George Orwell. 1984.

George Orwell. 1984 (Nineteen Eighty-Four). 1949. Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler. Rahva Raamat, 2021. 367 lk.
Üks teos, mis siiamaani oli lugemata, on nüüd lõpuks läbi loetud. Päris võõras mulle „1984” süžee ei olnud, sest kindlasti me seda kooliajal kirjanduse tunnis käsitlesime, aga tollal ma lugesin Orwellilt ainult „Loomade farmi”.
Lühiülevaade
Tõeministeeriumi ametnik Winston Smith püüab kuidagi toime tulla nüristava igapäevase reaalsusega. Nii nagu igal partei liikmel, on ka temal korteris „monitor”: seadeldis, mis töötab ühtaegu nii raadio kui ka pealtkuulamis- ja videojälgimisseadmena. Winston on salamisi asunud kirjutama päevikut; see juba iseenesest on kahtlustäratav tegevus, piisav põhjus arreteerimiseks.
Töö juures on Winstoni tähelepanu köitnud kolleeg O’Brien. Mees on siseparteilane, aga Winstonile tundub, et teda võib usaldada ja nad tõenäoliselt jagavad samu mõtteid. Winston ei ole O’Brieniga kordagi rääkinud, ent mõni põgus mõistev pilk on olnud piisav, et süstida Winstonisse lootust.
Neiu nimega Julia avaldab Winstonile armastust. Nad hakkavad salamisi kohtuma, kuigi see on ohtlik. Tüdruk pakub välja kohtumispaiku, mille osas ta on kindel, et neid ei jälgita: nad sõidavad ühel pühapäeval Londonist rongiga välja, et kõrvalisel välul armatseda.
Winston avastab prolede linnajaos vanakraamipoe, mille omanik on nõus Winstonile teise korruse toa üürima. Seal hakkavad nad Juliaga aeg-ajalt käima.
O’Brien kutsub Winstoni enda juurde, selgitab, et ta kuulub vastupanuorganisatsiooni ning annab Winstonile keelatud raamatu — rühmituse juhi Emmanuel Goldsteini teose.
Winston ja Julia on taas vanakraamipoe kohal toakeses ja loevad Goldsteini raamatut, kui tuppa astuvad mundris mehed. Winston ärkab vangikongis, ilmselt hoitakse teda Armastusministeeriumis, ja ta mõistab, et kõik — O’Brien ja keelatud raamat — oli vale. Ainus, mis oli päris, oli nende suhe Juliaga.
Järgnevad lõputud ülekuulamised, vangistus, piinamised. Winston teab, et Armastusministeerium on põhjalik, nende eesmärk on tema vaim lõplikult murda. Põhimõtteliselt on ta mõistetud surma, aga millal surm saabuda võiks, on võimatu teada — igal juhul ei saabu see enne, kui Winston on täielikult ümber kasvatatud, kuni ta on võimetu riigivastaseid mõtteid mõtlemagi. Kui see muul moel ei õnnestu, siis viimane, kõige hullem piinamine ootab ees toas number 101 ja sinna viiakse ka Winston.
Winston lastakse vanglast välja, ta on murtud inimene, tühi kest. Ta võib oma päevi veeta kohvikus džinni juues, isegi tööl on vaja käia kõigest moepärast. Ta kohtab ka Juliat, aga nad ei tunne teineteise vastu enam midagi, on täiesti võõraks jäänud.
„1984” ajaloosündmuste kontekstis
Orwell kirjutas romaani aastatel 1947–1948 ja esmatrükk inglise keeles ilmus juunis 1949. Tasub tähele panna, et teise maailmasõja järgsed jõujooned ei olnud teose valmimise ajal sugugi lõplikult paigas, mitmed märgilised ajaloosündmused olid veel toimumata: Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamine (oktoober 1949), kahe Saksamaa moodustamine (mai ja oktoober 1949), Korea sõja algus (juuni 1950), Vietnami sõja algus (november 1955), Ungari ülestõus (okt-nov 1956) ja Kuuba raketikriis (oktoober 1962).
