Postitused

George Orwell. 1984 (Nineteen Eighty-Four). 1949. Inglise keelest tõlkinud Ragne Kepler. Rahva Raamat, 2021. 367 lk.

Üks teos, mis siiamaani oli lugemata, on nüüd lõpuks läbi loetud. Päris võõras mulle „1984” süžee ei olnud, sest kindlasti me seda kooliajal kirjanduse tunnis käsitlesime, aga tollal ma lugesin Orwellilt ainult „Loomade farmi”.

Tõeministeeriumi ametnik Winston Smith püüab kuidagi toime tulla nüristava igapäevase reaalsusega. Nii nagu igal partei liikmel, on ka temal korteris „monitor”: seadeldis, mis töötab ühtaegu nii raadio kui ka pealtkuulamis- ja videojälgimisseadmena. Winston on salamisi asunud kirjutama päevikut; see juba iseenesest on kahtlustäratav tegevus, piisav põhjus arreteerimiseks.

Töö juures on Winstoni tähelepanu köitnud kolleeg O’Brien. Mees on siseparteilane, aga Winstonile tundub, et teda võib usaldada ja nad tõenäoliselt jagavad samu mõtteid. Winston ei ole O’Brieniga kordagi rääkinud, ent mõni põgus mõistev pilk on olnud piisav, et süstida Winstonisse lootust.

Neiu nimega Julia avaldab Winstonile armastust. Nad hakkavad salamisi kohtuma, kuigi see on ohtlik. Tüdruk pakub välja kohtumispaiku, mille osas ta on kindel, et neid ei jälgita: nad sõidavad ühel pühapäeval Londonist rongiga välja, et kõrvalisel välul armatseda.

Winston avastab prolede linnajaos vanakraamipoe, mille omanik on nõus Winstonile teise korruse toa üürima. Seal hakkavad nad Juliaga aeg-ajalt käima.

O’Brien kutsub Winstoni enda juurde, selgitab, et ta kuulub vastupanuorganisatsiooni ning annab Winstonile keelatud raamatu — rühmituse juhi Emmanuel Goldsteini teose.

Winston ja Julia on taas vanakraamipoe kohal toakeses ja loevad Goldsteini raamatut, kui tuppa astuvad mundris mehed. Winston ärkab vangikongis, ilmselt hoitakse teda Armastusministeeriumis, ja ta mõistab, et kõik — O’Brien ja keelatud raamat — oli vale. Ainus, mis oli päris, oli nende suhe Juliaga.

Järgnevad lõputud ülekuulamised, vangistus, piinamised. Winston teab, et Armastusministeerium on põhjalik, nende eesmärk on tema vaim lõplikult murda. Põhimõtteliselt on ta mõistetud surma, aga millal surm saabuda võiks, on võimatu teada — igal juhul ei saabu see enne, kui Winston on täielikult ümber kasvatatud, kuni ta on võimetu riigivastaseid mõtteid mõtlemagi. Kui see muul moel ei õnnestu, siis viimane, kõige hullem piinamine ootab ees toas number 101 ja sinna viiakse ka Winston.

Winston lastakse vanglast välja, ta on murtud inimene, tühi kest. Ta võib oma päevi veeta kohvikus džinni juues, isegi tööl on vaja käia kõigest moepärast. Ta kohtab ka Juliat, aga nad ei tunne teineteise vastu enam midagi, on täiesti võõraks jäänud.

Orwell kirjutas romaani aastatel 1947–1948 ja esmatrükk inglise keeles ilmus juunis 1949. Tasub tähele panna, et teise maailmasõja järgsed jõujooned ei olnud teose valmimise ajal sugugi lõplikult paigas, mitmed märgilised ajaloosündmused olid veel toimumata: Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamine (oktoober 1949), kahe Saksamaa moodustamine (mai ja oktoober 1949), Korea sõja algus (juuni 1950), Vietnami sõja algus (november 1955), Ungari ülestõus (okt-nov 1956) ja Kuuba raketikriis (oktoober 1962).

Orwelli teine peateos „Loomade farm” oli ilmunud pisut varem, aastal 1945, ja kirjutatud aastatel 1943–1944. „Loomade farmi” ja „1984” erinevad rõhuasetused peegeldavad mõnes mõttes ka vahet, kuidas teise maailmasõja eelset ja järgset maailma mõtestada.

Kui räägime teise maailmasõja eelsetest totalitaarsetest ühiskondadest, siis rohkemal või vähemal määral tõuseb seal fookusesse konkreetne diktaator. Loomulikult oli Natsi-Saksamaa suur riik, kus poliitika elluviimisega tegelesid erinevatel tasanditel kümned ja sajad tuhanded inimesed; ometi ei kujuta me seda süsteemi ette ilma Hitlerita eesotsas. Samamoodi on Stalin suuresti see, kes isiklikult kehastab militariseerumist ja repressioone kolmekümnendate Nõukogude Liidus, ja seda kuvandit kinnistavad ka arvutud ajalooraamatud, mis sestsaadik ilmunud ja mille kaaneillustratsiooniks on tihtipeale kas kaks teineteist põrnitsevat vuntsi või kumbki omaette.

Sõjale järgnevad aastakümned tegid tõeliselt selgeks, et üksikisikust olulisem on režiim — ja tõeliselt kuri režiim on selline, kus ka juhi vahetumine ei saa tuua olulist kursimuutust. Orwelli Okeaania on lihtsalt selle idee arendanud loogilise ja lõpliku täiuseni. Keegi ei tea, kas müütiline juht Suur Vend üldse eksisteerib; veelgi enam, tema järele polegi vajadust, on õigupoolest ükskõik, millist paraadportreed režiim kasutab, süsteemi olemus sellest ei muutu.

Täiuslik on see režiim, ilma ühegi veata. Nagu kosmos — objektiivselt võttes kalk ja elamiskõlbmatu, aga turvalisest kaugusest vaadates ei saa salata, et sellel korrapäral on oma esteetiline võlu. Kõige peale on mõeldud, kõik on loogiline. Kui inimese soovid ja vajadused on riigi kontrolli all, siis tõesti, miks ei peaks riik pakkuma ka (vale)dissidentlust? Kui nõudlus teisitimõtlemise järele on olemas, siis on see lihtsalt üks kaubakategooria, mida toota vastavalt kolmaastakuplaanile nagu saapapaelu. Ja mis veel olulisem, veel üks võimalus inimeste mõtlemist riigi kontrollile allutada.

