. Michał, kes on tütresse kiindunud, kiidab pulmad heaks, aga nõuab, et ta peab noorpaarile kõigepealt maja ehitama.

Lk 84:

On kummaline, et väljaspool aega olev Jumal ilmub ajas ja muutumises. Kui ei teata, „kus” on Jumal — inimesed esitavad vahel selliseid küsimusi —, siis tuleb vaadata kõike seda, mis muutub ja liigub, mis valgub vormidest välja, mis lainetab ja kaob: merepinda, päikesekrooni tantsisklemist, maavärinaid, kontinentide triivimist, lume sulamist ja liustike rändeid, jõgede voolamist merre, seemnete idanemist, tuult, mis tahub mägesid, loote kasvamist ema kõhus, kurdusid silmade ümber, kehade lagunemist hauas, veinide küpsemist, vihma käes kasvavaid seeni. Jumal on igas protsessis. Jumal tuksleb muutustes. Kord ta on, kord on teda vähem ja kord ei ole teda üldse. Jumal ilmutab end isegi selles, et teda ei ole. Inimesed — kes on ju ise ka protsess — kardavad seda, mis on püsimatu ja alatasa muutuv, seepärast mõtlesid välja midagi, mida pole olemas — muutumatuse.

Sõja ajal tapavad sakslased kõik ümbruskonna juudid. Ruta vägistatakse. Allohvitser Ivan Mukta, kes end Niebieskite suures majas sisse seab, šokeerib Izydori arvamusavaldusega, et jumalat polegi olemas.

Kui sõda läbi saab, on Genowefa jäänud halvatuks. Ta palub Misial võtta Ruta endale majapidamistoimetustes appi. Pawełist saab sanitaarinspektor ja velsker.

Ruta igatseb peent linnaelu ja abiellub parteifunktsionäri Uklejaga, aga mees on vägivaldne, peab naist enda omandiks ning kui nad armatsevad, teeb sellest fotosid. Ruta põgeneb mehe juurest ja rändab Brasiiliasse.

Izydor, mõistnud, et ta ei näe Rutat enam kunagi, plaanib kloostrisse astuda, kuid avastab, et tal on teoloogilistes küsimustes kloostriülemast erinevad arusaamad. Seejärel hakkab ta välismaale kirju kirjutama, paludes endale saata reisi- ja autokatalooge. See on väikestviisi ka teenimisallikas, sest iga kadumaläinud tähitud kirja eest on ette nähtud kahjutasu. Ta saab ühe napisõnalise teate ka Rutalt.

Lk 166, koer Pupe:

Pupe ei mõtle nii, nagu mõtleb Misia või mõni teine inimene. Sellest aspektist laiutab Pupe ja Misia vahel kuristik. Mõtlemise jaoks on ju tarvilik aja allaneelamine, mineviku, oleviku ja tuleviku ning nende kõigi variatsioonide sisseimamine. Aeg töötab inimese mõistuse sees. Seda pole olemas kusagil väljaspool. Pupe väikeses koeraajus pole sellist kanalit, sellist organit, mis oleks filtreerinud aja kulgu. Seega elab Pupe olevikus.

Misia ja Paweł võtavad suveks üürilisi, teiste hulgas peatuvad neil ka mõisahärra Popielski lapselapsed. Izydor on avastanud tõe, et paljud asjad maailmas jagunevad nelja liiki, ja kaevub kirjandusse, et neljajaolisusest üha uusi näiteid leida.

Misia saab insuldi ja sureb. Paweł paneb Izydori vanadekodusse, kus see pikkamööda, aga järjekindlalt hääbub.

Lk 190:

Ta õppis unustama ja unustamine tõi talle kergendust, ning see oli lihtsam, kui ta oli arvanud. Piisas, kui ühel päeval ei mõelnud metsadest, jõest, ei mõelnud emast ja Misiast, kes kammis oma kastanpruune juukseid, ei mõelnud kodust ja nelja aknaga pööningust, kui järgmisel päeval olid need kahvatumad ja luitunumad.

Tütar Adelka tuleb maale isa Pawełit vaatama, kuid mõistab, et tal ei ole seal midagi teha: isa on keskendunud surma ootamisele, teda ei huvita enam miski ja ta ei taha tütre hoolitsust. Lahkudes võtab Adelka riiulilt kaasa ema kohviveski.

Teised on kirjutanud:

• Bukahooliku märkmed
• Kirjakoi
• Loterii