Orwelli teine peateos „Loomade farm” oli ilmunud pisut varem, aastal 1945, ja kirjutatud aastatel 1943–1944. „Loomade farmi” ja „1984” erinevad rõhuasetused peegeldavad mõnes mõttes ka vahet, kuidas teise maailmasõja eelset ja järgset maailma mõtestada.
Kui räägime teise maailmasõja eelsetest totalitaarsetest ühiskondadest, siis rohkemal või vähemal määral tõuseb seal fookusesse konkreetne diktaator. Loomulikult oli Natsi-Saksamaa suur riik, kus poliitika elluviimisega tegelesid erinevatel tasanditel kümned ja sajad tuhanded inimesed; ometi ei kujuta me seda süsteemi ette ilma Hitlerita eesotsas. Samamoodi on Stalin suuresti see, kes isiklikult kehastab militariseerumist ja repressioone kolmekümnendate Nõukogude Liidus, ja seda kuvandit kinnistavad ka arvutud ajalooraamatud, mis sestsaadik ilmunud ja mille kaaneillustratsiooniks on tihtipeale kas kaks teineteist põrnitsevat vuntsi või kumbki omaette.
Sõjale järgnevad aastakümned tegid tõeliselt selgeks, et üksikisikust olulisem on režiim — ja tõeliselt kuri režiim on selline, kus ka juhi vahetumine ei saa tuua olulist kursimuutust. Orwelli Okeaania on lihtsalt selle idee arendanud loogilise ja lõpliku täiuseni. Keegi ei tea, kas müütiline juht Suur Vend üldse eksisteerib; veelgi enam, tema järele polegi vajadust, on õigupoolest ükskõik, millist paraadportreed režiim kasutab, süsteemi olemus sellest ei muutu.
Dissidentluse miraaž
Täiuslik on see režiim, ilma ühegi veata. Nagu kosmos — objektiivselt võttes kalk ja elamiskõlbmatu, aga turvalisest kaugusest vaadates ei saa salata, et sellel korrapäral on oma esteetiline võlu. Kõige peale on mõeldud, kõik on loogiline. Kui inimese soovid ja vajadused on riigi kontrolli all, siis tõesti, miks ei peaks riik pakkuma ka (vale)dissidentlust? Kui nõudlus teisitimõtlemise järele on olemas, siis on see lihtsalt üks kaubakategooria, mida toota vastavalt kolmaastakuplaanile nagu saapapaelu. Ja mis veel olulisem, veel üks võimalus inimeste mõtlemist riigi kontrollile allutada.
Vastupanuliikumisest saab lisaks luua kujuteldava vaenlase, kelle vastu masse mobiliseerida. Tõeministeerium kustutab agaralt ajaloost ebasobivaid isikuid, kummatigi pole seda tehtud Emmanuel Goldsteiniga. Vastupidi, väidetav vastupanuliikumise juht on igapäevaste vihkamisminutite staar. Oleks Winton pisut sügavamalt selle üle juurelnud, oleks ta võib-olla varem mõistnud, et jalutab otsejoones lõksu.
„Goldsteini raamatut” tasub uurida, sest tekstina tekstis on see kui autori kommentaar, veidi distantseeritud vaade. Totalitaarne režiim avab oma kaardid, ja miks mitte seda teha, surmamõistetule võib ju kõigest avameelselt rääkida?
Traktaat räägib meile, et ebavõrdsus ühiskonnas on paratamatu, stabiilne ühiskond peabki olema jagunenud klassideks. Diktatuuri eesmärgiks on aga likvideerida klassiühiskonnast sotsiaalne mobiilsus — välistada, et keegi valitsevale klassile väljakutse võiks esitada.
Muidugi pidi „1984” olema Nõukogude Liidus keelatud, kui Orwell siin must valgel seletab, et kommunism on võimatu. Või nagu seletas Viktor Suvorov ühes oma raamatus, ma kahjuks ei mäleta, millises: kommunismi ei saa olla, sest kõik tahaksid võrdse õigusega kanda naaritsakasukat ja keegi ei tahaks puhastada umbes kanalisatsiooni.
Topeltmeel ja mõtete kontroll
Suure venna režiim on psühhopaadi unelm. Ühtki teisitimõtlejat ei lasta maha enne, kui ta pole õigesse usku pööranud. See on oluline, sest see välistab märterluse. Lk 297:
Me ei lepi vastumeelse kuulekuse ega isegi mitte alandliku allaheitlikkusega. Meile viimaks alistudes peab see toimuma omast vabast tahtest. Me ei hukka teisitimõtlejat, kuna ta meile vastu hakkab. Kuni ta meile vastu hakkab, ei hukkagi me teda. Me pöörame ta ümber, tungime ta hinge sügavusse, vormime ta ringi. [—] Vanasti läks teisitimõtleja tuleriidale teisitimõtlejana, tunnistades oma vaateid, võidutsedes. [—] Aga meie teeme aju veatuks, enne kui põrmuks laseme.
Propaganda eesmärk on asendada tõde doktriiniga. Kõige kindlam viis veenduda, et doktriin on omaks võetud, on muuta see ebapüsivaks, alatasa muutumises olevaks. Olla riigitruu tähendab uskuda ametlikku infot, isegi kui see on risti vastukäiv eile räägitule. Selle eest struktuurid juba hoolitsevad, et eilsed väited saaks ajalehtedest kustutatud, kuid samamoodi peab igaüks tegema pidevaid korrektuure ka oma mõtlemises, sisendades, et äsja raadios räägitu ongi tegelikkus, ja on alati nii olnud. Selles seisnebki topeltmeele olemus. Lk 97:
Partei keelas usaldada oma silmi ja kõrvu. See oli nende lõplik, kõige olulisem nõue.
Kohustus rakendada topeltmeelt rakendub kõigile, kuni partei tippu välja. Lk 250:
Valitsemise saladus seisneb oskuses ühendada usk oma eksimatusse oskusega õppida mineviku vigadest.
Winston asub otsima tõde, pidepunkte, näiteks kasvõi vanade inimeste mälestusi revolutsioonieelsest ajast. Ta tahaks kasvõi oma mõteteski luua mingi struktuuri, mida partei kustutada või üle kirjutada ei saaks — oma isikliku tõe, mida uskuda. Ent ta ei leia seda. Keegi ei oska talle revolutsioonieelsest ajast midagi asjalikku rääkida, on ainult praht, mitmeti tõlgendatavad mälestustekillud.
Uuskeel
Uuskeele põhimõtteid seletab autori enda kirjutatud detailne lisa. Inspiratsioon, nagu paljus muuski, pärineb tõenäoliselt Nõukogude Liidust, sest sellised haukuvad silplühendid olid seal õige levinud.
Keda huvitab uuskeele kasutamine praktikas aastal 2022 meie idapiiri taga, siis Michele A. Berdy teeb sellest hea kokkuvõtte The Moscow Timesis (23.09.2022). Mõnedki väljendid tulevad ilmselt tuttavad ette Igor Taro päeviku regulaarsetele jälgijatele.
Jälgimisühiskond pole päris sama, mis Orwelli-maailm
Karl Martin Sinijärv märgib järelsõnas, et Suur Vend on juba kohal. Miljardid vahivad taskutelefoni ekraani, täitsa vabatahtlikult ja rõõmuga; meid jälgitakse ja talletatakse pisimgi detail.
Mõtteavaldus iseenesest pole uus, võrdlust Orwelliga on varemgi lauale tassitud. Oluline on samas eristada, kas räägime riiklikul tasemel nuhkimisest või eraettevõtetest — Facebookist, Google’ist ja ülejäänud tehnoloogiasektorist. Vahepeal on need kaks omavahel konfliktis, vahepeal eksisteerivad mõnusas sümbioosis, aga igal juhul ei tohiks neid ühte patta panna.
Ameerika tehnoloogiaettevõtetel on tõepoolest märkimisväärne kontroll meie igapäevaelu üle — aga mitte seepärast, et ettevõtete juhtkonnad sooviks suruda peale oma ühiskonnakorda või taotleks poliitilist võimu. Nad on lihtsalt liiga efektiivsed selles, mida nad teevad.