Vastupanuliikumisest saab lisaks luua kujuteldava vaenlase, kelle vastu masse mobiliseerida. Tõeministeerium kustutab agaralt ajaloost ebasobivaid isikuid, kummatigi pole seda tehtud Emmanuel Goldsteiniga. Vastupidi, väidetav vastupanuliikumise juht on igapäevaste vihkamisminutite staar. Oleks Winton pisut sügavamalt selle üle juurelnud, oleks ta võib-olla varem mõistnud, et jalutab otsejoones lõksu.

„Goldsteini raamatut” tasub uurida, sest tekstina tekstis on see kui autori kommentaar, veidi distantseeritud vaade. Totalitaarne režiim avab oma kaardid, ja miks mitte seda teha, surmamõistetule võib ju kõigest avameelselt rääkida?

Traktaat räägib meile, et ebavõrdsus ühiskonnas on paratamatu, stabiilne ühiskond peabki olema jagunenud klassideks. Diktatuuri eesmärgiks on aga likvideerida klassiühiskonnast sotsiaalne mobiilsus — välistada, et keegi valitsevale klassile väljakutse võiks esitada.

Muidugi pidi „1984” olema Nõukogude Liidus keelatud, kui Orwell siin must valgel seletab, et kommunism on võimatu. Või nagu seletas Viktor Suvorov ühes oma raamatus, ma kahjuks ei mäleta, millises: kommunismi ei saa olla, sest kõik tahaksid võrdse õigusega kanda naaritsakasukat ja keegi ei tahaks puhastada umbes kanalisatsiooni.

Suure venna režiim on psühhopaadi unelm. Ühtki teisitimõtlejat ei lasta maha enne, kui ta pole õigesse usku pööranud. See on oluline, sest see välistab märterluse. Lk 297:

Me ei lepi vastumeelse kuulekuse ega isegi mitte alandliku allaheitlikkusega. Meile viimaks alistudes peab see toimuma omast vabast tahtest. Me ei hukka teisitimõtlejat, kuna ta meile vastu hakkab. Kuni ta meile vastu hakkab, ei hukkagi me teda. Me pöörame ta ümber, tungime ta hinge sügavusse, vormime ta ringi. [—] Vanasti läks teisitimõtleja tuleriidale teisitimõtlejana, tunnistades oma vaateid, võidutsedes. [—] Aga meie teeme aju veatuks, enne kui põrmuks laseme.

Propaganda eesmärk on asendada tõde doktriiniga. Kõige kindlam viis veenduda, et doktriin on omaks võetud, on muuta see ebapüsivaks, alatasa muutumises olevaks. Olla riigitruu tähendab uskuda ametlikku infot, isegi kui see on risti vastukäiv eile räägitule. Selle eest struktuurid juba hoolitsevad, et eilsed väited saaks ajalehtedest kustutatud, kuid samamoodi peab igaüks tegema pidevaid korrektuure ka oma mõtlemises, sisendades, et äsja raadios räägitu ongi tegelikkus, ja on alati nii olnud. Selles seisnebki topeltmeele olemus. Lk 97:

Partei keelas usaldada oma silmi ja kõrvu. See oli nende lõplik, kõige olulisem nõue.

Kohustus rakendada topeltmeelt rakendub kõigile, kuni partei tippu välja. Lk 250:

Valitsemise saladus seisneb oskuses ühendada usk oma eksimatusse oskusega õppida mineviku vigadest.

Winston asub otsima tõde, pidepunkte, näiteks kasvõi vanade inimeste mälestusi revolutsioonieelsest ajast. Ta tahaks kasvõi oma mõteteski luua mingi struktuuri, mida partei kustutada või üle kirjutada ei saaks — oma isikliku tõe, mida uskuda. Ent ta ei leia seda. Keegi ei oska talle revolutsioonieelsest ajast midagi asjalikku rääkida, on ainult praht, mitmeti tõlgendatavad mälestustekillud.

Uuskeele põhimõtteid seletab autori enda kirjutatud detailne lisa. Inspiratsioon, nagu paljus muuski, pärineb tõenäoliselt Nõukogude Liidust, sest sellised haukuvad silplühendid olid seal õige levinud.

Keda huvitab uuskeele kasutamine praktikas aastal 2022 meie idapiiri taga, siis Michele A. Berdy teeb sellest hea kokkuvõtte The Moscow Timesis (23.09.2022). Mõnedki väljendid tulevad ilmselt tuttavad ette Igor Taro päeviku regulaarsetele jälgijatele.

Karl Martin Sinijärv märgib järelsõnas, et Suur Vend on juba kohal. Miljardid vahivad taskutelefoni ekraani, täitsa vabatahtlikult ja rõõmuga; meid jälgitakse ja talletatakse pisimgi detail.

Mõtteavaldus iseenesest pole uus, võrdlust Orwelliga on varemgi lauale tassitud. Oluline on samas eristada, kas räägime riiklikul tasemel nuhkimisest või eraettevõtetest — Facebookist, Google’ist ja ülejäänud tehnoloogiasektorist. Vahepeal on need kaks omavahel konfliktis, vahepeal eksisteerivad mõnusas sümbioosis, aga igal juhul ei tohiks neid ühte patta panna.

Ameerika tehnoloogiaettevõtetel on tõepoolest märkimisväärne kontroll meie igapäevaelu üle — aga mitte seepärast, et ettevõtete juhtkonnad sooviks suruda peale oma ühiskonnakorda või taotleks poliitilist võimu. Nad on lihtsalt liiga efektiivsed selles, mida nad teevad.

Jeremy Lent (30.11.2017) ja Ted Chiang (BuzzFeed, 18.12.2017) seletavad asja nii: suurkorporatsioon on ülekäte lastud tehisintellekt. Otsekui kirjaklambreid tootma programmeeritud masin, mis ei peatu enne, kui on ära kasutanud kogu maailma rauamaagi, või nanorobotite mass, mis iseennast arutult juurde toodab. Tehisintellektiga seotud katastroofistsenaariumite eest on mõtlejad hoiatanud juba aastakümneid, aga keegi pole märganud, et me oleme sellised tehisintellektid juba ammu valla päästnud.

Ülalviidatud Ted Chiangi artiklist:

Insight is precisely what Musk’s strawberry-picking AI lacks, as do all the other AIs that destroy humanity in similar doomsday scenarios. I used to find it odd that these hypothetical AIs were supposed to be smart enough to solve problems that no human could, yet they were incapable of doing something most every adult has done: taking a step back and asking whether their current course of action is really a good idea. Then I realized that we are already surrounded by machines that demonstrate a complete lack of insight, we just call them corporations.

