Olga Tokarczuk. Algus ja teised ajad.
Olga Tokarczuk. Algus ja teised ajad (Prawiek i inne czasy). 1996. Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2019. 203 lk.
Mulle näib, et see romaan jutustab jumalast. Ehkki sisuliselt kirjeldab Tokarczuk ühe küla elu 20. sajandi vältel, läbi erinevate ajastute ja pöördeliste sündmuste, iga külaelaniku silmade läbi, siis ometi libiseb mõte ikka ja jälle üldiste igavikuliste küsimuste juurde. Milline on jumal? Kust teda leida? Milleks me siin ilmas oleme? Mida jumal maailma luues mõtles?
Näib, et sellel igati harilikul väikesel külal on meile jumalast palju rääkida. Ja teistel hetkedel tundub, et ümbritsevat maailma ehk ei olegi; see taandub vaikselt nähtamatu müüri taha, mis küla ümbritseb (nagu Ruta Izidorile seletab) ja seesama küla ongi kogu universum, asjade algus ja ots. Kõik on siin olemas ja on alati olemas olnud.
Iga asi selles külas on omal kohal, ja kõigel — loomadel, puudel, seeneniidistikul, kohviveskil — on oma elu mõte ja oma vaatenurk ajale. Sellest ka romaani pealkiri ja ülesehitus: iga tegelane kulgeb oma ajas. Nõnda ka jumal: ka temal on oma „aeg”, ka tema on alatasa muutumises ja loomises, ja õpib oma loodult.
Ja tuleb välja, et jumal pole maailma loonud mitte ühe korra, vaid kaheksa korda. Iga loodud maailm on olnud isemoodi ja omal moel ka ebatäiuslik, sest hakkab käituma isepäiselt, üldse mitte nii, nagu jumal oleks tahtnud. Lõpuks, selgub, on jumalgi vaid osa süsteemist: jumala taga peab olema universaalne maailmakord, muutumatu ja sõnatu, selleks et jumal ise saaks olla loov ja muutumises.
Juhtub ka üleloomulikku. Jäädakse kikkaputkest rasedaks; metsas elab pool-loom, pool-inimene; pühapildid kirikus hakkavad rääkima.
Emotsionaalses lõppvaatuses jääb vana kohviveski sümboliseerima ajalugu, kestmist ja mälestust möödunud põlvedest.
Lk 30:
Inimesed mõtlevad, et nad elavad palju intensiivsemalt kui loomad, kui taimed, ja ammugi palju intensiivsemalt kui asjad. Loomad tajuvad, et elavad intensiivsemalt kui asjad. Aga asjad kestavad, ja kestmine on rohkem elu kui miski muu.
Siia kõrvale sobib võrdluseks imehästi Tammsaare. „Tõde ja õigus” IV raamat, lk 104:
Kui murdus mõni tool, sohva või laud, mida peremees mõtles juhuslikult kasutada istmeks, või kui purunes kukkudes tuhandeks killuks mõni hiina vaas või jaapani iluasjake, siis ütles peremees alati iseenda ja teiste rahustuseks: «Ah, mis tühja, asjad pole mind saand, mina olen asjad saand, saan uued jälle.» Köögertal ei teadnud veel ega saanud vististi kogu eluajal teada, et inimesed muutuvad asjade keskel, asjad aga inimeste keskel mitte, ja sellepärast tuleb neil, inimestel, asjade kohaselt muganduda, või asjad ütlevad oma vahekorra inimesega üles — lähevad katki. Ja nende asemele tulevad juba uued asjad, mis nõuavad inimestelt uut mugandumist.
Mõningaid paralleele saab tuua „Serafima ja Bogdaniga”, kuna temaatika on pealiskaudsel vaatlusel sama: ühe küla elu läbi aastakümnete ja läbi põlvkondade vaheldumise. Eriti tuntavaks muutub paralleel siis, kui näeme, milliseks muudab nõukogude kord mehi, eriti neid, kes end partei karjääriredelil ülespoole upitavad: toored, ennasttäis, alatasa purjus.
Kui aga „Serafima” on krimifilm, mis jutustab lugu kättemaksust, siis „Algus ja teised ajad” on pigem filosoofiline mõtisklus. Meenub Mikita (seeneniidistik!) või Murakami (selleks, et edasi liikuda, on vaja kogeda kaotust). Tokarczuk on aga märksa peenekoelisem ja läbikomponeeritum kui viimane.