Jeremy Lent (30.11.2017) ja Ted Chiang (BuzzFeed, 18.12.2017) seletavad asja nii: suurkorporatsioon on ülekäte lastud tehisintellekt. Otsekui kirjaklambreid tootma programmeeritud masin, mis ei peatu enne, kui on ära kasutanud kogu maailma rauamaagi, või nanorobotite mass, mis iseennast arutult juurde toodab. Tehisintellektiga seotud katastroofistsenaariumite eest on mõtlejad hoiatanud juba aastakümneid, aga keegi pole märganud, et me oleme sellised tehisintellektid juba ammu valla päästnud.
Ülalviidatud Ted Chiangi artiklist:
Insight is precisely what Musk’s strawberry-picking AI lacks, as do all the other AIs that destroy humanity in similar doomsday scenarios. I used to find it odd that these hypothetical AIs were supposed to be smart enough to solve problems that no human could, yet they were incapable of doing something most every adult has done: taking a step back and asking whether their current course of action is really a good idea. Then I realized that we are already surrounded by machines that demonstrate a complete lack of insight, we just call them corporations.
Oskaks korporatsioonid kokkukrahmatud infoga siis vähemalt midagi peale hakata, et oma maailmavalitseja roll auga välja mängida — aga nad ei oska, ja see ongi kõige kurvem. Kogutakse suvalisi signaale, pakendatakse neid lõputult ringi ja müüakse üksteisele maha. Kogu see tegevus on olemuselt üsna juhuslik ja ebateaduslik: reklaamiostja ei tea ehk sedagi, milline oleks tema kaubale kõige õigem sihtgrupp, rääkimata sellest, kuidas reklaamimüüja sihtgrupid defineeris ja mis andmetest ta need kokku pani. Andmed on kilohinnaga kaup ja mida rohkem, seda uhkem – eriti masinõppega läbi pestult.
Maciej Cegłowski on soovitanud mõelda andmetest mitte kui varast, vaid kui mürgistest jäätmetest — ja põhjus on muuhulgas selles, et karta tuleb mitte tehnoloogiasektorit ennast, vaid kõiki teisi hämaraid tegelasi, kellele kogutud andmed huvi pakuvad: repressioonidega tegelevad režiimid ja küberkurjategijad. Andmed on turul täitsa vabalt müügiks: kes tahab, see ostab. Kui ei ole müügiks, siis varem või hiljem lekivad ja lähevad ikka omi teid rändama.
Karta tuleb mitte raha, vaid võimu ihalejaid. O’Brien ütleb Winstonile otse: režiimi ainus eesmärk on võim, võim iseenesest. Facebooki ja teisi huvitab inimese digitaalse jälje rahaks pööramine: nad profileerivad meid üsna pinnapealselt ja tihti valesti, ja sellel polegi õigupoolest mingit tähtsust. Iga enam-vähem toimiv julgeolekuteenistus on oma subjektide tundmaõppimises niivõrd palju metoodilisem, et igasugune võrdlus oleks kohatu, ja Suur Vend on loomulikult omaette tase. Tõeministeeriumi ja Armastusministeeriumi käsutuses on muidugi piiramatud ressursid, selge see; aga tuleb märkida, et need organisatsioonid on hämmastavalt hästi üles ehitatud.
Huvitav küll, mis infosüsteemi nad kasutavad?
Totalitaarsed ja vabad ühiskonnad
Kui Suure Vennal ja Ameerika internetihiidudel on midagi ühist, siis ehk ainult selles, et väikesel inimeste ringil on võimalus väga suurel skaalal oma tahet ellu viia: nende otsustest sõltub miljonite igapäevaelu. Aga see ei ole ajalukku vaadates midagi uut ega tähelepanuväärset.
Hoopis tänapäevane demokraatia on ajaloolises mõõtkavas võrdlemisi uus mudel, ja kui nüüd pisut ketserlikke mõtteid mõelda, siis ega me päriselt ei tea, milline süsteem pikemas plaanis elujõuliseks osutub ja mida ellujäämiseks tegelikult vaja on. Vaba tahte austamine, inimõiguste ja -väärikuse kaitse on üllad põhimõtted, aga mida me nende kaudu veel loome ja mis on selle väärtussüsteemi kaudsed ja pikaajalised mõjud, seda ei tea keegi.
Zhou Enlai mõtteavaldus — et vara on Prantsuse revolutsioonile hinnangut anda — on tunnistatud linnalegendiks ja selgitatud, et Hiina valitsusjuht kommenteeris hoopis 1968. a üliõpilasrahutusi, mitte 1789. aasta revolutsiooni. Aga nii mõnedki mõtlejad on ka seda ebakorrektset väidet vaaginud ja leidnud, et midagi selles siiski on.
Ei, ma kindlasti ei taha öelda, et ongi vaja kõva kätt, mis korra majja looks. See oleks naiivne. Lihtsalt ekslik oleks arvata, et demokraatlikus ja kapitalistlikus maailmas on tänu vabadustele kõik võimalik. Turuloogika seab võimalustele samamoodi piirid ette ja võib-olla me marsime mööda suhteliselt kindlat rada sama vääramatult kui mõned teised rahvad partei käsul, ise samal ajal uskudes oma vabasse tahtesse. Nii nagu „1984” tegelastel, on ka meil raske ette kujutada seda, mis jääb meie süsteemi loogika piirest väljapoole. Siin üks lihtne, isegi triviaalne näide: põhimõtteliselt on võimatu, et saaks eksisteerida kaks internetti, kaks teineteisest eraldatud ülemaailmset arvutivõrku. Otstarbekam on need kokku ühendada, seega on vältimatu, et varem või hiljem teeb keegi selle ära.
Mitte et see nüüd oleks eesmärk omaette. Aga kui meie rikas ja võimalustest tulvil maailm on üles ehitatud nii, et mitme arvutivõrgu asemel lõpetame vältimatult alati üheainsaga, siis pole ju raske ette kujutada väljakutseid, kus hoolimata mõningasest sebimisest ja jõupingutustest lõpetame ikka ühes ja samas lõpp-punktis, mille majanduslik loogika meile ette kirjutas?
Näiteks, khm, kliimakatastroof.
Kas te kujutate ette ettevõtet, mille äristrateegia oleks „kestlik kahanemine”? Igal järgneval aastal toodame vähema sisendiga vähem asju ja laseme töötajaid järjest lahti. Hahahaa! Aga miks selline strateegia siis makrotasandil töötama peaks?
Talunik, väikeettevõtja ja ökomõtleja Priit-Kalev Parts ütleb Eesti Looduse septembrinumbris selle kohta nii: maailma lõppu on kergem ette kujutada kui kapitalismi või progressi lõppu.
Et nüüd keegi ei loeks siit välja, et ma kiidan totalitaarset riigikorda, kuna seal on võimalik teha otsustavaid ja õigeid samme, siis siin üks vastupidine näide. Hüppame korra „1984” ilmumisest kümmekond aastat edasi: demokraatlikud Ameerika Ühendriigid kallavad inimestele džunglis dioksiine krae vahele, autoritaarne Hiina hävitab kampaania korras põldvarblasi. Täit aru ei anna endale vist kumbki süsteem.
Kas probleem on selles, et me teame maailma toimimisest liiga vähe? Või on kurja juur hoopis selles, et teadmisi on ülearu? Priit-Kalev Parts, kes tegelenud ökoaktivist Pentti Linkola tõlkimisega, avaldab eespool viidatud intervjuus arvamust, et riik kui struktuur on ise hädade põhjus.
Kokkuvõtteks
Igal juhul näen, et „1984” lugemine on palju veidraid mõtteid tekitanud. Ei oska arvata, mis tunnetega ma oleks romaani lugenud kooliajal — siis, kui rohi oli rohelisem, Fukuyama „ajaloo lõpp” oli täies hoos ja tuumateadlaste viimsepäevakellal oli rahulikult 10-15 minutit varuks, mitte ei loetud allesjäänud aega sekundikaupa.
Pole mingit põhjust, miks „1984” lugemine peaks kedagi ehmatama. Kui ehmatabki, siis see lihtsalt näitab, et me tunneme kehvasti omaenda ajalugu. Ei ole võimalik kirjeldada sellist vägivalda, mida keegi kuskil juba kasutanud poleks. Kõik tuleb uuesti.
Võib-olla mõjuks hästi, kui siia otsa Marcus Aureliust lugeda?