Oskaks korporatsioonid kokkukrahmatud infoga siis vähemalt midagi peale hakata, et oma maailmavalitseja roll auga välja mängida — aga nad ei oska, ja see ongi kõige kurvem. Kogutakse suvalisi signaale, pakendatakse neid lõputult ringi ja müüakse üksteisele maha. Kogu see tegevus on olemuselt üsna juhuslik ja ebateaduslik: reklaamiostja ei tea ehk sedagi, milline oleks tema kaubale kõige õigem sihtgrupp, rääkimata sellest, kuidas reklaamimüüja sihtgrupid defineeris ja mis andmetest ta need kokku pani. Andmed on kilohinnaga kaup ja mida rohkem, seda uhkem – eriti masinõppega läbi pestult.

Maciej Cegłowski on soovitanud mõelda andmetest mitte kui varast, vaid kui mürgistest jäätmetest — ja põhjus on muuhulgas selles, et karta tuleb mitte tehnoloogiasektorit ennast, vaid kõiki teisi hämaraid tegelasi, kellele kogutud andmed huvi pakuvad: repressioonidega tegelevad režiimid ja küberkurjategijad. Andmed on turul täitsa vabalt müügiks: kes tahab, see ostab. Kui ei ole müügiks, siis varem või hiljem lekivad ja lähevad ikka omi teid rändama.

Karta tuleb mitte raha, vaid võimu ihalejaid. O’Brien ütleb Winstonile otse: režiimi ainus eesmärk on võim, võim iseenesest. Facebooki ja teisi huvitab inimese digitaalse jälje rahaks pööramine: nad profileerivad meid üsna pinnapealselt ja tihti valesti, ja sellel polegi õigupoolest mingit tähtsust. Iga enam-vähem toimiv julgeolekuteenistus on oma subjektide tundmaõppimises niivõrd palju metoodilisem, et igasugune võrdlus oleks kohatu, ja Suur Vend on loomulikult omaette tase. Tõeministeeriumi ja Armastusministeeriumi käsutuses on muidugi piiramatud ressursid, selge see; aga tuleb märkida, et need organisatsioonid on hämmastavalt hästi üles ehitatud.

Huvitav küll, mis infosüsteemi nad kasutavad?

Kui Suure Vennal ja Ameerika internetihiidudel on midagi ühist, siis ehk ainult selles, et väikesel inimeste ringil on võimalus väga suurel skaalal oma tahet ellu viia: nende otsustest sõltub miljonite igapäevaelu. Aga see ei ole ajalukku vaadates midagi uut ega tähelepanuväärset.

Hoopis tänapäevane demokraatia on ajaloolises mõõtkavas võrdlemisi uus mudel, ja kui nüüd pisut ketserlikke mõtteid mõelda, siis ega me päriselt ei tea, milline süsteem pikemas plaanis elujõuliseks osutub ja mida ellujäämiseks tegelikult vaja on. Vaba tahte austamine, inimõiguste ja -väärikuse kaitse on üllad põhimõtted, aga mida me nende kaudu veel loome ja mis on selle väärtussüsteemi kaudsed ja pikaajalised mõjud, seda ei tea keegi.

Zhou Enlai mõtteavaldus — et vara on Prantsuse revolutsioonile hinnangut anda — on tunnistatud linnalegendiks ja selgitatud, et Hiina valitsusjuht kommenteeris hoopis 1968. a üliõpilasrahutusi, mitte 1789. aasta revolutsiooni. Aga nii mõnedki mõtlejad on ka seda ebakorrektset väidet vaaginud ja leidnud, et midagi selles siiski on.

Ei, ma kindlasti ei taha öelda, et ongi vaja kõva kätt, mis korra majja looks. See oleks naiivne. Lihtsalt ekslik oleks arvata, et demokraatlikus ja kapitalistlikus maailmas on tänu vabadustele kõik võimalik. Turuloogika seab võimalustele samamoodi piirid ette ja võib-olla me marsime mööda suhteliselt kindlat rada sama vääramatult kui mõned teised rahvad partei käsul, ise samal ajal uskudes oma vabasse tahtesse. Nii nagu „1984” tegelastel, on ka meil raske ette kujutada seda, mis jääb meie süsteemi loogika piirest väljapoole. Siin üks lihtne, isegi triviaalne näide: põhimõtteliselt on võimatu, et saaks eksisteerida kaks internetti, kaks teineteisest eraldatud ülemaailmset arvutivõrku. Otstarbekam on need kokku ühendada, seega on vältimatu, et varem või hiljem teeb keegi selle ära.

Mitte et see nüüd oleks eesmärk omaette. Aga kui meie rikas ja võimalustest tulvil maailm on üles ehitatud nii, et mitme arvutivõrgu asemel lõpetame vältimatult alati üheainsaga, siis pole ju raske ette kujutada väljakutseid, kus hoolimata mõningasest sebimisest ja jõupingutustest lõpetame ikka ühes ja samas lõpp-punktis, mille majanduslik loogika meile ette kirjutas?

Näiteks, khm, kliimakatastroof.

Kas te kujutate ette ettevõtet, mille äristrateegia oleks „kestlik kahanemine”? Igal järgneval aastal toodame vähema sisendiga vähem asju ja laseme töötajaid järjest lahti. Hahahaa! Aga miks selline strateegia siis makrotasandil töötama peaks?

Talunik, väikeettevõtja ja ökomõtleja Priit-Kalev Parts ütleb Eesti Looduse septembrinumbris selle kohta nii: maailma lõppu on kergem ette kujutada kui kapitalismi või progressi lõppu.

Et nüüd keegi ei loeks siit välja, et ma kiidan totalitaarset riigikorda, kuna seal on võimalik teha otsustavaid ja õigeid samme, siis siin üks vastupidine näide. Hüppame korra „1984” ilmumisest kümmekond aastat edasi: demokraatlikud Ameerika Ühendriigid kallavad inimestele džunglis dioksiine krae vahele, autoritaarne Hiina hävitab kampaania korras põldvarblasi. Täit aru ei anna endale vist kumbki süsteem.

Kas probleem on selles, et me teame maailma toimimisest liiga vähe? Või on kurja juur hoopis selles, et teadmisi on ülearu? Priit-Kalev Parts, kes tegelenud ökoaktivist Pentti Linkola tõlkimisega, avaldab eespool viidatud intervjuus arvamust, et riik kui struktuur on ise hädade põhjus.

Igal juhul näen, et „1984” lugemine on palju veidraid mõtteid tekitanud. Ei oska arvata, mis tunnetega ma oleks romaani lugenud kooliajal — siis, kui rohi oli rohelisem, Fukuyama „ajaloo lõpp” oli täies hoos ja tuumateadlaste viimsepäevakellal oli rahulikult 10-15 minutit varuks, mitte ei loetud allesjäänud aega sekundikaupa.

Pole mingit põhjust, miks „1984” lugemine peaks kedagi ehmatama. Kui ehmatabki, siis see lihtsalt näitab, et me tunneme kehvasti omaenda ajalugu. Ei ole võimalik kirjeldada sellist vägivalda, mida keegi kuskil juba kasutanud poleks. Kõik tuleb uuesti.

Võib-olla mõjuks hästi, kui siia otsa Marcus Aureliust lugeda?

Kjell Westö. Lang. 2003. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. SA Kultuurileht, Loomingu Raamatukogu 2007, nr 37–40. Uusväljaanne 2022: Loomingu Raamatukogu kuldsari, nr 15. 150 lk.

Tohoo tonti. Tagakaane sisukokkuvõttes ei sõnagi sellest, et romaani üheks oluliseks teemaks on lähisuhtevägivald.

(Jaa. Kena, kena. — nagu ütleb Raimond Uusküla Tartu Uue Teatri „Serafimas ja Bogdanis”.)

Vananev telesaatejuht Christian Lang leiab elule uue hingamise, kui kohtab üksikema Saritat. Naine on aga endiselt eksmehe ja lapse isa, psühhopaadi kalduvustega Marko¹ mõju all.

Westö romaanis on mitu tasandit, seda küll. „Armutu meediamaastiku närviline olustik”, mida sisukokkuvõte lubab, on siin ka täitsa olemas. Aga Sarita ja Marko küsimus paneb paika loo põhiraami ja tegelaste motiivid, nii et paslik oleks kõigepealt sellest rääkida.

Nagu ikka, on lähisuhtevägivalla lugu jälk ja hingekriipiv. Õõvatekitav oma väljapääsmatuses. Lähemad sõbrad saavad küll aru olukorra tõsidusest, kuid leiavad siiski, et Marko ja Sarita kuuluvad kokku ning Langil oleks parem mitte sekkuda.

Lk 103:

„Sarita on üritanud teda korduvalt maha jätta. Kord oli isegi olemas kohtuotsus, et ta ei tohi Saritale läheneda. Aga Saritat tõmbab kogu aeg tema poole.”

Jajah, noh, tõmbab küll. Seda kuuleme ka Sarita enda suust. Nii et ega Kirsi otseselt siin ei valeta ega loo endale illusioone. Sellised lood ongi neetult keerulised sasipuntrad. Kõrvaltvaatajad tunnevad, et nad kõnnivad väga õhukesel jääl: raskeid tagajärgi võib tuua nii reageerimine või reageerimata jätmine.

– Aga miks?" küsis Lang nõutult, ja Kirsi vastas selle peale, et tema ei tea: tema teadis ainult seda, et Sarita ja Marko suhe oli olnud algusest peale keeruline ja ajapikku oli asi muutunud vaid üha hullemaks. Ja lisas siis: „Ega Sarita minule ka kuigi palju ei räägi.” [–] Markol on tema üle ilmselt mingi mõjuvõim, aga Kirsi ei teadnud, milles see seisneb. Aga ühte ta teadis: et Sarita armulugu Langiga pole kaasa toonud midagi head, pigem vastupidi. Sest Marko võis olla ka kena, ütles Kirsi, aga kui ta Sarita nappidest seletustest õigesti aru on saanud, siis just praegu on ta täiesti võimatu, ja seda Langi pärast. [–] „Nemad kaks kuuluvad kokku, saad sa aru, nad kuuluvad ühte, ehkki nad ise seda ei taha, ja sina ei saa sinna midagi parata. Nii et tõmbu kõrvale, Lang, enne kui midagi veelgi hullemat juhtub.”

Omavahelises vestluses suudab Marko Langi kergesti veenda, et neil on palju ühist. Ehk siis klassikaline psühhopaat. Lk 119:

„Vaata, oma sisimas me oleme endiselt metsloomad,” katkestas Marko vaikuse. „Tegelikult me käitume täpselt samuti, nagu meie kauged esivanemad mõõkhambulist tiigrit kohates. Inimeses, kes tapab, kui tema elu on hädaohus, ei ole midagi mõistatuslikku.” Lang vaatas Marko hallidesse silmadesse ja nägi, et tema pilk polnud enam jahe, vaid innustunud ja intensiivne. Ta tundis tema vastas diivanil istuva noormehega ootamatut, äärmiselt vastumeelset kokkukuuluvust [–].

Ka Sarita ei kipu Langile Marko kõige tumedamatest tahkudest rääkima, sest see heidaks varju ka talle. Lk 108:

„Ma olen olnud sõjas,” vastas Marko. „Ma olen tapnud, Lang. Nii mehi kui naisi. Kuidas sinuga muide on? Tsiviilteenistus kaheksakümnendatel kusagil haiglas, mis?” – „Ära tule mulle rääkima,” ütles Lang teravalt, keeras bussireale ja kihutas ärritunult Parlamendihoonest mööda. „Sa tulid tagasi, saba jalge vahel. Nad ei tahtnud sind. Liiga skiso. Sarita rääkis.” – „Ah nii, või tema rääkis,” muigas Marko. „Ja sina oled kindel, et ta räägib tõtt? Kas sa pole kunagi kahtlustanud, et ta ilustab asju, et saaks öösiti paremini magada? Sest Sarita ju ei taha, et tema ainsa lapse isa oleks tapja, mis, Lang, seda ta ju ometi ei taha?“ Lang raputas masendunult pead, aga ei lausunud midagi.

Ning Sarita ja Marko poeg armastab isa väga ja veedab temaga meelsasti koos aega.

Olukord eskaleerub, kuni sellest on lõpuks ainult üks väljapääs. Autor vihjab, et Lang võtab süü mõrva eest enda peale ja tõenäoliselt nad on Saritaga tunnistustes kokku leppinud.

Nii et omamoodi on see siis lunastuse otsimise lugu. Christian Lang leiab väljapääsu keskeakriisist, kui ohverdab end Sarita heaks. Naine saab vabaks endisest elukaaslasest, kes tema elu jätkuvalt kontrollida püüab, ja Lang leiab oma isetus teos ehk rohtu oma „hingelisele kalestumisele”, mis kujunenud mugavat, ent pigem eraklikku eraelu elades ja õhtuti prožektorivalguses saatekülalisi puistates ja vaimutsedes. Või kes sedagi teab. Viimase peatüki võtab autor kokku nii, et Sarita on oma eluga edukalt edasi liikunud, Lang aga vanglas veelgi enam end välismaailmast isoleerinud, mistõttu pole ka tema hingelisest seisundist midagi täpsemalt teada.