Genofewa mees Michał Niebieski võetakse I maailmasõtta, Genofewa sünnitab samal ajal tütre — Misia.
Lk 8–9:
Ingel võttis Misia siia ilma vastu ämmaemanda selja taga: tegi talle eluruumi puhtaks, näitas teda teistele inglitele ja Kõigekõrgemale ning tema kehatud huuled sosistasid: „Vaadake, vaadake, see on minu hingeke.” Teda täitis ebatavaline, ingellik hellus, armastav kaastunne — see ongi inglite ainus tunne. Looja ei andnud neile ei instinkte, emotsioone ega vajadusi. Need saanult poleks nad enam vaimsed olendid. Inglite ainus instinkt on kaastunde instinkt. Inglite ainus tunne on piiritu kaastunne, raske kui taevavõlv.
[…]
Sündmused on inglitele umbes nagu unenägu või siis alguse ja lõputa film. Inglid ei suuda neis kaasa lüüa, need ei ole inglitele millekski vajalikud. Inimene õpib maailmast, õpib sündmustest, õpib tundma maailma ja iseennast, peegeldub sündmustes, määratleb oma piire ja võimalusi, annab asjadele nimesid. Ingel ei pea midagi väljastpoolt ammutama, vaid tunnetab kõike iseenda kaudu, kannab kogu teadmist maailmast ja iseendast eneses — selliseks on Jumal ingli loonud.
Inglil pole sellist mõistust nagu inimesel, ta ei järelda, ta ei arva. Ta ei mõtle loogiliselt. Mõnele inimesele tunduks ingel rumalana. Aga ingel kannab algusest peale endas hea ja kurja tundmise puu vilja, puhast teadmist, mida võib rikastada üksnes lihtne intuitsioon. See on arutluseta mõistus ning seega ka eksimusteta ja nendest tuleva hirmuta, mõistus ilma eelarvamusteta, mis tulenevad ekslikust tajust. Aga nagu kõik Jumala loodud asjad, on ka inglid püsimatud. See seletab, miks ei olnud Misia inglit kohal siis, kui Misia teda kõige enam vajas.
Lk 29:
Sellest ajast peale tundis Misia, et ei ole mingit olulist erinevust täiskasvanu ja lapse vahel. Laps ja täiskasvanu — need on vaid üleminekuseisundid.
Külas elab kodutu neiu, kellele külarahvas paneb nimeks Tähk ja kes enda elatamiseks müüb end kõrtsis. Räägitakse, et tal on selgeltnägemise võime. Täha esimene laps sureb sündides.
Vana naine Florentynka läheb hulluks: teda häirib kuu. Ta elab üksi ja võtab enda juurde hulkuvaid loomi. Ühel päeval tunneb ta, et ta oskab loomadega rääkida.
Lk 40:
Sel ööl siis, kas jälitaja kuu või hulluse tõttu, õppis Florentynka rääkima oma koerte ja kassidega. Vestlused põhinesid piltide saatmisel. Sõnumid, mida loomad piltidega väljendasid, ei olnud nii tihedad ja konkreetsed nagu inimkõne. Seal ei olnud arutlusi. Need olid asjad nähtud seestpoolt, ilma selle inimliku distantsita, mis tekitab võõrandumistunde. Maailm tundus seeläbi palju sõbralikum.
Tähal ja Genofewal sünnivad ühel ja samal päeval lapsed. Genofewal sünnib poiss Izydor, aga ta on vigane, vesipeaga. Tähal sünnib tütar, kellele ta paneb nimeks Ruta. Genofewa on kindel, et Tähk on lapsed nõidusega ära vahetanud.
Mõisahärra Popielskil on kuum armulugu noore maalikunstniku Mariaga. Kui too välismaale ära sõidab, elab Popielski seda väga üle ja hakkab endale esitama eksistentsialistlikke küsimusi. Ta küsib rabilt nõu; rabi toob talle ühe kummalise lauamängu „Ignis fatuus, ehk Õpetlik mäng ühele mängijale”. See mäng valdab nüüd täielikult mõisahärra meeled, tal ei jätku tähelepanu enam millelegi muule.