Nüüd siis sellest armutust meediamaastikust. Ma ei tahaks minna lihtsa järelduse teed, laskuda nostalgitsemisse „televisioon oli vanasti parem” ja tunda kaasa Langile kui talkshow’-formaadi kroonimata kuningale, kelle talenti enam ei vajata ja kes peab taanduma pinnapealsema meelelahutuse ees.

Iga tuntud telenägu teeb eetris läbi põhimõtteliselt sama trajektoori: näeb vaeva, et luua endast kaubamärk, ja kui sellest kaubamärgist inimestel küll saab, siis peab samavõrra pingutama, et end uuesti määratleda ja üleliigsetest seostest vabaneda. Mis on täpselt sama lihtne kui mõnel teenelisel jämekoomikul ja parodistil vürst Mõškinina teatrilaval üles astuda ja kiitvad arvustused välja teenida.

Ega see nendel staarikestel kuidagi teisiti ei lähe, vahet pole, mitu aastat nad ekraanil püsivad (lk 124):

Ajalehtedest luges ta V. P. Minkkineni viimasest lemmiklapsest, provokatiivsest talkshow’st, kus saatejuhid, kahekümne nelja aastane mees ja üheksateistkümneaastane naine, intervjueerisid oma külalisi peaaegu alasti.

Ja tarbetu oleks arutleda, kelle saade inimeste meeli tõhusamalt lahutab — või veelgi enam, kukkuda ohkama, kuidas kogu kultuur on olnud viis tuhat aastat katkematut allakäiku. Televisioonis on üks käsulaud ja sellel seisab: sina pead ajavaimuga kaasas käima. Mõistagi on maitse asi, mida vaadata, aga kellelgi pole moraalset õigust öelda, et Christian Langi “Videvikutund” on õige televisioon ja bikiini-intervjuud ei ole.

Aegade algusest on nii olnud, et artisti mõõdupuu on publik ja viimane sõna kuulub publikule. On vaataja valik, kas plaksutada näitleja tagasi või vilistada välja. Julm, aga nii on.

Mind intrigeerib teose soomerootsi aspekt, aga pole kahjuks selles vallas piisavaid teadmisi. Seega vastuseid pakkuda pole, küll aga tekkisid mõned küsimused mõtisklemiseks. Mis tunne on olla soomerootslane? Soomerootslasest saatejuht? Kas Lang viib oma saateid läbi soome või rootsi keeles? Tema saates käivad ju ka soomlastest saatekülalised: näitlejad ja poliitikud.

Kui tugevasti oma rahvusidentiteedist sellises olukorras kinni hoitakse? Kas keegi seab endale eesmärgiks olla 5% rahvastiku hulgas kuulsaim saatejuht või parim sportlane? Või identifitseeritakse end ikka Soome saatejuhi ja Soome sportlasena?

Lõpetuseks veel paar juhuslikku tsitaati, mis silma jäid:

Lk 26:

Langi romaanid olid algusest peale olnud labürintlikud ja vabad traditsioonilisest kronoloogiast, ja temast kujunes kiiresti tooniandvate intellektuaalide lemmik: teda peeti teraseks ja püüdmatuks postmodernistlikuks vääriskalaks selles realismiga üleväetatud Läänemeres, kus mina ise moodustasin osa ülemäärasest lämmastikust.

Lk 36:

„Ah, võib-olla ta lihtsalt vajab ebakindlust, muide, sina ise ju ka naudid seda, eks ole,” ütles Harry, „ja nüüd ole natuke aega vait.” –„Mispärast?” küsis Lang. „Sellepärast, et meist ei saa kunagi tõelisi sõpru, kui sa vaikust meie vahel niimoodi kardad,” ütles Harry sõbralikult.

Vaata ka:

• Sehkendamine
• Tõnu Karjatse err.ee-s. Kjell Westö “Lang” pole tavapärane krimiromaan.

Catherine Belton. Putini inimesed: kuidas KGB võttis tagasi Venemaa ja tungis siis edasi Läände. (Putin’s People: How the KGB Took Back Russia and Then Took On the West.) 2020. Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart. KAVA Kirjastus, 2022. 517 lk.

Aimekirjandusega on see häda, et kui on hea ja sisutihe raamat, siis ilmneb sinu kui lugeja piiratus eriti teravalt: hulk olulist infot voolab mööda külgi alla. Hakka või lugedes konspekteerima, aga kuidas sa seda öökapil ikka teed.

Autorile ja teosele on mitmel pool kiitust avaldatud ja kiitus on ilmselgelt välja teenitud. Belton on teinud ülipõhjalikku uurimistööd ning näib Venemaa elu hoobasid ja võimukoridore hästi mõistvat.

Teeme nüüd nii, et võtame paksu ja sisuka raamatu hästi lühidalt kokku. Siin on „Putini inimesed”, kokku surutuna kümnesse teesi:

1. Putini esimene töökoht KGB välisluures Dresdenis oli oluliselt mõjukam kui ta on lasknud välja paista. Selliste „eelpostide” kaudu rahastas KGB ekstremiste ja terrorirühmitusi, smugeldas Nõukogude Liitu Lääne elektroonikat ja suunas välismaale miljardeid dollareid.

2. KGB on alati olnud ettevaatlik ja paranoiline organisatsioon. Kuna KGB üks põhieesmärke Läänes oli destabiliseerida Lääne ühiskondi, levitada valeinfot ja külvata lahkhelisid, on KGB alati uskunud, et Lääs püüab Venemaaga sedasama teha.

3. Tõelise riigina riigis nägi KGB idabloki lagunemist ette juba kaheksakümnendate keskel ja alustas aegsasti „põranda alla minekut”: loodi agendivõrgustik, mis elaks üle ka režiimivahetused ja paigutati hiiglaslikud rahasummad varifirmade võrgustikku.

4. Kui 1991. aastal ähvardas Peterburi toidukriis, andis aselinnapea Putin nn. nafta-toidu-vastu tehingutes hämaratel asjaoludel heldeid ekspordikvoote organiseeritud kuritegevusega seotud ettevõtetele. Sellest ajast võivad pärineda tihedad sidemed Vene maffia ja KGB vahel.

5. Jeltsini valitsuse krooniline rahapuudus muutis nad oligarhidest sõltuvaks, see tipnes 1995. aastal oksjonitega, kus ärimehed andsid valitsusele laenu ja said tagatiseks imesoodsatel tingimustel strateegiliste riigiettevõtete osakuid — Norilski Nikel, Jukos, Sibneft jt. Kui valitsus ei suutnud laene tagasi maksta, said oligarhid ettevõtted enda omandusse.

6. Putini kui Jeltsini asetäitja esiletõus langeb kokku teise Tšetseenia sõja algusega 1999. a. sügisel ning ta lõi endast kohe kindlakäelise juhi kuvandi. Moskvas toimunud kortermajade plahvatuste osas on avaldatud arvamust, et need võisid olla FSB töö. Sama arvatakse ka Dubrovka teatri pantvangikriisi kohta: see võis olla lavastatud operatsioon, mis katastroofilisel moel läbi kukkus.

7. On raske hinnata, milliseid samme on astunud Putin ise oma võimu kindlustamiseks, ja milliseid on korraldanud või talle ette söötnud Kremli KGB-mehed, et takistada Putinil võimust loobumast ja säilitada teda režiimi avaliku näona, et mitte tõmmata ülejäänud süsteemile tähelepanu.

8. Jukose likvideerimise saaga võimaldas Putinil veenduda, et Lääne jaoks kaaluvad finantshuvid üles mure õiguse ja demokraatia kuritarvitamise pärast. Ehkki esialgu vaadati ettevõtte lammutamist Läänes murelikult, võtsid Lääne naftafirmad ja pangad 2007. aastal ritta, et varadest tükikesi saada; veelgi enam, aitasid Jukose riigistamisele oma rahadega kaasa.

9. Lääne börsid, eriti Londoni börs, meelitasid Vene ettevõtteid oma aktsiaid noteerima. Suure raha ootuses pigistati silm kinni isegi selle ees, et ettevõtete omandistruktuur oli läbipaistmatu ja aruandluses lüngad.

10. Ei ole selge, kas Vene eriteenistustel õnnestus Donald Trump värvata või mitte. Huvi selleks oli aga kindlasti olemas ja venelased külvasid Trumpi ettevõtmistesse heldelt raha, päästes nii mõnegi neist pankrotist ja makstes hiigelsummasid ainuüksi Trumpi kaubamärgi litsenseerimiseks.

Vaata ka:

• Jüri Saar, Sisekaitseakadeemia sisejulgeoleku instituudi teadur, Sirbis 17.06.2022: Oluline uurimus Putini Venemaa kohta.
• Lauri Vahtre, 25.04.2022. Sõja tulemuse otsustab nafta.
• Rainer Saks ERR kultuuriportaalis 18.04.2022. Raamatust “Putini inimesed”: Venemaast see liiga palju ei räägi.
• Catherine Belton, intervjuu Priit Hõbemägile Postimehes 2.04.2022: Näeme Putini režiimi viimaseid aastaid.

Raivo Kangur. Vanaisa kiri. 2022. 275 lk.

Minu kätte sattus seekord tavapärasest eksklusiivsem teos. Ettevõtja Raivo Kangur, minu isa kursusekaaslane TRÜ bioloogia erialalt on pannud paberile oma eluloo ja mälestused, lugemismaterjaliks ennekõike oma lastelastele ja järeltulevatele põlvedele. Ta selgitab eessõnas, et me mäletame peamiselt oma vanemaid ja vanavanemaid, kellega oleme isiklikult kokku puutunud; neile eelnenud põlvkondadest aga ei tea praktiliselt midagi.

Lk 5:

Ma tean oma esivanemaid umbes viis põlve, kuid seda ainult nime jägi. Ma tean nende sünni- ja surma-aastaid, kuid mitte midagi sellest, millised inimesed nad olid. Laias laastus muidugi talupojad nagu enamik eestlasi, kuid rohkem suurt ei midagi. Mina mäletan oma vanaema ja minu lapselapsed mäletavad ilmselt mind, kuid nad ei tea enam midagi minu vanaemast, sest ta sureb uuesti koos minuga. Kui mu vanaemad ja vanaisad oleksid viitsinud teha kirjalikke ülestähendusi, leiaksid nad vähemalt minu näol huvitatud lugeja.

Ma imetlen Raivo Kangurit ja tema oskust anda edasi mõtestatud ja detailirohke pilt aastakümnete tagusest ajast. Muidugi, autor märgib lõppsõnas: „Saan [—] kerida sama linti edasi-tagasi, aga mitte suurendada. Püüdke leppida sellega, mis on.” (lk 274). Aga kirjutada 40 eluaastat lahti pea 300 leheküljeks ei ole sugugi väike saavutus.

Võib-olla pole isegi väga keeruline meenutada, mis leidis aset ja millal, aga määratult olulisemad on küsimused miks ja kuidas? Mis ajendas, mis sai otsustavaks? Millised olid mingi loo tagamaad, mis eelnes, kaasnes ja järgnes? Mida mõtles tol hetkel minajutustaja, mida võisid mõelda teised? See on see liim, mis seob kuiva kronoloogia elavaks ja hingavaks jutustuseks, aga oi kui raske võib olla seda aastaid hiljem rekonstrueerida.

Alati on muidugi võimalik meenutada teiste inimestega koos ja alati jäävad eelnevast elust maha ka mõned spikrid. Ülikooli-Raivo ja Märjamaa-Raivo pärandasid tänasele Raivole tõenäoliselt isaga ja abikaasaga peetud kirjavahetuse, sama lugu on Hollandi-perioodiga. Raamatust nähtub, et ka majaehituse periood tõi kaasa praktilist laadi ülestähendusi. Ja lisaks on alati olemas fotod.

(Foto, muidugi, on üks võrdlemisi napisõnaline tunnistaja, nagu võime tihtipeale veenduda enda vanavanematest maha jäänud pilte sirvides. Ka parimal juhul, kui foto omanik on hoolikas olnud ja märkinud pildi taha nii dateeringu kui pildile jäänud inimesed, siis on see jäädvustus üks kronoloogiline fakt: sellised inimesed olid sel aastal selles kohas koos. On väga harv juhus, kui pilt suudab sellele lisaks veel ka loo jutustada. Teinekord aga ei tule pildiga kaasa ühtegi märget, ja võime vaid nõutult vaadata neid võõraid nägusid ja mõistatada, kellega tegu.)

Võib-olla on moraal selles, et tasuks pidada päevikut?

Ajaliselt on Kanguri jutustusel täpsed raamid: esimesed 40 eluaastat. Sellel võib olla erinevaid põhjusi. Võib-olla see, et edasine on juba perekonna tänapäev, millest kokkuvõtteid on vara teha; võib-olla on see teadlik valik, et keskenduda kõige olulisemale, mida vanaisa tahab lastele ja lastelastele edasi anda, mida nemad pole oma silmaga näinud — enda kasvamis- ja kujunemisaastad ja ennekõike see jabur riigikord, millest see põlvkond on tulnud. Võib-olla oli ka asi lihtsalt selles, et niisugune piiritlus andis raamatule sobiva mahu.

Lk 58:

Parafraseerides Feuerbachi, kes ütles, et inimene on see, mida ta sööb, võiks öelda, et inimene on see, kust ta tuleb. Oru poiste võimalus väärastuda oli suur. Meie lapsepõlve Oru õhustiku edasiandmine tundub mulle nagu hästi suure pildi maalimine hästi väikse pintsliga. Hea, kui suutsin siin sellest mingi skitsi visandada. Minu Oru mälupildi üldine tonaalsus on ikkagi hall ja sombune ja kui seal ongi heledamaid kohti, siis on need nagu värvilärakad, mis „hruštšovka” hallile silikaatseinale pillutatud. Muide, see maja Kesk tänav 7/6, kus me elasime, on ammu maha lammutatud nagu ka mitmed teisedki, sest monofunktsionaalne asula nagu Oru oli, kaotas ta suure osa oma elanikkonnast, kui turbatehas pärast nõukaaja lõppemist pankrotti läks.

Lk 63:

Võiks öelda, et Mare ja Anu tutvustasid mulle kuulsat Tartu vaimu, mida ma tõlgendaksin lihtsalt kui sügavat kultuurihuvi, mille kujuteldavate jalgade otsas on kindlasti villased sokid.

Leidlik tähelepanek. Tartu vaimuga seoses meenub mulle kokkuvõte, mille tegin mõned kuud tagasi Paavo Matsini „Lenini valsist”; see jäi, tõsi küll, blogieelsesse aega. Märkisin seal: „Sellest teosest aimdub Tartu vaimu — sedasama, kes on õla peal istunud nii Evald Hermakülal kui Matti Miliusel; kes ülikooli aktustel müristab, tekkel peas, Gaudeamust laulda; ja kes Kaarsilla käsipuul kõõludes Mehis Heinsaarele helistab ja teda jooma kutsub.”

Mõned avastused seoses reisimisega. Tuleb välja, et Nõukogude ajal oli komandeeringusse sõites täitsa normaalne võtta igaks juhuks kaasa ka telk ja matkavarustus (lk 168). Nojah, eks turismi-infrastruktuur oli tõenäoliselt pea olematu. Eksootiline oli ka kirjeldus üliõpilaste suvisest botaanikapraktikast polaar-Uraalis: eikuskil keset tundrat hüpati teivasjaamas rongist maha (peatusel polnud isegi nime, vaid kilomeetrinumber) ja löödi sealsamas laager püsti (lk 151–157).

(Seda ma tean, et põhinuhtlus kaugel põhjas on sääsed. Oi, seal ei oleks tahtnud küll olla.)

Nõukogude olme oli see, mis ta oli. Olen minagi kuulnud tõdemust, et „midagi polnud saada, aga kõik oli olemas”. Raivo Kanguri meenutused on piisavalt detailsed, et siit koorub välja, kuidas selleni praktikas jõuti: suur osa vabast ajast läks hankimisele, otsimisele ja asjaajamisele, tutvuste kaudu kokkulepete sõlmimisele ja nii edasi.

Kokkuvõtteks aga jääb silma Raivo Kanguri meenutuste hoolikas tasakaalustatus. Lehekülgi on jagunud üsna tasakaalustatult väga erinevate teemade jaoks: kronoloogilise elukäigu kõrval ka sõbrad, suhted, olme, arengud ühiskonnas, ajaloosündmused, isiklik areng, lõbusad seigad, üldistavad kujundid. Sekka mõni intiimsem detailgi. Mõnel kogenematul kirjutajal saaks üks või teine teema liigse rõhuasetuse, aga siin on kõik oskuslikult ladusaks looks seotud.

Sayaka Murata 村田 沙耶香. Inimene helendavast klaaskastist (Konbini ningen, コンビニ人間). 2016. Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke. Tänapäev, 2021. 127 lk.

Furukura on lapsepõlvest saati olnud pisut teistmoodi. Tal on raske seltskonda sulanduda ja mõista teiste inimeste tundeid. Ometi on ta õnnelik, sest on leidnud rolli, mis talle sobib ja kus ta oma tugevaid külgi rakendada saab: ta töötab müüjana ööpäevaringselt avatud poes ja nii juba kaheksateist aastat. Furukura on pühendunud töötaja, kes peab poe käekäiku kõigest olulisemaks. Ta on näinud tulemas ja lahkumas lugematut arvu kolleege ja poel on juba kaheksas juhataja.

Kõik oleks justnagu hästi, aga sõpradel ja pereliikmetel on Furukura pärast mure: millal ta ometi kavatseb abielluda või endale „päris” töö leida, kus tal oleks kindel kuupalk? Furukura on rahul sellega, mis tal on, ja tal on isegi väike ring sõpru, kes teda oma seltskonda kutsuvad. Ent sõbrad liiguvad oma eluga järk-järgult edasi ja ees terendab perspektiiv: kas ühel hetkel kaotavad tuttavad tema suhtes kannatuse ja ta ei sobi enam nende hulka?

Lk 43:

„Tere tulemast!” hüüdsin ma ja asusin reipalt kaupade vöötkoode skaneerima, kui naine mulle silmi vidutades kavalalt ütles: „Siin on kõik alati samamoodi.”
Ma viivitasin veidi ja vastasin siis: „Jah, on küll!”
Meie poes ei ole enam peaaegu mitte kedagi ega midagi, mis oli siin avamise ajal — ei seda juhatajat, neid müüjaid, ühekordseid söögipulki, lusikaid, vormiriideid ega peenraha, ei kassast läbi läinud piima ja mune ega ühtegi kilekotti, millesse need panin. Need kõik on siin olemas kogu aeg, kuid asenduvad vähehaaval teistega.

Nõnda ilmub pildile Shiraha — apaatne ja kibestunud noormees, kes näib olevat kogu maailma, eriti aga naiste peale tige. Shiraha ei keeruta ega püüagi olla taktitundeline, vaid ütleb Furukurale otsesõnu, mis teda tulevikus ees ootab. Furukura tahaks teada saada, mismoodi suhtumine temasse muutuks, kui tal elukaaslane oleks, ja ta majutab Shiraha enda juurde.

Shirahale selline asjakorraldus väga sobib, sest vanemate juures ta enam elada ei saa ja vanemad ei ole ka nõus teda toetama ja tema võlgu maksma. Samas näib tal aga olevat kinnisidee, et maailm on kohustatud teda aktsepteerima ja võimaldama talle häirimatut äraolemist. Eriti mugav oleks, kui Furukura palgatööl käiks ja teda oma palgast ülal peaks: Shiraha kammib hoolega töökuulutusi ja utsitab naist kandideerimistaotlusi saatma. Talle endale piisab, kui ta saab hommikust õhtuni tühjas vannis istuda ja telefoni lapata. Sealjuures ei jäta Shiraha enda teada, et ta Furukurat jälestab ja tema kui naise poole vaadatagi ei kavatse.

Teel töövestlusele möödub Furukura kauplusest, samasugusest, milles ta ise töötas, ja tunneb, et ta kuulub sinna. Kõik elustub temas, kaupluse hääled panevad ta instinktiivselt liikuma; kõik pisiasjad, milest koosneb kaupluse laitmatu toimimine, tulevad taas meelde…

Murata sõnastab seega Jaapani ühiskonnas levinud probleemi: inimeselt oodatakse kindlasse mustrisse sobitumist, teistmoodi teda ei aktsepteerita. Neid, kellel ei õnnestu oma elukäiku tavakohaselt korraldada, ei tõtata ehk küll otsesõnu hukka mõistma (lähimad sugulased küll „avaldavad muret”), kõrvalseisjad aga mõtlevad, et päris õige see asi ei ole. Pikkamööda leiab inimene, et teda on erinevatest sotsiaalsetest ringidest välja arvatud.

Selles, et teised inimesed liiguvad oma eluga nii-öelda edasi, ei ole muidugi midagi Jaapanile eriomast. Lastega emad leiavad loomulikult ühiseid jututeemasid teiste emadega, ja vallaliste sõpradega läbikäimine võib soiku jääda ilma, et selleks otsest põhjust vaja olekski. Jaapani ühiskonnas on aga surve konstantselt „rollis olla” mõnevõrra suurem, ja tõenäoliselt tunnetatakse teravamalt, keda on hea toon laupäevasele grillipeole kutsuda ja kelle seltsis end näidata.

Shiraha teeb iseenesest õigeid tähelepanekuid, ja ta on põhimõtteliselt ise sama probleemi küüsis nagu Furukura. Tema häda on muidugi selles, et tema üldine ellusuhtumine on mäda.

Võib-olla on see just meestele omane enesekaitsereaktsioon: kohanemisraskustega silmitsi seistes tõmbuvad nad endasse või muutuvad tigedaks, hakkavad kuulutama teooriat alfa- ja beetaisastest ja usuvad, et maailm on neile midagi võlgu. Furukura ei oota kelleltki midagi (ta on, ma ütleks, lausa ebausutavalt leplik ja emotsioonitu). Tema maailmavaade on usina õpilase oma: ta annab endale aru oma sotsiaalsete oskuste piiratusest, ja püüab neid teiste pealt õppida. Isegi oma intonatsioonis kombineerib ta kolleegide kõnelemisviise, et vestluses loomulikumalt mõjuda.

Jaapani töökultuurist räägitakse legende. Tööpäev algab ühise tervituse ja koosolekuga (chōrei) — see ei ole pelgalt päevaplaanide paikapanek, vaid ka eesseisvaks päevaks häälestumine, tihti skandeeritakse üheskoos ettevõtte motot ja põhiväärtusi.

Näib aga, et inimese üldine vastavus sotsiaalsetele normidele on töökultuurist tähtsamgi. Töö kaupluses jääb unarusse, kui Furukura teatab, et tal on nüüd elukaaslane; kõik tahavad vaid uudiseid kuulda. Ja kuigi töökultuur on ainus, mida Furukural pakkuda on (ta on ainus, kes igapäevaseid rituaale täie tõsidusega võtab), siis näib, et sellest ühiskonnale ei piisa.

Samas on tarvis endale aru anda, milleks sa oma energiat kasutad. Poole kohaga, tunnitasulisena töötamine on hoopis teine maailm kui kindla kuupalgaga ametikoht. Kas ehk jaapanlase jaoks seda enam, et „töö” ja „osaajaga töö” on selles keeles koguni eraldi sõnad (shigoto ja arubaito)?

Kui mõtleme end hetkeks kaupluse juhataja või piirkonnajuhi rolli, siis Furukurad nende muresid ei lahenda. Furukura on erandlik nähtus ja olgu ta nii hea töötaja kui tahes, Furukurasid juurde kloonida ei saa ja töökuulutusega neid ei leia. Tööjõupuudus ja tööjõu voolavus teenindussfääris on probleem terve Jaapani jaoks — ja nii nagu raamatus, nii on ka päriselus lahenduseks hoopis vietnamlased Dạt ja Tuan, „Myanmarist pärit tüdruk” ja teised nendesugused.

Ja siiski. Kas pole nii, et palju ilusat meie ümber on loonud inimesed, kes pealtnäha tähelepandamatutesse üksikasjadesse ebamõistlikult palju hoolt ja energiat panustasid? Seegi ei tohiks jaapanlaste jaoks võõras mõtteviis olla.

Huvitavaid nüansse veel. Kaupluse rutiinset tööd häirib vahejuhtum: poes lärmab vanamees, kes asub kliente tülitama ja neid korrale kutsuma. Äkki on ka tema endine müüja, kes pensionile jäänuna on kaotanud selle, mille nimel elas, ja keda tõmbab tagasi harjumuspärasesse keskkonda? Ehk töötas ka tema mõnes sarnases kaupluses, ja töökollektiiv oli tema ainus sotsiaalne tugistruktuur? Ka see on üks võimalik tulevik, mis Furukurat võib ees oodata.

Lõpetuseks, pealkirja eest tõlkijale kiitus. Otsetõlge oleks „Poeinimene” (ja samasse kanti läheb ka inglisekeelne „Convenience Store Woman”), aga see oleks pisut hingetu. Väike kujund on siin omal kohal.

Teised kirjutavad:

• Marju Lina. Kaemus: neid mutreid on vaja. Virumaa Teataja.
• Suvehiidlane
• Annika Aas Tartu Linnaraamatukogu blogis.
• Esta Prangel
• Sulepuru
• Marcalt maailmale
• Brixie blogi
• Harrastuskriitikud