Misiale tuleb kosja auahne ja nägus Paweł, kes tahab arstiks saada. Michał, kes on tütresse kiindunud, kiidab pulmad heaks, aga nõuab, et ta peab noorpaarile kõigepealt maja ehitama.
Lk 84:
On kummaline, et väljaspool aega olev Jumal ilmub ajas ja muutumises. Kui ei teata, „kus” on Jumal — inimesed esitavad vahel selliseid küsimusi —, siis tuleb vaadata kõike seda, mis muutub ja liigub, mis valgub vormidest välja, mis lainetab ja kaob: merepinda, päikesekrooni tantsisklemist, maavärinaid, kontinentide triivimist, lume sulamist ja liustike rändeid, jõgede voolamist merre, seemnete idanemist, tuult, mis tahub mägesid, loote kasvamist ema kõhus, kurdusid silmade ümber, kehade lagunemist hauas, veinide küpsemist, vihma käes kasvavaid seeni. Jumal on igas protsessis. Jumal tuksleb muutustes. Kord ta on, kord on teda vähem ja kord ei ole teda üldse. Jumal ilmutab end isegi selles, et teda ei ole. Inimesed — kes on ju ise ka protsess — kardavad seda, mis on püsimatu ja alatasa muutuv, seepärast mõtlesid välja midagi, mida pole olemas — muutumatuse.
Sõja ajal tapavad sakslased kõik ümbruskonna juudid. Ruta vägistatakse. Allohvitser Ivan Mukta, kes end Niebieskite suures majas sisse seab, šokeerib Izydori arvamusavaldusega, et jumalat polegi olemas.
Kui sõda läbi saab, on Genowefa jäänud halvatuks. Ta palub Misial võtta Ruta endale majapidamistoimetustes appi. Pawełist saab sanitaarinspektor ja velsker.
Ruta igatseb peent linnaelu ja abiellub parteifunktsionäri Uklejaga, aga mees on vägivaldne, peab naist enda omandiks ning kui nad armatsevad, teeb sellest fotosid. Ruta põgeneb mehe juurest ja rändab Brasiiliasse.
Izydor, mõistnud, et ta ei näe Rutat enam kunagi, plaanib kloostrisse astuda, kuid avastab, et tal on teoloogilistes küsimustes kloostriülemast erinevad arusaamad. Seejärel hakkab ta välismaale kirju kirjutama, paludes endale saata reisi- ja autokatalooge. See on väikestviisi ka teenimisallikas, sest iga kadumaläinud tähitud kirja eest on ette nähtud kahjutasu. Ta saab ühe napisõnalise teate ka Rutalt.
Lk 166, koer Pupe:
Pupe ei mõtle nii, nagu mõtleb Misia või mõni teine inimene. Sellest aspektist laiutab Pupe ja Misia vahel kuristik. Mõtlemise jaoks on ju tarvilik aja allaneelamine, mineviku, oleviku ja tuleviku ning nende kõigi variatsioonide sisseimamine. Aeg töötab inimese mõistuse sees. Seda pole olemas kusagil väljaspool. Pupe väikeses koeraajus pole sellist kanalit, sellist organit, mis oleks filtreerinud aja kulgu. Seega elab Pupe olevikus.
Misia ja Paweł võtavad suveks üürilisi, teiste hulgas peatuvad neil ka mõisahärra Popielski lapselapsed. Izydor on avastanud tõe, et paljud asjad maailmas jagunevad nelja liiki, ja kaevub kirjandusse, et neljajaolisusest üha uusi näiteid leida.
Misia saab insuldi ja sureb. Paweł paneb Izydori vanadekodusse, kus see pikkamööda, aga järjekindlalt hääbub.
Lk 190:
Ta õppis unustama ja unustamine tõi talle kergendust, ning see oli lihtsam, kui ta oli arvanud. Piisas, kui ühel päeval ei mõelnud metsadest, jõest, ei mõelnud emast ja Misiast, kes kammis oma kastanpruune juukseid, ei mõelnud kodust ja nelja aknaga pööningust, kui järgmisel päeval olid need kahvatumad ja luitunumad.
Tütar Adelka tuleb maale isa Pawełit vaatama, kuid mõistab, et tal ei ole seal midagi teha: isa on keskendunud surma ootamisele, teda ei huvita enam miski ja ta ei taha tütre hoolitsust. Lahkudes võtab Adelka riiulilt kaasa ema kohviveski.
Teised on kirjutanud:
